Mina saabusin Chisinausse päev varem kui mu kliendid. Minul tuli 5,5h pikkune otselend Abu Dhabist. Korralike endiste NL inimestena plaksutati palavalt, kui lennuk maandus. Sellest tekkis kohe nostalgia. Ei ole möödunud ju palju aega, kui ka eestlased antud tava hoolega jälgisid.

Chisinau lennujaam on väga pisike. Kui mitu lendu korraga maandub, siis ma ei tea, kuidas kõik inimesed passikontrolli ära mahuvad? Minu kollased märkmepaberid passi vahel tekitasid passikontrollis segadust. Mees lehitses mu passi hoolikalt ning küsis vene keeles viidates mu kollastele märkmepaberitele, et “Mis see tähendab?” Ta paistis isegi natuke pahur. Ma selgitasin, et need on hoidmaks puhtaid lehti suurte viisade jaoks, kuna ma reisin palju. Ta ei saanud minust vist väga hästi aru, sest ta kolleeg tõlkis talle. Paistis, et ta jäi minu vastusega rahule ning sain passi templi.

Lennujaama ees pakuti kohe taksosid. Kuigi igal pool seintel on plakatid, et kesklinna peaks takso maksma 150-200 leud, siis ma ei saanud ühtegi pakkumist alla 300 leu. Lennujaamas oli Moldova leu kurss 1 eur = 17,5 leu, kuid linnas sai 1 euro eest 19,5 leud. Ma väikese summa vahetasin lennujaamas, et oleks mingi kohalik raha näpu vahel.

Seni kuni ma taidlesin taksojuhtidega sõitis buss või troll (kuidas seda nimetada) lennujaama ette. Küsisin piletimüüja käest, kas troll läheb Puškini tänavale. Vastuseks sain selgekõlalise “Da” ning ma astusin trolli. Miks ei suutnud otsustada, kas tegemist on trolli või bussiga? Nimelt sõitis see troll pool maad ilma sarvedeta ning linnas pandi trollile ka sarved peale ning edasi sõitsime nii nagu trollid ikka. Troll, mis liigub lennujaama ja linna vahet on number 30 ja pilet maksab 6 leud (ca 30 euro senti). Pileti eest saab maksta ainult sularahas ja kohalikus valuutas. Sõit kesklinna kestis ca 40 minutit. Mina sõitsin oma peatusest mööda ning sain maha ooperimaja juures. Jalutasin sealt läbi keskpargi Bristol Central hotelli.

Bristol Central hotell on keskse asukohaga väga hea 4 tärni hotell. Toad ei ole suured, kuid kõik mugavused on toas olemas. Vett pandi iga päev tuppa, kogu aeg lisati pesuvahendeid ning mis peamine – hommikusöögil pakuti vahuveini! Meiega samal ajal oli hotellis Rumeenia grupp. Need pensionärid olid ehtne “kohvimaffia”. Memmed ja taadid blokeerisid hommikul kohvimasina ning valasid seal kohvi välja tervele bussile 🙂

Chisinaul puudub vanalinn, kuid neil on väga ilus kesklinn. Kesklinn jääb keskpargi ümber. Teil kulub ainult paar tundi, et kogu Chisinau oma võlus ära näha. Jalutuskäigu raames jõuate vaadata ooperimaja, presidendihoonet ja parlamenti. Samuti jääb kohe sinna kõrvale triumfikaar, ajaloo muuseum, Puškini momument, Chisinau peatänav koos poodide ja restoranidega. Mitte kaugel on kohalik keskturg ning väike jalakäijate tänav.

Hinnad on Moldovas soodsad ja toiduvalik poodides väga hea. Eriti soovitan Nr. 1 toidupoodi. Chisinaus avastasime, et ka seal on alkoholiseadus, kus peale kelle 22:00 enam alkoholi ei müüda. Ühel siidril pidime lausa kaks päeva järjest järgi käima. Moldovas peab alati olema ka natuke sularaha. Mitte kõikides poodides ei saanud maksta kaardiga.

Teine huvitav tähelepanek, mida mina pole enam ammu kohanud oli see, et minu poole pöörduti mitu korda ning küsiti kella. See on selline väike detail, kuid pani mind mõtlema. Me oleme muutunud nii individuaalseteks. Me isegi ei suhtle enam sõprade ja perega mingil muul viisil, kui vaid whatsapp ja messenger. Me harva helistame teineteisele ning siis korraga tuleb võõras inimene sulle tänaval vastu ja küsib nii lihtsat asja, kui “Mis on kell?”. See tõi lausa naeratuse mulle suule.

