Pesemisvõimalused inimeste poolt rajatud pesemisruumidega algasid meil alates Omaqi rannast. Sellest ma juba kirjutasin, kuidas seal pidi jalgupidi “karukäpa” peal asjad ära ajama. Mul oli kaasas ka kaasaskantav dušš, aga eks ma olin ostnud mingi odava saasta ning ega see väga hästi ei toiminud. Kuigi ajas asja ära. Kogu reisi parim pesemisvõimalus oli Detwah laguuni juures. Seal oli duššil parem surve kui hotellis. Detwah laguun oli ka kõige popim koht ööbimiseks. Kogu reisi vältel nägime seal kõige rohkem turiste, kui välja arvata Hadibo viimane õhtusöök.

Valisime välja oma varjualuse ning siis oli meil siesta, et suurem kuum üle elada ja enne päikeseloojangut Detwah rannas ujumas käia. Meie ajastus oli ideaalne, sest rannas ei olnud peale meie ühtegi hingelist. Alles hiljem, kui meie juba liikuma hakkasime, tuli randa inimesi. See rand oli tõesti paradiisirand.

Mulle meeldis ka krabirand, aga Detwah oli hoopis midagi muud. Krabiranna tegi eksootiliseks inimeste puudus. Ainult meie olime neeme tipus, kus Araabia meri kohtus India ookeaniga. Krabid olid oma püramiidikujulised pesad randa ülesse löönud ning meie jälgisime nende sihipärast liikumist.

Peale ujumispeatust läksime tagasi telkimisplatsile, kus olime enne ostnud kaheksajala. Päris lõpuni jäigi ebaselgeks kas see oli tõesti kaheksajalg või määriti meile seepia pähe. Igaljuhul maitses see väga hästi, sest see oli tehtud ju meie enda koka poolt.

Päikeseloojangu ajaks viidi meid ka künka otsa, kuhu olid koondunud kõik Detwah laguuni turistid. Nautisime imelist päikeseloojangut üle Detwah laguuni. Päikeseloojangud Sokotral on igas versioonis ilusad ja meeldejäävad. Õhtu oli isegi natuke nukker. See oli meie viimane telkimise päev. Viimane öö ootas meid Hadibos juba tuttavas hotellis, kuigi meie emotsioonid ei olnud veel kaugeltki läbi ja meeldejäävad mälestused ootasid ees.

Hommikuti ei olnud meil vaja äratuskella. Me kõik ärkasime esimeste päikesekiirtega. Meie eelviimane päev oli paradiisiranna külastamine, mis on tituleeritud Sokotra kaunimaks rannaks. Tänu sellele on see ka kõige turistirohkem. Me pakkisime oma asjad kokku, et meie juhid saaksid telgid kokku panna, sõime hommikust ning sõitsime Qalansiyah randa. Qalansiyah on Sokotra suuruselt teine linn (loe: küla) ning sealsest rannast lahkusid paadid paradiisiranda.

Hommikuti on kogu küla sinna koondunud, sest seal näeb ju turisti, tuuakse kala müügile ning paadimehed võistlevad, kes endale kliendid saavad. Elu tõesti kees. Meie oma väikese seltskonnaga saime 2 paati. Teekond paradiisiranda oli ca 40 minutit pikk, aga sinna vahele jäi ka delfiinide vaatlus. Märgata oli päris mitu delfiiniperet, kelle kannul paadimehed meeleheitlikult püüdsid joonduda. Kohati tundus see, et liigne agarus on ogarus. Kui me oleksime vaikselt oodanud, oleksid delfiinid igaljuhul meie vaatevälja jäänud. Nüüd ajasid turistid delfiine taga nagu hullumeelsed.

Rand oli tõesi piltilus ning isegi teekond sinna oli väga maaliline mööda kaljurahnu. Meil ei olnud ette antud kindlat kellaaega. Saime nautida randa nii kaua kuni soovisime. Reaalselt sa ei jaksa väga palju kuuma päikese käes olla, kus iga päev oli UV tase 10-12 vahel. Me küll saime hõivata ühe mangroovipuu, mille varjus oli päris tore olla. Vees ujudes tutvustas meie kohalik giid erinevaid karpe, mida ta suutis sealt varvastega veest välja vinnata. Teel tagasi sadamasse müüdi ka lobstereid ja kaheksajalgu. Tuli välja, et just meie seal olnud nädalal oli lobsteri müük ametlikult lubatud. Kuna kogu saar on UNESCO kaiste all, siis sellega kaasneb ka palju piiranguid, mida ja kui palju üldse loodusest kinni võib püüda.

Lõunaks olime tagasi Qalansiyah sadamas ning läksime tagasi oma telkimisplatsile, kus meile vahepeal oli lõunasöök valmistatud. Mina kasutasin võimalust ja käisin ka pesemas ära. Seal oli ju ikkagi kogu saare parema survega dušš! Duššikabiin oli õues telliskividega laotud sein, kus sees oli kaks dušši. Ühe dušši all oli juba mingi austraalia mees, aga mina ei lasknud ennast sellest häirida. Tervitasin teda selge ja kõva häälega ning läksin teise dušši alla. Siinkohal kohe mainin, et me ei olnud paljad. Temal oli shortsid jalas ning mina kandsin viisakalt trikood. Sellest hoolimata paistis see mees olema hämmingus, kuid mis mul sellest. Ikkagi ju ida-eurooplane 🙂 Kuna seal duššikabiini peal ei olnud ka kuidagi ära märgitud, et tegemist oleks ainult meeste või naiste pesemisvõimalusega, siis eeldasin, et see on väga sooneutraalselt unisex.

Kusjuures WC-pott oli seal väga huvitavalt asetatud. Kui tegid ukse lahti, siis pott oli risti üle toa. Potile minekuks pidid tegema ringi ümber poti, sest potile istudes jäid sa seljaga ukse poole ning vaatega ruumi nurka. See oli väga kummaline. Ma loodan, et seda potti seal suunaga Meka poole ei rajatud 🙂

Kätte oli jõudnud meie viimane õhtusöök ning see oli natuke kurb. Me küll teadsime, et meie autojuhid viivad meid veel järgmine päev lennujaama, aga see oli ikkagi ainult lennujaama transfeer, mitte meie harjunud igapäev nendega. Ja eks tagasi Hadibosse sõit oli juba selge märk sellest, et me peame lahkuma imeliselt saarelt. Tõstsime teatud kurbusega oma kotid autodesse ning võtsime suuna tagasi Sokotra pealinna Hadibosse 😦