Mina lendasin Jerevani Sharjast Air Arabia lennuga. Lennujaamas ma ootasin oma kohvri ära andmist ning selles lennujaamas juhtub alati midagi. Inimesed, kes soovivad teha stand-up komöödiat, võiksid seal paar tundi istudes inspiratsiooni ammutada 🙂

Minu kõrval oli naine, kes vist pidi lendama Istanbuli. Air Arabia lubab päris palju lisapagasit juurde tellida pileti ostmisel, kuid see oli rohkem kui oldi arvestatud. Kui check-ini töötaja palus kõik kotid ja kohvrid kaalu peale panna, siis ekraan näitas 110kg. Kaks meest, kes antud naist saatmas olid kratsisid hämmingus kukalt. Ma ei tea, kas mingi õhkõrn naiivsus võis anda neile lootust, et kogu see pagasi mägi ei ületanud 40kg 🙂 Igaljuhul arvestas lennujaama töötaja välja lisakilode summa. See tuli suurusjärgus 600 eurot, mis ma arvan oli veel väga hästi saadud. Minu kõrval olev trio muutus kurvaks ning hakkas kohvreid ja kotte kaalu pealt maha võtma, et lõpuks inimesed nende järel saaksid lennule registeerida.

Naine hakkas hüsteeriliselt kätega vehkima ning ma ei kuulnud täpselt, kelle või mille peale ta oli pahane. Selge oli see, et tegemist ei olnud väikese probleemiga, kus paar raskemat asja oma käsipagasi kohvrisse tõstad või kohvris oleva jope endale selga paned.

Lennukisse sisenedes nägin ma juba, kuidas mu aknaalune koht oli blokeeritud. Pereisa üritas mulle selgeks teha, et temal on aknaalune koht, mille peale soovitasin tal lennumeeskonna poole pöörduda. Leplikult tegi ta naine lapsega minu koha vabaks. Paljud nüüd ütlevad, et olen bitch ja miks ma ei lasknud väikesel lapsel emaga seal olla? Selle pärast, et ma tähtsustan oma mugavust. Sellel pereisal oli samuti võimalus piletit ostes lennukoht ette tellida. Teiseks, see mees ise tahtis istuda vahekäigus. Ma ei oleks mitte mingi hinna eest jäänud istuma mehe ja naise vahele ning lasta sellel lapsel üle minu turnida või olla osa perekondlikust vestlusest üle minu.

Jerevani lennujaamas läks kõik kiiresti ning läksin endale tuttavasse bussijaama. Kui ma viimane kord sõitsin lennujaamast linna suure linnabussiga, mille ühe suuna hind oli 500 AMD, siis nüüd sain marsa peale, mille hind oli 300 AMD. Suur linnaliini buss oli juba ees, aga bussijuht ütles, et buss sõidab välja alles 45 min pärast. Kohe sõitis ette ka see väike marsa, mis oli valmis koheselt lahkuma.

See kuidas marsajuht sõitis oli hullumeelne. Bussitaskust välja sõites ta isegi ei vaadanud, kas tal on selleks ka ruumi. Ma olin päris kindel, et enne hotelli jõudmist me mõnele autole külje pealt ka sisse sõidame. Õnneks seda ei juhtunud. Mina läksin endale tuttavas Prantsuse väljakul bussist maha ning jalutasin hotelli.

Ma arvan, et ma sain hotelli kõige pisema toa. Sellest ei olnud mitte midagi. Peaasi, et mu kliendid said suured ja uhked toad. Kokkuvõttes läksin ma ju sinna magama. Mul oli mitu tundi aega, et uuesti lennujaama minna. Kliendid maandusid alles kell 3 öösel. Tegin hotelli nurga peal oleva supermarketi külastuse. Ostsin omale õhtusöögi ning emale sain ka väga kihvti brändipudeli, kus safiirklaasist pudelisse oli sisse puhutud balleriin. Väidetavalt on brändi selles 10-aastane. Sellest sai järgmistel päevadel missioon, et kus seda veel juurde osta.

Öösel tellisin Yandexi äppist omale takso, mis pidi kohe kohe kohale tulema. Ma esitasin sinna märke, et autot ei ole. Samas ma nägin, et auto isegi ei liigu, mille peale sain vastuse, et takso on juba teel. Ootasin veel paar minutit ning mitte midagi ei toimunud. Tühistasin tellimuse ning tellisin uue auto, mis ka reaalselt minu poole sõitma hakkas.

Lennujaamas helistasin bussijuhile, kes sõnagi inglise keelt ei suhelnud. Õnneks ma teadsin bussi registeerimisnumbrit ning mõtlesin, et küll ma selle bussi parklas üles leian. Me jõudsime bussi juurde ja keda ei olnud, oli bussijuht. Kuna ta inglise keelt ei rääkinud, siis me olime teineteisest mööda rääkinud. Mina sain temast aru, et ta ootab väljas ning tema oli oma firma logoga meid lennujaamas sees oodanud. Ma olin natuke kuri ning väljendasin, mida ma sellest arvasin 🙂 Öösel jõudsime hotelli magama ning õnneks väga vara hommikul me ekskursiooniga peale ei alanud.

