Füüsiliselt oli minu jaoks kõige kurnavam matk Al Hoqi koopasse. Me alustasime matka kella 9 paiku hommikul, kuid kindlasti oleks võinud olla start ka paar tundi varem, et end päikese eest kaitsta. Ma olin veel väga optimistlik, et suudan selle matka oma kurikuulsate matkasaabastega ära teha. Nii palju mul talupojamõistust oli, et võtsin kotiga kaasa sõbranna tossud ja väga väga palju veepudeleid.

Tõus ülesse koopasse oli ca 1,5h pikk ning mina olin kindlasti kogu grupist kõige hädisem. Ma ei saanud hingamist kuidagi paika ning nii ma lõõtsutasin ning mingi hetk ka kalkuleerisin, et kas mul ei ole parem kogu asi katki jätta ning tagasi alla pöörduda? Nii palju ma oma keha tunnen, et kui ma oleksin tõesti olnud oma viimase piiri peal, siis ma oleksin kindlasti ka asja katki jätnud. Ja ei ole sugugi kerge kõike neid lisakilosid endaga kaasa tassida 🙂 Läbi higi ja pisarate jõudsin ka lõpuks koopasuu juurde. Puhkasime seal natuke ning siis läksime juba koobast avastama.

Enamik maa-aluseid süsteeme koosneb peamiselt lihtsatest üleulatuvatest kohtadest ja tunnelitest. Siiski on ka muljetavaldava suurusega koopaid. Üks selline näide on saare suurim koobas Al-Hoq, mis ulatub üle 3 km ja domineerib oma ulatuse poolest kõigist teistest. Koobas asub kõrgel kaljudel massiivses graniidist seinas.

Matk koopasse on tõeline seiklus. Teel möödusime paljudest sukulentidest ja muudest põnevatest taimedest, mis loovad peaaegu eelajaloolise atmosfääri. Tasuks järskudel kivistel nõlvadel ronimise pingutuste eest tervitas meid koopa sissepääsust hingemattev vaade sügavsinisele merele. Koopa sisemus on jahe ja täiesti pime. Taskulamp või pealamp on hädavajalik, kuna paigaldatud valgustust, piirdeid ega teid pole. Minu sõbranna arvas, et seal oleks olnud ka hea matkakeppidega käia. Seega, kes sinna kunagi läheb, võib ka matkakepid kaasa haarata. Al Hoq koopa külastamine on kahtlemata tähelepanuväärne kogemus ja kindlasti vaeva väärt.

Kuigi koobas on imeline kogemus tuleb teil kõigil hinnata oma tervist ja jõuvarusid. Teel alla nägime ühte Aasia abielupaari, kellega ma koos lennukis kõrvuti istusin. Neil oli ka tütar, aga tema oli jäänud alla. Pereisa oli matkarajal siruli maas ning naine katsus teda turgutada. Meie muidugi peatusime ning küsisime, kas saame neid aidata. Paistis, et mehel oli kuumarabandus või päikesepiste. Kuigi me pakkusime igakülgelt abi, siis sellest nad keeldusid. Nad ütlesid, et nende giid on juba nende poole teel. Mina ise ei osanud sellel hetkel isegi olukorra tõsidust hinnata. Nemad ütlesid, et nad on ok, meie giid väitis, et pole hullu nende giid on nende poole teel ja nii ma kallasin mehe kukla külma veega üle ning jätsin ka oma viimase vee pudeli neile. Paar päeva hiljem tuli teade, et mees suri. Ma ei teagi kas ta suri seal mäenõlval, teel haiglasse või haiglas? See ei olegi tähtis. Üks inimene kaotas elu ja paratamult käisid meie peades läbi mõtted, et kas meie ei ole võinud teda alla vedada või kas midagi muud oleks olnud meie võimuses teda aidata?

Sellises traagilises olukorras ei taha kedagi süüdistada, aga mina viskaksin kivi nende giidi kapsaaeda. Meie giid utsitas meid tagant, et me hiljaks ei jääks ning juba kell 9 hommikul oli palav ning mina lõõtsutasin mäest ülesse minekul. Ma enam täpset kellaaega ei mäleta, aga pakun, et kohtasime neid teel ülesse kuskil 12 paiku päeval. Kõige kuumemal ajal. Seal on väga suur vahe, kas sa tuled kuumaga mäest alla või lähed ülesse. Ma ei tea, miks nende giid otsustas nendega aprilli kuus sellisel kellaajal mäkke minna. Võib olla, kui see matka aeg oleks valitud varasemateks tundideks, oleks tulemus olnud teine. Samas me ei tea, mis oli ka selle mehe meditsiiniline ajalugu ning võib olla hindas ka tema ise enda võimeid kõvasti üle.

Meie tulime reipal sammul alla, sest sel hetkel ei teadnud me selle mehe kurvast lõpust veel midagi. Meie autosid all ei olnud, aga meile juba viibati kätega, et meie autod on läinud randa meile süüa tegema. See viimane otse mere äärde oli eriti karm kuumama päikese all. Rannas oli varikatusega hütt, kus matid olid meile juba maha pandud. Viskasime kõik siruli ning see oli parim puhkus, mis mul on kunagi olnud. Vaikselt sillerdava vee ja sinise taeva taustal hakkas meie ninadesse jõudma ka toidu lõhna. See oli üks kõige paremini maitsev lõuna pärast sellist füüsilist pingutust. Paratamatult tekkisid mul paralleelid Kilimanjaroga, kus riis, kana ja popcorn oli pärast pikka päeva kui gurmee-elamus 🙂

Meie päev ei olnud aga läbi. Edasi sõitsime Araabia mere ja India ookeani ristumiskohta, ujusime krabirannas ning saabusime tagasi Aheri ranna telkimisplatsile. Seal oli võimalus pea 300m kõrguse liivadüüni otsa ronida, millest mina kohe loobusin. Ma olen üritanud neid düüne oma elus piisavalt vallutada ning ma tean, milline piimhape jalgadesse lööb, kui astud ühe sammu edasi, et siis meeter tagasi vajuda. Hea, et ma üldse oma Al Hoqi koopaga sain ühele poole.

Varahommikul oli meil päikesetõusu nautimine natuke väiksemal liivadüünil. Sinna ülesse ma ka ei suutnud minna ning jäin poole peale päikesetõusu nautima. Kuid selle ronimisega oli ka meie füüsilise pingutuse osa lõppenud ning edasi oli elu lill 🙂