Meie Moldova reisi jooksul külastasime ka Tiraspoli, mis on tunnustamata Transnistria pealinn. Transnistria oligi vist minu jaoks kõige huvitavam päev ning alkoholi mõistes ka kõige raskem päev 🙂 Hommikul hotellis pakuti vahuveini, lõunal ootas Kvint konjakitehases 5 konjaki degusteerimine, lõunasöögil borši kõrvale pakuti pits viina ja õhtul ootas Milestii Micis veel 5 veini degusteerimine. Seda oli minusugusele kindlasti liiga palju.

Hommikul sõitsime Transnistria piiripunkti. Chisinaust kestab sõit piirile ca 1,5h. Meil läks sõit kiiremini, kuna meie Transnistria päev jäi nädalalõppu ning liiklus Chisinaus oli hõre. Transnistria piiripunkti lähedal on näha juba automaatidega piirivalvureid. Meie tulime bussist välja ning läbisime passikontrolli. See oli väga lihtne. Passe kontrolliti ning passi vahele prinditi välja silt, mille pidi Transnistriast lahkumiseni alles hoidma. Piiripunktis ei lubatud pildistada, aga ma sain pildi ikka ajaloolisest nö olematust riigi piirist ära teha 🙂 Edasi saime juba Tiraspoli sõita.

Tiraspol on Transnistria tähtsaim poliitiline, majanduslik ja kultuuriline keskus ning tunnustamata Transnistria Moldaavia Vabariigi pealinn. Linn on tekkinud 1792.aastal rajatud Srednjaja kindluse juurde. Tiraspoli ajalugu ulatub Vana-Kreeka aegadesse, millest linn on ka oma nime saanud. Kaasaegne Tiraspol on aga rajatud vene kindrali Aleksander Suvorovi poolt 1792. aastal. Linnal on pikk nõukogudeaegne ajalugu ja Tiraspolis vaatasime tagasi kunagise NLiidu aegadesse. Tänavaid ja parke kaunistasid Lenini ja Surorovi skulptuurid. Isegi Potjomkin oli auga välja toodud. Muidugi ei puudunud linnapildist tanki monumendid, vene lipp ja viisnurk. Kummalisel kombel oli linna püstitatud ka Harry Potteri skulptuur.

Hinnanguliselt elab Transnistria piirkonnas ca 600 000 inimest. Linn ise oli väga puhas ning liikluskultuur oli kordades viisakam kui seda on Eestis. Igal pool anti teed, autod ei kihutanud, ei signaalitatud vihaselt. Turuvärava juures saime ka kollasest paagist kalja osta, kuigi see ei olnud väga hea. Jalutasime linnapargis, kus oli Katariina skulptuur ning jõe kaldal oli näha inimesi suvitamas.

Transnistria, mis ladina keeles tähendab “Dnestri jõe taga” on alates 1992. aastast olnud Venemaa-meelsete separatistide kontrolli all, kuigi see on endiselt osa Moldovast. Seal paikneb umbes 1500 Vene “rahuvalvajat” ja suur Venemaa relvaladu ja Cobasna laskemoonaladu. Paljudel Transnistria elanikel on rohkem kui üks pass, kusjuures Moldova andmetel on hinnanguliselt 350 000 elanikel Moldova kodakondsus; Moskva andmetel on üle 200 000 elanikul Venemaa kodakondsus; 100 000 elanikul peaks olema Ukraina kodakondsus. Kus peitub tõde, kes seda teab 🙂

Pärast ulatuslikku erastamisprotsessi 1990. aastate lõpus on enamik Transnistria ettevõtteid nüüd eraomandis. Majandus põhineb terase ja elektri tootmisel ja tekstiili tootmisel, mis kokku moodustavad umbes 80% kogu tööstustoodangust. Transnistria majandust kirjeldatakse ka sageli salakaubaveost ja relvakaubandusest sõltuvana. Transnistrias ei toimi rahvusvahelised pangakaardid ning tavapoodides saab maksta ainult kohalikus Transnistria rublas. Turistikohad nagu Kvint konjakitehas ja mõned turistidele mõeldud söögikohad võtavad vastu USD, EUR ja LEU, kuid kindlasti peate vahetama kohalikku valuutat. Õnneks on suuremates supermarketites kohe ka valuutavahetuspunktid olemas.

Kõige kuulsam supermarketi kett on Sheriff. Meie käisime piiripunktile lähimas ning teisel korrusel oli ka tekstiilipood. Transnistria on ju tubli tekstiilitootja. Valisime välja endale sobilikud tooted ning siis läksin rublasid vahetama. Nii oli kõige kindlam, et ma ei vaheta rohkem kui mul vaja läheb. Panin natuke juurde, et saaksin veel kalja osta. Rubla kurss oli 18.15 euro kohta ning Moldova leu kurss oli 19.5 euro kohta. Hinnad olid Transnistrias soodsad ning põhjus peitus selles, et sealt ostes ei olnud toodetel topeltmaksu. Ma ei tea, kas see oli ainuke põhjus, sest alkoholi hinnavahe tundus palju suurem, kui topeltmaksu puhul võiks arvata.

