Minul on tavapärane traditsioon reisidele minnes kaasa pakkida kõik vana, millest poole katsun alati sihtkohta maha jätta. Ega ka seekord see kuidagi teistmoodi ei olnud. Matkasaapad olid juba vanad – pea 10 aastat tagasi ostsin ma need Nepaalist Kathmandu turult. Seega ei olnud need isegi midagi väga kvaliteetset, aga see-eest olid tallad roosad 🙂

Matkakott on mul Ferrino oma, mis on truult teeninud alates mu 18. eluaastat, kuid sellega katsun ma veel paar aastat läbi ajada. Ma kunagi lubasin, et viin veel oma koti Kilimanjaro tippu. Esimene kord jäi mul sellest ju nii vähe puudu. Btw, ma olen väga suur Ferrino fänn. Anyway, asjad olid pakitud ning olime juba jõudnud Sokotrale. Varuge kindlasti kaasa akupankasid, sest reaalselt ainuke koht oma telefone laadida on sõidu ajal autos. Mina muretsesin ekstra Sokotra pärast päikesepatareil töötava akupanga, mis oli totaalne feil. Dubaisse tagasi jõudes tagastasin toote. Meie ei pidanud ka kaasa võtma telke, tekke, patju jne – need olin juba kokku leppinud oma partneriga, kes kõige eest ise hoolitses. Kui teil on vajadus oma telgis ja oma linade vahel magada, siis kindlasti ei ole mina keelaja, et oma kott paar kilo raskemaks teha 🙂

Lennujaamas võtsid meid vastu naeratavad autojuhid ning kohalik giid ning meid viidi kohe sööma. Me olime just lennukis kõhud täis söönud ning meie esimene toit Jeemenis ei läinud ladusalt. Toit oli hea, aga polnud lihtsalt ruumi, kuhu seda sisse pressida.

Peale teist hommikusööki viidi meid Hadibo hotelli. See oli väga tagasihoidlik hoone, kuid voodid olid mugavad, tekid ja padjad puhtad, konditsioneer töötas ning natuke vett ka nirises vannitoas. Ausalt, palju rohkem kui ma kõiki olin ette valmistanud. Siinkohal lisamärkusena, et järgmine aasta on plaanid lennujaamast otse telkima minna. Nn. “hotellis” ööbime vaid viimasel päeval, et liiv pükstest ja rinnahoidja vahelt välja raputada.

Esimesel päeval ootas meid juba Sokotra “Botaanikaaia” külastus. Offroad oli äge, külalapsed matkaraja alguses väga armsad, aga minu samm hakkas muutuma aina töntsimaks. Ma tundsin, kuidas talla all käis oma elu. Ma proovisin astuda ettevaatlikult, kuid seda on kuramuse raske teha, kui oled all jõeorus ning pead hüppama ühelt kivilt teisele. Jõudsin ka lõpuks tiigikese juurde, kus ootas meid mõnusalt karastav kristallselge vesi. Ujusime, nautisime ning püüdsime konstanteerida fakti, et olemegi lõpuks Sokotral. See oli minu ja paljude minu reisiseltskonna aastate pikkune unistus. Kogu aeg oli poliitiliselt keeruline olukord ja tihti ei lennanud sinna ka lennukid, aga nüüd kõik klappis ning “Fuck Trump” – tema pärast me reisi ära ei jätnud.

Õhtuks oli selge, et mu matkasaabaste olukord ei ole kiita. Hommikul ma nuputasin välja viisi, et kuidas oma matkasaabaste paeltega talda koos hoida. See toimiski minu esimesed päevad kuni Al Hoq koopani, kus mul tallad totaalselt ära tulid. Siinkohal tänan oma head sõbrannat L., kelle tossud ma ülejäänud päevadeks kaaperdasin. Sellest hoolimata ei lähe mul meelest meie jeepide juhtide ja kohaliku giidi pilgud, kui ma iga kord enne matkamist oma taldu saapa alla püüdsin kinnitada. Isegi Sokotra mehed on nii palju targad, et ei sega pühendunut naist, kes ei tea, mida ta teeb 🙂

Meie esimene reisi pool oli rohkem matkamist. Teisel poolel oli rohkem mere äärest olemist, kuigi kõndisime me mingi osa iga päev. Lihtsalt reisi teine pool on lebom, kui esimene. Kõige rohkem ja raskem on Al Hoq koobas ning kui keegi soovib 300m kõrgusele liivadüüni otsa ronida. Kalisan kanjon ja Homhili platoo ning lõpmatuse basseini juurde minek on enamustele tehtav. Kuid ka nendes kohtades on võimalik jääda autode juurde ning nautida loodust kõrgustest.

Kalisan kanjoni tipphetk on looduslikud basseinid, mis on tõesti suured. Seal veedame tavaliselt peaaegu tunni ning pärast kanjonist ülesse tõusu ootab meid juba autojuhtide poolt valmistatud lõunasöök. Nad hellitasid meid seal korralikult ära. Iga päev oli toit nii maitsev ja nii rikkalik. Sellega nõustusid ka kõik kohalikud kitsed, kelle eest me oma toitu pidime kaitsema 🙂

Kui Kalisani kanjonis olid probleemiks kitsed, siis Homhili platoo telkimisplatsil olid väga nahaalsed Sokotra hiireviud. Need olid kotka moodi suure kollase nokaga linnud, kes ei peljanud lauale lähedale jalutada.

Ma ei oska esile tõsta ühtegi paika, mis oleks olnud teistest parem, kuid lõpmatuse bassein oli kindlasti eriline kogemus. Sinna minek oli mööda ärakuivanud koske, mis on kindlasti täidetud väga suure kogusega veega vihmaperioodil. Veest välja saamine oli huvitav, sest kõike ümbritses sile kalju ning märja kivi pealt ei olnud end sugugi lihtne veest välja vinnata. Õhtuks jäime telklaagrisse, kus ei olnud ei pesemisvõimalusi ega ka WC. Leppisime omavahel kokku, kus toimub WC toimingud ning millise põõsa juures hambaid peseme. See oli meie telkimiskohtadest üks kahest, kus me ei saanud pesta ega kusta 🙂 Iga aastaga võtavad briti firmad võimust ning ehitavad telkimiskohtadesse oma WC-sid, sest ega ometi inimene, kes omal vabal valikul metsikusse loodusesse nädalaks tuleb, ei suuda vabas looduses keha kinnitada!!! Ja need on esimesed sammud, kus me hävitame seda imelist loodust – et valgel inimesel oleks mugav !

Mina suutsin veel nii Kalisa kanjonis kui ka Homihli platool ning esimesed sammud ka Al Hoqi koopasse oma matkasaabastega teha, kuid kahjuks tuli tseremooniata matus mu matkasaabastele Arheri rannas.