Ma ei ole väga pirtsakas inimene (vähemalt enda arvates) 🙂 Seoses oma tööga lepin erinevate natuuridega ning suudan reisida koos inimestega, kellega ma võib olla ise “sõtta” ei läheks. Eks me kõik suudame end töökeskkonnas teisele lainele seadistada. Kuigi ma pean end suhteliselt pohhuistiks, siis ma ikkagi vaatan kellega ma lähen koos kohtadesse, kus olukorrad on ekstreemsemad ning kus meile “igiomased iseloomutunnused” võivad teravamalt esile kerkida.

Tänu sellele olen ma väga tänulik, et mul on just selliseid sõpru ning ka kliente, keda ma täna vist võin kindlalt ka kui mitte sõpradeks, siis väga headeks tuttavateks lugeda. Nendega olen ma käinud mägedes, safaritel, lennukis maha jäänud ning nendega olen valmis ka nädal aega telgis elama. Nemad on inimesed, kellel kunagi ei ole nägu vingus ning kes kunagi oma “mina” teistest tähtsamaks ei pea. Ja kui sul on õnn selliste inimestega reisida, siis see ei ole töö, vaid puhas lõbu.

Kuna mul oli täpselt selline seltskond Sokotral, siis reis oli juba garanteeritud kordaminek. Suure plussi andis muidugi ka meie vägevad autojuhid ja giid. Giid tundud alguses natuke reserveeritud, aga poole reisi pealt läksid ka tema keelepaelad valla 🙂

Meil oli tõsiselt tore iga päev. Iga õhtu olid minu suunurgad naerust valusad. Õhtuti taskulambi valguses mängisime kaarte, mida ma eriti ei osanud ning rääkisime maast ja ilmast. Fermini metsas läks meie tuju eriti ülemeelikuks. Me püüdsime küll end vaos hoida, kuid iga natukese aja tagant purskasime naerma ning see kinnihoitud naer on ju kõige magusam. Ma usun, et meie telkimisplatsi naabrid olid juba päris pissed off, kui meie platsi juurest jälle mingis arusaamatus keeles jutuvalin üle saare käis. Võib olla selle pärast jaapanlased järgmise päeva hommikul kõik droonid üle meie telkide suunasid – kättemaks on magus 🙂

Aheri rannas soovisime panna oma riideid kuivama. Kohe kui meie autojuhid nägid, millega üks turist end piinab, ajasid nad kaks autot üksteise kõrvale nii, et nad said meile kaks pesunööri sinna vahele tõmmata. Nii me käisime aegajalt oma ujumisriideid seal kuivatamas. Kui me Al Hoq koopast ära sõitsime peale lõunapeatust, siis mul läks teatud info kõrvust mööda. Tegelikult ütles meie giid, et me peatume korraks Aheri rannas, et telgid maha panna ja telkimisplats ära broneerida ja siis liigume edasi krabiranda. Detailid, detailid. Kui autod rannas peatusid hüppasime meie sõbrannaga korraks autost välja, et rätiku all tirkoo selga panna. Olime mõlemad saanud aluspüksid jalast kui juht autosse tagasi istus ning sõit jätkus. Nii me istusime seal autos palja tagumikuga ning kihistasime naerda. Sõitsime krabiranda ning seal liivarannas merekohina saatel rätikute all saime oma riietevahetuse edukalt lõpetada.

Kuna kõik me oleme looduse huvilised, siis sellest tekkisid meil ka huvitavad diskussioonid elus ja olust. Minu jaoks on sellised vestlused hästi stimuleerivad ning juba selle pärast ootan ma antud seltskonnaga reisimist. Kuigi me räägime, et jaapanlased on hästi viisakas rahvas, siis seekord tõestasime ka meie eestlastena seda. Enne Omaqi randa on imelised liivadüünid. Seal on keelusilt autodele, et nad ülesse düüni otsa ei sõidaks ning ei rikuks seda ilu. Me ei teinud seda üldse meelega, aga pärast oli nii tore näha, kuidas me olime kõik oma jalanõud selle sama keelumärgi juurde jätnud ning düünidele paljajalu läinud 🙂

Viimasel päeval kui jõudsime tagasi Hadibosse, külastasime kohalikku naiste käsitööd. See oli ka reaalselt ainuke koht peale lennujaama, kus sai suveniire osta. Pärast seda sõitsime läbi Hadibo linna ning seal jätsime juhtidega hüvasti kuni ärasõiduni. Läksime hotelli natukeseks puhkama ning siis ootas meid ees veel väike jalutuskäik giidiga Hadibos.

Me ei olnud veel palju kõndinud, kui korraga märkasin ma ühte meie jeepidest. Ütlesin seda ka kohalikule giidile, kes väitis, et üks meie juhtidest on hetkel siin juuksurist. Pikemalt mõtlemata astusime kogu kambaga juuksurisse sisse. Juuksur oleks ehmatusest käärid maha pillanud kui me kõik kõva häälega ukselävel tervitasime ja lehvitasime. Mee autojuht hakkas südamest naerma ning kindlasti mõtles, et millal meist lõpuks lahti saab?

Meie jalutasime edasi. Üks reisikaaslane proovis ka kohaliku giidiga kohalikku haiglat näha ning muus osas olime me ise suured vaatamisväärsused. Viimase õhtusöögi ajal oli pool lennukit samasse restorani sööma tulnud. Seal kohtusime ka selle naise ja tütrega, kelle mees reisi ajal suri. Meie viimasest õhtusöögist võttis osa ka minu kohalik partner, kes kinkis meile kõigile jeemeni riaali, mille peal oli draakoniverepuu. Selle raamisin ma kodus ära.

Peale õhtusööki läksime halvaajahile. Kuigi väljas oli pime ning elektriga seal ei priisata, tundsime end pimedatel tänavatel turvaliselt. Kuna seltskond oli erinevates poodides, siis ma liikusin erinevate teenurkade vahel. Korraga oli minu kõrval meie giid ja üks juhtidest autoga ning küsisid, et kas ma soovin kuhugi minna. Ma keeldusin viisakalt, sest mul polnud kuskile kiiret. Armas oli, et isegi kui me olime omapead linnapeal, siis nad siiski hoidsid meil silma peal.

Viimase päeva hommikul peale arbuusi üle andmise ning lennujaama jõudmise, ootas meid rida kallistusi. Kuigi araabia kultuurist oleks võinud oodata viisakat kätlemist, siis me lõpuks ikkagi lõpetasime suurte kallistustega. Ma usun, et neil oli meiega sama tore, kui meil nendega.