Fermini mets on üks Sokotra saare kütkestavamaid paiku, mis on kuulus oma iidsete draakoniverepuude tiheda kontsentratsiooni poolest, luues sürreaalse ja teispoolsusliku maastiku. Mets sümboliseerib Sokotra ainulaadset taimestikku ja pakub rahulikku põgenemist loodusesse. Fermini metsas ööbides oleksid nagu müstilises tulevikufilmis.

Fermini metsa tuleb hoida. Draakoniverepuud kasvavad väga aeglaselt ning “kitsede invasioon” saarel hävitab pea kõik noored puud, enne kui nad jõuavad suureks kasvada. Kohalikud on rajanud puukoole, et draakoniverepuid kasvatada ning neid siis metsa uuesti istutada. Kusjuures kitsed on Sokotra saarele sissetoodud liik ning tänaseks on nad seal nii paljunenud, et neid peaks olema poole miljoni ringis. Nii ei olegi nad loetud ning iga üks võib kitse vardasse ajada 🙂

Peale Arheri randa liikusime me Dirhamari snorgeldama ning sealt juba ristipõiki läbi saare Omaqi randa. Nautisime mereäärseid liivaluiteid ning seadsime oma telkimisplatsi sisse. Kui Arheri rannas oli merre suubuv oja meile vannitoaks, siis Omaqis oli randa ehitatud WC ja pesemisvõimalus. See oli küll natuke naljakas, sest hommikul pestes pidid sa reaalselt seisma “karukäppadel”, et end pesta. Maakeeli öeldes olid jalgupidi sitapotis kuniks end pesid 🙂

Tee Fermini metsa oli imeline ja minu elu ägedam offroad, kuigi sealt kanjonist ülesse tõusmine oli isegi põnevam kui sinna laskumine. Kanjoni põhjas saime vaba aja ringi jalutada ning leidsime ka väikesed looduslikud basseinid, kus end jahutada. Seal pidasime piknikulõuna ning ka seal tegelesime kitsede eemale ajamisega. Üks oli eriti ilus ja armas kits. Temast proovisin ka igast poosist pilti teha. Peale lõunasööki tõusime juba ülesse Fermini metsa. Telkimisplatsil võttis meid vastu üks kohalik, kes tegi meile väikese jalutuskäigu läbi Fermini metsa ning pärast ootas meid veel kohaliku pere külastus. Pereisa oli küll tööasjus linnas, kuid perenaine koos oma lastega näitas meile oma kodu (seda ainult väljast) ning jalutasime nende puukoolis, kus näidati meile Fermini puud tema erinevates kasvuetappides. Ma suutsin ka seal Fermini puu seemne kaasa haarata, aga kahjuks ei läinud puu mul Dubais kasvama.

Droonid on väga toredad asjad ning ka meie seltskonnas oli kaasas droon. Sellest hoolimata ei anna võrrelda sellega, mida jaapani turistid endaga kaasas kandsid. Need olid nii suured ja võimsad. Kõige magusam aeg droonivideosid teha on kindlasti päikeseloojang ja -tõus. Nii ma ärkasin hommikul poole viie paiku kärbsepinina peale ülesse, mis osutus droonide võistluseks peakohal. Olime sõbrannadega juba ärganud ning loodus kutsus. Fermini mets pole ise eriti tihe ning sealt varjatud põõsajuppi on juba nii keeruline leida. Nüüd korraga ei olnud meie probleem enam selles, et kus kükitada paremale ja vasakule vaadates. Me pidime ka vaatama, kus meile taevast oleks varju. Kes meist ikka oleks soovinud jaapanlaste romantiline droonivideo ära rikkuda põõsas küürutavate eestlastega 🙂