Moldovas on 2 maailma suurimat veinikeldrit: Milestii Mici ja Cricova. Mõlemad on omamoodi huvitavad ja unikaalsed, kuid meile meeldis rohkem Milestii Mici. Milestii Mici oli meie esimene veinikelder ning samal päeval, mil me külastasime Transnistriat.

Kohe kui me “Back in USSR” restoranist lahkusime oli meie bussijuht Vadim orienteeritud meid õigeaegselt Milestii Micisse viima. Ta sõitis kõik kurvid sirgeks ning enne veinikeldrit tegime ka oma minibussiga mõned kergemad hüpped, kus meie pepud õhku tõusid ning süda saapasääres lõpetas 🙂 Tulemuseks oli see, et me jõudsime kohale õigel ajal.

Veinikeldrisse minnes võtke kaasa midagi sooja, sest all tunnelites on temperatuur 12-14 kraadi vahel. Milestii Micis olime me maksimaalselt 80m sügavusel maapinnast ning Cricocvas jõudsime 100m sügavusele. Milestii Micis jagati ka fliistekke, kuid Cricovas peate ise olema temperatuurideks valmis.

Milestii Micis oli meil rongi peal mitu gruppi ning meie majagiid oli väga tore noormees. Ekskursiooni käigus läbsime umbes 5km tunneleid. Kokku üle 200km tunnelitest on tänapäeval kasutusel 55km. Suured vaadid, mis jäävad tunnelites rongisõidul paremale ja vasakule on kõik tühjad. Veel mitte kaua aega tagasi lubati tunnelitesse eraautod, kuid need tekitasid liigset müra ja vibratsiooni ning selle tõttu vein ei saanud küpseks. Ekskursiooni käigus räägitakse teile veini valmimisest, säilimisest ning kuidas päästeti veine NLaegse “kuivaseadue” ajal. See pani Moldovale suure majandusliku põntsu, sest pea 60% nende majadus tugines alkoholi tootmisele. Milestii Micis ehitati salakamber, kuhu peideti üle 50 000 pudeli. Kui see salakamber avastati, siis läksid enamus pudelid müüki. Nüüd on neid säilinud kuskil 10 000 pudelit ning Moldova valitsus ei luba seda müüa. Isegi kui veinid neis pudelites muutuvad joogikõlbmatuks, siis nad jäävad alles kui riigi reliikvia. Samuti omab Cricova väga unikaalseid veini ning hoolimata hinnapakkumistest on nende sõnum lihtne: “Ajalugu ei ole müügiks”.

Milestii Micis veinikelder ei ole alati olnud veinikelder, vaid kaevandus. Hiljem hakati seal veine hoiustama oma soodsatele niiskus- ja temperatuuritingimustele. Alguses avastati 1,5 miljonit pudelit, millega on nad ka maailma kõige rohkem pudeleid hoiustav veinikelder. Avastatud 1,5 miljonile on lisatud veel umbes pool miljonit pudelit ning tänaseks on Moldova maapõuse Milestii Micis üle 2 miljoni pudeli. Nad peavad tegema kiiret tööd, et need veinid maha müüa, sest miski ei säili igavesti. Kõige lühema säilivusajaga on valge vein ning kõik kauem säilib punane dessertvein.

Nii Milestii Mici kui ka Cricova annavad võimaluse rentida casa. Hind sõltub, kui kalleid veini ja kui palju soovite neis casades hoiustada. Peamine reegel on see, et veinid peavad olema pärit nende veinikeldritest. Te ei saa rentida Milestii Micis casat ning viia sinna Põltsamaa marjaveine 🙂 Milestii Micis leidsime isegi ühe eestlase nime. Muidugi me guugeldasime teda ning vaatasime, kelle arvelt ta endale seal veine lubada saab. Ma nime ei maini, sest pole kindel, kas meie andmekaitseseadus, kus me tublide eestlastena jälgime nõukogude lollust saksa täpsusega, lubab neid andmeid avalikustada.

