Ma olin terve suvi Dubaist eemal ning oli natuke harjumatu antud elusse tagasi sulanduda. Huvitav kontrast tekkis kohe, kui ma lubasin ühe paki punktist A punkti B toimetada. See ei ole kuidagi ühe poole halvustamiseks. Rohkem on see erinevate vanusegruppide ja kultuuriline erinevus. Punkt A oli Eesti mees, kelle käest ma paki pidin saama. Meesterahvas oli viisakas ning eestlaslikult kidakeelne. Ma ei eelda mingit Best Friend Forever suhtlemist, kuid viisakusest oleks võinud mees ennast vähemalt eesnimega tutvustada. See selleks. Kohtumine oli põgusad paar minutit. Täpselt nii kaua kui ühe paki üle andmine aset leiab ning olin juba teel pakisaaja juurde.

Esimene erinevus oli kohe see, et kui ma ette helistasin, siis meeldiv vanem meesterahvas ei leidnud raskeks saata ka oma asukoha aadress, mitte ainult mainida maja nime. Ta kohe lisas juurde, et kui ma ei peaks õigele aadressile jõudma, siis ma kohe helistaksin. Ma jõudsin tema maja juurde ning ma eeldasin, et see paki üleandmine käib sama kiiresti kui paki saamine, kuid ei 🙂

Mind tänati ette ja taha ning paluti, et ma läheksin ka tema koju tema naise ja tuttavatega kohtuma. Ma küll keeldusin viisakalt, kuid seda ei võetud vastusena. Nii ma potsatasin maha täiesti tundmatus kohas, võõraste inimestega ning kotitäie alkoholiga. Mind võttis vastu kuskil 10 inimest, keda ma siis kõike ükshaaval kätlesin ning ennast tutvustasin. Mulle toodi tool ja enesele märkamatult oli minu ette juba asetatud sööginõud. Ma jäin nende juurde õhtustama. Neil endal on meeldiv seos Eestiga. Nad on Eestis mitu korda käinud ning nad olid teadlikud ka meie ajaloost. Tuli välja, et üks abielupaar on minu naabrid Dubais. Nad elavad minu kõrvalmajas 🙂

Peale meeldivat õhtusööki ma jätsin viisakalt hüvasti ning asusin koduteele. Meesterahvas tuli mind veel autoni saatma ning jäi mulle kuni tänavalõpuni lehvitama. Ära sõites oli selline tunne nagu oleks vanaisal nädalalõpus külas käinud 🙂 Ma arvan, et terve tee tagasi koju oli mul totakas naeratus näol. Nii vähe ongi vaja, et universum annaks sulle tagasi, kui oled ise avatud teisi aitama. Ja ma ei saa kuidagi unustada seda kultuurilist ning ealisest iseärasusest tingitud erinevust kohtumist võõraga. Ma arvan, et see on ka üks paljudest põhjustest, miks ma olen ikka veel Dubais ja mitte Eestis.

Septembris käisin klientidega Armeenias ja Gruusias ning tagasi tulles oli mind kohe ootamas Dubai turismi poolt korraldatud Rahvusvahelise turismipäeva tähistamine, Euroliiga avapauk ning NBA mängud Abu Dhabis.

Nendest kolmest sündmusest oli kõige piinlikum, rahvusvahelise turismipäeva tähistamine. Ma jõudsin sinna küll paari minutilise hilinemisega, aga poleks ka midagi juhtunud, kui ma ei oleks sinna üldse läinud. Kohale oli kutsutud üle 100 Dubai giidi. Turismipäeva tähistamine toimus Dubai Malli Reel Cinemas. Meile oli broneeritud terve kinosaal. Enne saali sisenemist anti meile kõigile karp popcorni ning karastusjook. Kogemus olgu juba kinokunsti vääriline.

Esimene pool üritusest oli väga asjalik. EMAAR tutvustas meile erinevaid meelelahutusobjekte alustades Burj Khalifast kuni Storm Coaster’ni Dubai Hills Mallis. Presentatsioon lõppes sellega, et meie seast võeti suvaliselt inimesi ning kontrolliti, kui väga me esitlust kuulasime. Ja siit hakkas peale lõputu piin ja piinlikus olla seal ruumis.

Mikrofon anti ühe meesterahva kätte, kes ei teadnud küsimusele vastust. Kohe tuli egiptlaslik vabandus, et ta on 3 aastat Brasiilias elanud! Päriselt mees! Käitume nagu lapsed koolis. “Ma ei saanud kontrolltööks õppida, sest olin 3 kuud tagasi haige!” Küsimusi esitati eelneva 30 minutilise presentatsiooni baasil ning sinu riigis mitte viibimine ei puutu asjasse. Küsimus on, et kus sa viimased 30 minutit viibisid? Mõni teinegi ei teadnud küsimustele vastuseid ning need küsimused selles ringis ei olnud väga lihtsad – a la mitu inimest mahub Dubai Ooperimajja jne.

Iga vale vastuse korral kostus üle saali itsitamist ning meeleheitlikku õigete vastuste hüüdmist. Ma mäletan sellist käitumist viimati, kuskil algklassides, kus lastena tahtsime õpetajale muljet avaldada. Nüüd meenutage, et need 100 itsitavat ning käega viipavat “mina, mina” olid täiskasvanud inimesed keskmise vanusega 40 pluss. Ma sellel hetkel vist ei suutnud oma emotsioone näos valitseda, sest üks vabatahtlik, kes aitas üritust organiseerida vaatas minu poole ning muigas 🙂

Edasi läksime üle mingile grupimängule, kus valiti osalisi suvaliselt rahva seast. Mängu reegel oli selge. Osavõtjad peavad ekraani peal kuvatava QR koodi alla laadima, et mängu siseneda. Kui mänguks läks, siis avastati, et mängus on rohkem kui 10 inimest. Mõned geeniused publikust olid QR koodiga kasutaja loonud ning mängu sisenenud. See hetk ei tundnud seal olemine isegi mitte enam naljakas, kuid asi muutus vaid hapumaks.