Jerevan on Armeenia pealinn, mis ühendab endas rikkaliku ajaloo, kultuuri ja modernsuse. Linn pakub külastajatele rohkelt vaatamisväärsusi ning lugematul hulgal “Armeenia kangelasi”. Sellest heroismist ja patriotismist ma kirjutan natuke hiljem.

Meie päev algas Aratati bränditehase külastusega, mis lõppes pisikese degustatsiooniga. Me tutvusime tootmisprotsessiga, nägime legendaarset laagerdustünnide keldrit ja osalesime degusteerimisel, kus proovisime 2 Aratati brändit: üks oli meebrändi ja teine oli 5-aastane brändi – mitte midagi kallist ega ekslusiivset. Tehase enda ekskursioon kestab ca 40 minutit, mis on informatiivne ning huvitav. Peale seda von degustatsioon, mis kestab 20-30 minutit ja lõpetuseks saab tehasepoest alkoholi kaasa osta. Kui te olete Ararati tehast külastamas, siis tehke oma sisseostud seal. Sealsed hinnad on soodsamad kui linnast poest ostes või lennujaamas.

Ararati brändivabrik on Armeenia tuntuim bränditehas, mis on üks Jerevani ajaloolisi sümboleid. See loodi 1887. aastal ning tootis esialgu veini, kuid juba varsti hakati järgima Prantsuse konjakivalmistamise traditsioone. Vabrikust sai kiiresti regiooni üks mainekamaid ja kuulsamaid joogitootjaid, eriti pärast seda, kui nende tooted võitsid auhindu rahvusvahelistel näitustel. Algusaastatel kasutati Ararati brändil Prantsuse päritolu nime “konjak”, kuna jook valmistati sarnaste tehnoloogiate abil ning võitis Pariisis kõrge tunnustuse. Kuid pärast Euroopa Liidu regulatsioonide kehtestamist ja Prantsusmaa nõudmisi tohib “konjaki” nime kanda ainult Prantsusmaal Cognaci piirkonnas valmistatud jook. Sellest tingituna tuli Armeenial lõpetada ametlikult oma jookide nimetamist konjakiks rahvusvahelisel turul — nüüdsest kasutatakse nime “Armeenia brändi” või “Ararat brändi”.

Peale hommikust turgutust liikusime edasi Armeenia ema monumendi juurde. Armeenia Ema monument on võimas kuju, mis sümboliseerib rahu ja jõudu. See asub järsul künkal, kust avaneb panoraamvaade Jerevanile. Monument püstitati 1967. aastal ning selle skulptuuri kõrgus on 22 meetrit, mis seisab 33 meetri kõrgusel monoliitsel alustalal, millel varem seisis 17 meetri kõrgune Stalini kuju. Monumendi autor on tunnustatud skulpurist Ara Harutyunyan. Skulptuur on vasega kaetud ning selle alus on valmistatud tuffikivist. Pedestaal ehitati 1950ndate alguses arhitekt Rafayel Israyeliani poolt ning selle disain meenutab basiilikat, mis sümboliseerib püsivust ja rahu. Pedestaali sisemuses on sõjamuuseum, mis on pühendatud nii Teise maailmasõja kui ka Mägi-Karabahhi sõjale.

Edasi liikusime me kaskaadi kompeksi juurde, mis on monumentaalne trepp skulptuuride, purskkaevude ja vaadetega Ararati mäele ja üle Jerevani linna. Kompleksi sees asub Cafesjiani Kunstikeskus, mis esitleb kaasaegset kunsti. Kaskaad on ideaalne paik päikeseloojangu nautimiseks ja fotode tegemiseks.

Kaskaadi eest paistab kätte Prantuse väljak ning Jerevani ooperi- ja balletiteater, mis on üks linna sümbolitest. See elegantne hoone avati 1933. aastal ning siin toimuvad nii klassikalise muusika kontserdid kui ka rahvusvahelised balletietendused. Teatri ümbrus on populaarne jalutuskoht, kust saab alguse Põhja Avenüü, mis suundub Vabariigi väljakule.

Põhja avenüü on kaasaegne jalakäijate tänav, kus asuvad poed, restoranid ja kohvikud. Avenüü arhitektuur peegeldab Jerevani uut ja dünaamilist vaimu. Tänav lõppeb Vabariigi väljakul, mis on Jerevani süda, mida ümbritsevad valitsushooned ja ajaloolised ehitised. Õhtuti muutub väljak eriti lummavaks, kui purskkaevud tantsivad valguse ja muusika saatel. See on koht, kus kohalikud ja turistid kogunevad, et tunda linna elavat atmosfääri.

Meie esimese päeva ekskursioon lõppes lõunasöögiga, mis oli nii külluslik, et keegi ei soovinud enam õhtusööki. Õhtu oli kõigile vaba ning me avastasime Jerevani oma pead. Moskva nimelise kino juures oli mingi suur punase vaiba üritus ning purskkaevud mängisid juba alates päikeseloojangust. Me leidsime ühe laheda siseõuses oleva restorani ning nautisime seal kohalikku veini ja Armeenia juustu. Veini nimi meile meelde ei jäänud, aga mingi oinas oli selle veini peal 🙂