Milestii Micis ekskursioonil oli kokku 4 peatust. Viimane 4. peatus oli degusteerimissaal. Seal on erinevad paketid ning kõige soodsam on lihtsalt ekskursioon, kus degusteerimissaalis kingitakse tasuta pudel veini. Teised paketid on juba toitlustusega ning sõltub pakeist, kas soovite snäkke või mitmekäigulist toitlustust. Ma ei tellinud meile kõige kallima paketi, kuid võtsin Moldova paketi. See sisaldas 5 veini degusteerimist, 4-käigulist õhtusööki Moldova rahvusroogadega ning toidu kõrvale saime valida ühest 5st veinist, mis meile degusteerimisel kõige rohkem meeldis. Saalis olid pillimehed akordionil ja viiulil ning meile eestlastele mängiti maha üks korralik “Õllepruulija”. Sellele järgnesid imelised meloodias Moldova heliloojate sulest.

Meie õhtusöök oli rikkalik. Esimene käik oli salat paljude lihaviiludega. Sellele järgnes väga maitsev kanasupp. Pearoaks oli sealiha mamaligaga ning magustoiduks oli väga hea pannkook kreemiga. Portsud olid suured ning me nägime suurt vaeva, et seda kõike ära süüa. Peale õhtusööki väljusime kõik sealt õnnelike ning ülesöönutena. Meile kingiti ka pudel veini. Selleks oli valge vein, mis mulle degusteerimisel maitses ka kõige rohkem.

Veini degusteerimine ja õhtusöök oli 57m sügavusel. Peale restorani viidi meid rongiga poodi. Veinid olid tõesti soodsate hindadega ning veinipoest sai ka juba trepist tagasi maapinnale. Teekond hotelli oli meil väga lõbus ja jutukas.

Kohe järgmisel päeval oli meil Vana Orhei ekskursiooniga kavas Cricova veinikelder. Cricova on maailma suuruselt teine veinikelder ja kuskil Prantsusmaal peaks olema maailma suuruselt 3. veinikelder. Cricova on rohkem äriliselt mõtlev ja nö rohkem turistikas. Cricova on ehitanud mitmeid restoranid kohe sissekäigu juurde. Seega saate seal laua broneerida ilma, et see oleks ekskursiooni osa või et peaksite tunnelitesse sisenema.

Ekskursioonile oli palju rahvast registeeritud. Meie rongike mahutas kuni 24 inimest ja see oli puupüsti täis. Kui Milestii Micis said meie kohalik giid ja autojuht meiega kaasa tulla, siis Cricovas pidid nad meid maapinnal ootama. Ma ei saanudki aru, kas nad ei saanud kaasa, kuna rong oli täis või see oli nende poliitika mitte giide ja autojuhte kaasa lubada.

Cricovas oli esimene peatus väikeses kinos. Meile valati roosat veini ning nautisime ca 10 min pikkust lühifilmi Cricovast. Edasi liikusime rongiga oma teise peatuspunkti, kus tutvustati meile 7,5km pikkust tunnelit kus hoiustati vahuveine. Meie giid rääkis väga huvitavalt vahuveini tootmisprotsessist ning Dom Perignonist, kes pani aluse šampuse kuulsusele. Cricovas kasutavad nad sama metoodikat kui Dom Perignon. Kuigi pudeleid on Cricovas pool miljonit, siis tööl on ainult 5 naist, kes iga päev ca 35 000 pudelit keerab, et vahuvein tuleks see kõige parem. Maailmas on ca 1000 inimest, kes seda tööd teevad ning nendeks on tavaliselt naised. Miks naised? Väidetavalt pidi naise ranne keerama täpselt 45 kraadi, mis on vahuveinile vajalik. Meeste keerdenurk on suurem. See avas minus kohe diskussiooni, et millise kraadi all keeravad pudeleid täna meie kväärid ja mittebinaarsed inimesed, kes ei ole ei üks aga teine? Õnneks ma ei küsinud seda üle ekskursiooni, vaid jätsin selle arutusteemaks on väikeses eestlaste seltskonnas 🙂