Samuti märkasin, et inimesed olid väga usklikud. Ma ei tea, kas see oli juhuste kokku langemine, kuid mitmel korral märkasin, et inimesed ühistranspordis kirikust möödudes lõid ette risti. Samuti oli näha tänaval kõndides, et kui mööduti kirikust, siis korraks seisatati, kummardati ning löödi rist endale ette.

Turul oli mul ka huvitav kogemus. Vaatasin, kuidas inimesed kastide viisi maasikatega turult lahkusid. Ma eeldasin sellest et on maasika hooaeg. Läksin turul kõige pikema järjekorraga letti, sest eks seal peab olema need kõige paremad maasikad. Oma vigases vene keeles küsisin üks kilo maasikaid. Mees vaatas kohe mulle otsa ning kiitis kui ilus ma olen. Eks paks laps on ilus laps 🙂 Ta küsis minu käest, et kus ma olen pärit? Vastasin uhkusega, et Eestist. Mees vaatas mulle otsa ning ütles täitsa tõsisega näoga, et eks ma selle pärast nii kehva vene keelt räägingi! 🙂 Ma küsisin, et kuidas on Moldova keeles “Tänan”? Selle peale vastas ta mulle lihtsalt, et ta on pärit Aserbaidžaanist.

Viimasel päeval viisin kliendid hommikul lennujaama ning siis oli mul veel terve päev aega oodata oma õhtust lendu. Peale check-outi jalutasin linna peal. Mõtlesin, et lähen vaatan ooperimaja poolset osa, sest kaardi peal oli märgitud ka paar parki. Juba enne oli tänavanurkadel politseid märgata, aga ma ei osanud sellest midagi arvata. Ooperimaja juures tuli minu juurde ajakirjanik, kes tahtis mind intervjueerida. Ta loobus sellest mõttest, kui ta sai aru, et olen turist. Mina tegin edasi pilte ning jalutasin ühe huvitava hoone juurde. Ma jõudsin poolele trepile, kui politsei mu rajalt maha võttis. “Kus te siia saite?” “Pargist tulin!” 🙂 Igaljuhul aeti mind sealt ära. Nüüd tekkis mul juba sportlik huvi, et mis huvitavat seal toimub. Liikusin üle tänava, kus oli lubatud olla ning seal oli märgata mundrites inimesi, ajakirjanike ning muid uudishimulikke, kes puude all midagi ootasid. Mina läksin ja istusin Puškini monumendi juurde parki maja ja hakkasin guugeldama. Nimelt oli aset leidmas Sloveenia välisministri visiit. Korraga sõitis mu pingi kõrvale must toonitatud klaasidega kaubik. Ei ma ei arvanud, et mind kasti tõmmatakse, kuid eeldasin, et olen jälle valel ajal vales kohas. Sellest kaubikust astusid välja mitu mammit kõplad käes. ning läksin usinasti parki rohima.

Mina jätkasin vanalinnas jalutamist ning käisin ka söömas. Pärast jäi oma sarvedeta trolli nr 30 ootama, et sõita lennujaama. Lennujaama sõit oli vaevaline. Troll oli täis ning istuma ma ei saanud ning seal oli väga väga palav. Lennujaamas läbisin check-ini ja läksin Business Lounge’i, kus oli silt, et istekohti ei ole. Ma ignoreerisin silti ning kohti oli seal piisavalt. Jõin kohvi ja vaatasin, kuidas vilkurite saate Sloveenia välisminister lennujaama jõudis. Kusjuures just eelmisel päeval oli Chisinau lennujaamas totaalne kaos. Süsteemid olid maas ning paljud lennud hilinesid.

Ma nautisin rahulikult oma hilist lõunasööki lounges, kui korraga käis suur pauk. Minu kõrval olevad naised avasid väikese vahuveini. Kork lendas sellise survega pealt, et see lendas lounge’i tagumisse otsa. Neiu mu kõrval vele hüüdis kas teised inimesed jäid terveks? Ta oli üldse selline õnnetu, kes suutis kohvi maha ajada, klaasi katki teha, aga kogu õnnetuste rea taustal ta muudkui vabandas viisakalt 🙂

Lennukis mul vedas ning sain terve pingirea magamiseks. Kuna oli öine lend, siis see oli nagu kirss tordil pikale päevale.