Peale Tiraspolis ringi jalutamist ootas meid Kvint konjakitehase ekskursioon koos degusteerimisega. Laupäeva tõttu ei olnud tehases töötajad. Meie päralt oli kogu tehas koos giidi ja turvamehega. Alustasime inimtühjas konjakitehases ekskursiooni. Esimene peatuspunkt oli väike muuseum. Õhuniiskus tundus seal olevat nii kõrge, et ma olin üllatunud, kuidas kõik need dokumendid seal säilivad? Meile näidati pildi peal ka Olegi, kes on Kvindi tehase omanik ning direktor. Fotodel ta lükkas ratastooli vanuritel ja puuetega lastel ning paistis, et tubli Olegi PR on igati toimiv kui Tiraspoli abistav patroon.

Kvinti ajalugu ulatub aastasse 1897, mil Vokzalnaja tänavale ehitati ja käivitati esimene veinitehas. Esimesed veinist destilleeritud kanged alkohoolsed joogid pandi laagerdama 1938. aastal. Veinitehasel on oma tooraineallikas – ca 2000 hektarit viinamarjaistandusi, kus kasvatatakse enam kui 30 sorti viinamarju. Kvinti keldrites hoitakse 11 miljonit liitrit alkohoolseid jooke vanuses 1 kuni 60 aastat. Nii laialdase laagerdatud kangete alkohoolsete jookide valikuga naudib sealne keldrimeister suuremat vabadust ja paindlikkust uute kaubamärkide väljatöötamisel. Kvint toodab aastas umbes 20 miljonit pudelit alkohoolseid jooke.

Muuseumist liikusime juba vaatide poole. See hetk kui uksest sisse astusin olid mul silmad märjad ja kipitasid. Konjaki aroom vaatidest oli nii tugev. Ma mõtlesin, et kas ma üldse vajasin enam degusteerimist. Jätkasime ekskursiooni vaatide vahel ning ühes saalis rippus ilus Suvorovi maal. Meie giid ja degusteerija pakkus välja, et teeb meist grupipildi Suvorovi maali all. Saime kokku 3 pilti – kahe pildi peal ei olnud üldse maali näha ning kolmandal pildil oli maal kuni kaelani. Järelikult ei pidanud Suvorovi õnnis nägu jääma meie grupipildile.

Peale ekskursiooni jätkus meie meeleolukas päev degusteerimislaua taga. Mina valisin meile välja paketi, kus degusteerisime konjakeid 10-40 aasta vanuseid.
KVINT XO Surprise – 10 a
Tiraspol – 15 a
KVINT Sunny – 20 a
Victoria – 25 a
Suvorov – 40 a

Mina ei ole üldse konjaki jooja ning mina hindasin konjakeid puhtalt selle järgi, mis mul silmi kipitama ei pannud. Mida vanemaks muutus konjak, seda valutum oli seda juua 🙂 Victoria ja Suvorovi vahet ma eriti ei teinudki. Suurim erinevus oli hind. Victoria hind oli ca 87 eur ja Suvorov oli poole kallim. Mina hindasin märgatavalt kõrgemaks juustu ja singi valikut vaagnatel. Samuti nägin ma esimest korda, et juustu süüakse meega. Meile degusteerimine meeldis ning me veetsime seal kauem kui planeeritud. Pärast tegime ka tehase poes sisseostud. Kuidas me siis Transnistriast ilma konjakita ära läheme?

Tiraspolis oli meil planeeritud ka väga kiire lõunasöök, sest me olime natuke juba ajahädas. Me pidime jõudma õigest ajaks Milestii Micisse. Seega võtsin vastu otsuse, et restoranis “Back in USSR” sööme me vaid borši. Mitte ainult, et eeldavasti saab supp kiiremini valmis, vaid et ma teadsin milline söögiorgia meid Milestii Mici veinikeldris ees ootab.

Restoran oli tõeliselt kihvt. Lenini büst, Stalini skulptuur ning kõik, mis patriootlikult NL meenutab. Boršiga läks küll kauem aega kui planeeritud. Nüüd tuli meil teha ka kiire söömine. See oli muidugi omaette huvitav kogemus. Meie giid vabandas, kuid meie jaoks oli see just naljakas ning lisas päevale vürtsi. Borš serveeriti lõikelaual. Eraldi oli pandud hapukoor, must leib, soolapekk ja pits viina. Kõik see maksis inimese kohta ca 3 eur ports. Olematu hind. Mul läks natuke aega, sest ma käisin ka maksmas. Seega olid teised juba söönud, kui mina oma kiirsöömisega alustasin. Soolapekiga leiva haarasin veel teele kaasa, et aega kokku hoida 🙂

Nüüd istusime kõik kõhud täis ja rõõmsalt bussi ning hakkasime Transnistria piiripunktile tagasi sõitma. Tuju oli meil lõbus ning meie bussijuht sõitis kõik kurvid sirgeks, et me jõuaksime õigeks ajaks järgmisele alkoholi koguseni 🙂