Meie reisi läbivaks märksõnaks oli arbuus. Maailma parimat arbuusi saime nii hommikuks, lõunaks kui ka õhtuks. Kõik muu võis laual olla, kuid arbuus pidi olema 🙂

Kogu reisi jooksul söödeti meid väga hästi. Kohati isegi liigagi hästi. Meie esimene toit Jeemenis oli Hadibo linnas. Vot see oli kohalik söögikultuur, kuigi ka see restoran oli koht, mis kõiki turiste vist seal teenindas. Laud oli meile juba valmis pandud. Lauale piserdati vett ning see kaeti kilega. Nii jäi kile laua külge kinni ning ei lennanud esimese tuulega minema. Heureka! Otse kile peale laoti pitsasuurused jeemeni saiad. Need olid väga hea. Toiduks saime valida kala või kana. Meie esimene toidukogemus ei ole hästi meeles. Meil olid siis veel kõhud täis ning järgmised toidud meie poiste poolt tehtud oli klass omaette.

Alates esimesest päevast oli meie ühes jeepis mitu resti munadega. Jah, need munad sõitsid meiega kaasas kõik offroadid, jõesängid ja liivaluited – ja mitte ükski muna ei läinud reisi jooksul katki! Selles samas jeepis olid pakitud kõik meie toiduvarud ning hellitavalt hakkasime seda autot nimetama “köögiautoks”. Ainuke koht, kus nad käisid vahe peal toitu juurde hankimas oli Dihrami päeval. Detwah laguuni juures käisid nad kala rannast ostmas ning ka meie soetasime kaks kaheksajalga. Muus osas oli kogu meie toit kogu aeg meiega kaasas. Ja et arbuusi jätkuks 🙂

Peale selle, et me tassisime kogu oma toidu kaasas, kandsime kaasas ka prahti. Prahi kogusime kenasti prügikottidesse ning vinnasime need jeepide katusele. Mitte ühtegi pakendit ega pudelit me loodusesse maha ei jätnud. See-eest tundub, et hiljem läks kogu praht Hadibo peale lendlema. Kui saar ise oli väga puhas, siis saare pealinn Hadibo ilmselgelt ägas kogu selle prügi all. Meil juhtus ka äpardus ning meie prügikott läks autokatuselt lendu. Meie poisid peatasid autod kinni ning korjasime kogu prügi korralikult kokku. Vinnasime prügikotid uuesti katusele, aga seekord nad vaatasid, et kotid oleksid kõvasti kinnitatud.

Enne Fermini metsa jõudmist tegime all kanjonis lõunapausi. Seal oli nii meeldiv olla, aga eks see ole koht, kus enamus oma piknikke korraldavad. All kanjoni põhjas kivide peal kõndides märkasin vereplekke ning aegaajalt tuli kivide vahelt välja kitse käpad. Ilmselgelt olid mitmed mitmed kitsed just seal oma elu lõpetanud kellega toidukausis. Õhtul kui telkisime juba Fermini metsas, pakuti meile toiduks liha. Ei pidanud olema suur geenius, et aru saada, et ka üks kits seal all orus lõpetas oma elu, et meie toidulauale jõuda. Mulle meeldis seal all üks eriti armas kits. Ma lasin meie poistel mulle mitu korda üle kinnitada, et nad minu “bämbit” vardasse ei ajanud. Nad kinnitasid käsi südamel, et minu nunnu on elus 🙂

Ma ei tea, kas see oli asjade kokkulangevus, kuid peale suurt muret kitse elu pärast, leidis meie giid sobiliku aja, et teatada meile selle aasia mehe surmast. No kuna jututeema juba läks sellele, siis why not? 🙂

Peale selle, et meie juhid tegid meile imemaitsvat süüa, nad kostitasid meid ka kohaliku saiaga. Ma ei teagi, kuidas seda eesti keelde tõlkida. Araabia keeles on selle nimetus khameer ning teise terminiga tuntakse seda ka muqasqasi nime all. Tavaliselt süüakse neid hommikusöögiks koos Adeni punase ja/või musta teega, kuid meile tehti neid väikeseid saialaadseid pirukaid nii lõunaks kui ka õhtuks. Tavaliselt oli see õhtuoode meile, et turistidel kõhud ei koriseks kuni toit valmib 🙂 Koostis ise on nendel lihtne: jahu, suhkur, pärm, küpsetuspulber, maitsestamiseks kardemon, mustad seemned ja nelk. Muidugi läheb veel vaja veet ning rohkelt õli, mille sees neid pätsikesi praadida.

Me olime nende toitu nautinud terve reisi ning meie viimane õhtusöök ja hommikusöök ei olnud enam üldse nii hea, sest need ei olnud meie poiste tehtud 😦

Viimasel päeval läksime Hadibo peale jalutama, sest meil oli plaan osta lahkumiskingiks meie juhile arbuusi. Me teadsime, et mees saab naljast aru. Olime me ju kogu reisi suurt muret tundnud, et kas meile ikka arbuusi jätkub. Ostsin sõbrannaga kohalikust poest suure arbuusi ning hakkasime mööda linna peatänavat hotelli poole tagasi jalutama. Korraga kuulsin ma jäätiseauto häält. Meist sõitis mööda ilus roheline kaunistatud auto, mis jäi meist mitte väga kaugel seisma. Astusime kohe ligi ning tellisime kaks jäätist. See hetk ei mõelnud kumbki meist, kas jäätis on tehtud vee baasil, kas vesi on puhas ning ega me sellest jäätisest mingit kõhuhäda ei saa. Kui sa oled juba nädala vabas looduses käinud seal, kus kuningas käib jala, siis see ei tundunud enam primaarne. Saime oma jäätised kätte ning olime väga häpid. Ma küsisin jätsijuhilt ka luba teda pildistada. Ta palus paar sekundit oodata. Mees võttis taskus salvrätiku ning pühkis higi otsaeest ära ning siis silus kammiga ka seitli paika ning ta oligi valmis end mulle poseerima. Ta oli lihtsalt nii armas. Ma olin väga tänulik, et ta lubas end jäädvustada.

Kõndisime sõbrannaga edasi ning nurga pealt avastasin kohaliku halvaapoe. Ostsin sealt kaalu järgi erinevaid halvaasid ning mõni jõudis minuga isegi tagasi Eestisse, kuigi ega see ei olnud enam sama värskus ja headus, mis oli seal lettidel. Reklaamisin seda ka teistele ning viimasel õhtul ööpimeduses läksime kõik halvaad jahtima. Meie avastatud pood oli kinni, kuid suutsime jalutada linna teise otsa ning seal ühes poekes letid peaaegu tühjaks osta. Ma usun, et tegime mehele päeva parima kassa ning ta oli väga uhke ning sirge seljaga kui mõni kohalik poodi astus ning tema teenindas meiesuguseid “suursuguseid turiste” 🙂

Kätte oli jõudnud meie viimane hommik. Peale hommikusööki tegime veel ühispildi ning siis saabus kätte pidulik hetk, kus andsime juhtidele üle jootrahad ühes suure arbuusiga. Juhid ja giid hakkasid südamest naerma, kui nad said meie irooniliselt kingist aru. Meil kõigil oli väga lõbus. Naersime pisarateni ning siis pidime juba lennujaama poole liikuma.

Iga kord, kui ma näen poelettidel arbuusi või kui mu kodust sõidab mööda jäätiseauto mõtlen mina nostalgiliselt Sokotra saarele ning sealsetele inimestele.