Ma õppisin Cricovas ja Milestii Micis väga palju uut teadmist. Näiteks ma ei teadnud, et Moldova peab oma vahuveini pudelid sisse ostma Itaaliast, sest Moldova ei suuda toota sellist klaasi, mis pudeli sees olevale survele vastu peaks. Samuti ei teadnud ma et seenekujuline kork on ainuke korgikuju, mis suudab pingele vastu pidada ning et see oli leiutatud Dom Perignoni enda pool. Meile väga tuttav fraas “Kes ei riski, see šampust ei joo” kuulub samuti Dom Perignonile. Need olid tema sõnad iga kord kui ta keldrisse uuele šampusepudelile järgi läks. Kuna šampusepudelites oli surve nii suur, siis Perignon ei teadnud kunagi, kas keldrist võetud pudelil lendab kork suure pauguga pealt ära või õnnestub tal šampus tervelt ja ohutult tuppa tuua 🙂

Cricovas jalutasime me mööda casasid ning me peatusime sektoris, kus olid mitmete eririikide presidentide casad. Seal puudusid muidugi nimed. Tavainimeste nimed olid aga ilusti iga casa ette pandud. Cricova on väga uhke ka oma 3 haruldase veini poolest. Neist kõige haruldasem on vein Jerusalem 1902. Tänaseks ei ole see vein enam vein. Arvatavasti on vein muutunud želeelaadseks tooteks. Kuna pudelit ei ole avatud, siis mitte keegi ei tea, mis seal pudelis on üldse. Väidetavalt on seda veini toodetud ainult 400 pudelit ning neil on ainule säilinud pudel. Siin ärkas minus ka kohe tüüpiline Liina. Kui nad väidavad, et tegemist on ainukese säilinud pudeliga, siis neil peaks olema tõestus tühja 399 pudeli kohta? Kui mul on millalgi aega, siis ma hakkan teemat uurima. Ma tahan teada, kus on nende 399 tühja pudeli tõestus. See, et neid rohkem ei ole leitud, ei ole veel ju piisav tõestus, et neid pole rohkem säilinud?

Cricova säilitab ka mitu tuhat Hermann Köningi veini. Peale kooduslaagrite meeldis härrale ka hea vein. Peale maailmasõda avastati tema suur veinikollektsioon, mis müüdi agaralt maailma laiali, kuni viimased säilinud veinipudelid jagati erinevate veinikeldrite vahel hoiustamiseks. Tema veinide juurde meid muidugi ei lastud.

Cricova veinikeldris on väike muuseum ning samuti väike maaalune kabel. Degusteerimissaalid on samuti sügaval maapõues. Cricovas oli meil ainult degusteerimine ilma söögita. Seal anti meile maitsta 4 erinevat veini. Punane vein oli väga hea, aga vahuvein oli mu elu jubedam kogemus. See tõmbas kogu sisikonna krimpsu ja ma olen ise muidu vahuveini jooja. Cricova veinikeldris ei olnud sellist chill miljööd nagu Milestii Micis. Cricovas käis kõik aja peale. Isegi veini degusteerimiseks ning nautimiseks tundus, et aega anti liiga vähe.

Peale degusteerimist suunati meid poodi. See pood ei meeldinud mulle üldse ning mu kogu hinnang Cricovast natuke muutus. Kui me käisime Kvint tehases, siis tehasepood pakkus ainult Kvint tooteid. Milestii Micist saime osta vaid nende kohalikku toodangut. Cricova pood oli nagu Selveri alkoholi lett, kus said osta igat marki alkoholi. Kui sa oled maailma suuruselt teine veinikelder, siis kurat ära müü Kvint konjakit või Johnni Walkerit! Cricova puhul kiidan seda, et vähemalt meile, sattus väga hea giid.

Kui te olete Moldovas ning teil on võimalus ära käia mõlemas veinikeldris ja soovite lisada veel väikeseid kohalikke veinitootjad, siis tehke läbi kogu programm. Kui te peate valima ühe veinikeldri, siis mina soovitan Milestii Mici ja just toitlustusega. See oli minu hinnangul audetsem kogemus kui Cricova.