Liigsed mängijad lõpuks väljusid süsteemist ning mäng sai alata. Mängijatele esitati väga elementaarseid baasküsimusi Emiraatide kohta. Näiteks, mis aastal riik rajati, kuidas nimetatakse meeste rahvusriietust, mis on nende rahvuslik magustoit jne. Ja üllatav, et ka nendele küsimustele vastati valesti. Korraldaja tegi küll selle üle nalja, kuid asi oli naljast kaugel. Tuletan siinkohal meelde, et kõik need inimesed seal ruumis olid litsentseeritud giidid. Mina oleksin kõigil nendelt, kes kasvõi ühe baasküsimuse valesti vastasid, kohe nende litsentsid ära võtnud ning saatnud tagasi tasulisele algkursusele.

Edasi tuli Raffle aeg. Selleks, et loosist osaleda tuli anda üritusest tagasiside. Kõik hakkasid usinalt, kaasaarvatud mina, tagasisidet andma läbi mobiilirakenduse. Kordan, et loosist osalemine eeldas tagasiside andmist. Mida ei saanud teha, oli tagasiside kinnitamine. Kinnita nupp lihtsalt ei töötanud. Nüüd nad hakkasid sellega tegelema ning, et vältida piinlikku tühja hetke, hakkasid nad uuesti randomly inimeste käest küsimusi esitama. Seda häbivooru ei oleks ma enam üle elanud ning lihtsalt tõusin ning lahkusin.

Minu juurde astus see sama muigav mees ning ütles, et kohe hakkab peale loos. Ma vabandasin viisakalt, et ma pean tööle tagasi jõudma ning kahjuks ei saa olla ürituse lõpuni. Oma sisimas ma tundsin, et mitte ükski pastakas ega võtmehoidja ei suuda mind kauem seal ruumis hoida.

Samal õhtul oli aga hoopis meeldivam kogemus. 30.09 oli DBC debüütmäng Euroliigas Partizan Mozarti vastu, mille me ka võitsime. Rahvast oli palju ning palju oli ka Partizani fänne. Paljud noored Partizani mehed istusid minu selja taga ning nad olid väge täis. Iga minutiga nende entusiasm vaibus, sest alates esimesest minutist hakkas DBC juhtima. Seal oli mängu keskel vaid üks hetk, kuid Partizan paari punktiga juhtima sai.

Mulle väga meeldis DBC lehvikud. Erinevalt eelmisest aastast oli nende lehvikute peale kantud ka kogu DBC meeskonna ja peatreeneri allkirjad. Ma võtsin ühe mälestuseks koju kaasa. See aasta saab olema palju korvpalli mänge, sest DBC mängib nii ABA- kui ka Euroliigas. Ma soetasin see aasta lausa hooajapileti.

2. ja 4. oktoobril kohtusid Abu Dhabis New York Knickers ja Philadelphia 76ers. Mina sain minna 2. oktoobri mängu vaatama. Meelelahutust oli täie raha eest, kuigi mäng ise oli rohkem tagasihoidlik. Peamine panus oli pandud kuulsatele külalistele, keda igal võimalusel ka ekraanidel eksponeeriti. Poolajal esines Fat Joe oma hittidega.

Minu jaoks venis mäng natuke pikaks, sest ma olen harjunud Euroopa korvpalliga. NBAs nad mängivad igat veerandit 2 minutit kauem, nende time-out’d on pikemad ning nad saavad neid ka mängu jooksul rohkem välja võtta. Nii osutuski, et kui mina olin valmis lahkuma, oli teine poolaeg vaid mõned minutid kestnud.

Minu kõrval istus üks naine Istanbulist ning sain temaga jutu peale. Me mõlemad olime seal olustikku nautimas, sest kumbki ei olnud ühegi nende klubide fänn. See-eest minust vasakul istus isa pojaga ning seal olid lood hoopis teised. Ma pakun, et poiss oli ca 10-12 aastane. Ta oli nii südikas, sest kogu mängu aja ta lihtsalt karjus täiest kõrist, kui 76ers mängijad ründele läksid. Ta teadis kõiki mängijaid ning tema oli see õige NBA fänn. Kuigi mulle meeldib, kui inimesed on spordiüritustel häälekad, siis sellest poisist hakkas mul kahju. Ma arvan, et järgmiseks päevaks ei olnud tal üldse häält. Samas olgem ausad. Ta hääl oli fucking kilev ning kui ma nägin, et ta isa tuli nachodega, siis tekkis minus rahu. Ma teadsin, et see kasvav organism hakkab neid mugima ning teatud ajaks saavad mu kõrvad puhkust 🙂

Peale mängu sain sõbraga kokku, kes ootas mind sissepääsu juures. Tema oli endale 4. oktoobriks pileti ostnud. Kuna ta on ise USA-st, siis me muidugi laskusime vaidlusesse NBA vs Euroopa korvpall. Ma saatsin talle lõpuks ka video, kus näitasin, et mitte ühegi NBA korvpalliklubi fännid ei ole nii hullud kui Zalgirise omad. Täitsa ausalt öeldes, oli paar päeva varem DBC ja Partizan Mozarti mäng kordades huvitavam 🙂 Peale õhtust jalutuskäiku Yas Bayl oli mul aeg tagasi Dubaisse sõita.