Kõikidest Usbekistani linnadest on kindlasti minu lemmik Hiiva. Hiiva vanalinn on väike ning armas ning vanalinna müüride vahel on mitu väga kihvti ning ajaloolist hotelli. Meie jõudsime Hiivasse õhtul ning ma suutsin peauksest mööda kõndida ning viisin kogu grupi hotelli tagaukse kaudu. See oli natuke naljakas, aga eks tegijal juhtub. Retseptsioonis saime kätte toad ning mina suutsin oma koti koos oma kõikide dokumentide ja väärisasjadega jätta hotelli fuajeesse. Õnneks oli see seal veel olemas, kui ma lõpuks koti kadumist märkasin.

Meie hotelliks oli Orient Star, asub Mukhamed Aminkhani medrese sees, mis ehitati aastatel 1851–1855 ja rekonstrueeriti aastal 2000 ning nüüd tegutseb see hotellina kõigi vajalike mugavustega. Hotelli toad on suhteliselt spartalikud, kuna need vastavad endise medrese õpilaste tubadele ning tubades ei ole aknaid, vaid ainult väike ava lae lähedal.

Hotelli asukoht on linna peaväravast vaid saja meetri kaugusel. Kalta Minor minarett hoone kõrval pidi tulema Kesk-Aasia kõrgeim – 100m, kuid ulatub vaid 30 meetrini. Suur idee oli saada minarett taevasse, kuid rajaja suri enne valmimist ja kellelgi polnud vahendeid töö lõpetamiseks.

Hotellil on oma suur restoran, mis asub otse hotelli territooriumilt väljas teises vanas medresekoolis. See on avatud hommikusöögiks, aga muul ajal ainult siis, kui piisavalt inimesi õhtusööki tellib. Sisehoovi keskel on maa-alune teetuba, mis on avatud või suletud sarnaselt restoraniga.

Meie läksime saabumise päeval kohalikku restorani sööma ning jägmise päeva hommikul ootas meid jalgsiekskursioon Hiivas, mille jooksul tutvusime UNESCO maailmapärandisse kuuluvate vaatamisväärsustega: Kunya Arki tsitadelli, mosaiigirikka Toshhovli palee, Muhammad Amin Khani medrese, Muhammad Rahim Khani medrese, Kalta Minori minareti, 220 puidust sambaga Juma mošee, poeet Pahlavan Mahmudi maosoleumi ja Hiiva kõrgeima ehitise – Islam Hodža minaretiga. Islam Hodža minaretti ei viitsinud keegi meist minna, peale Thomase. Tema noore poisina jooksis trepist ülesse ja alla ning me palusime tal teha palju pilte 🙂

Hiivast Buhhaarasse sõitsime me rongiga. See oli omaette huvitav kogemus. Saime kätte oma imepisikesed kupeed ning igaüks valis välja oma voodikoha. Kupeed olid nii pisikesed, et see oli täitsa omaette meistriklass, et oma kohvrid kuidagi ära mahutada. Kuna rongisõit oli pikk, siis igaüks lõbustas end omal soovil. Kes luges raamatut, kes mängis kaarte ning kes üritas koraanialust kokku panna. Hiiva vanalinnas ostsime käsitöö koraanialuse, mida saavat kokku panna paljudeks erinevateks positsioonideks. Me tegime isegi video, kuidas mees seda meile demostreeris, aga rongis me küll ei jõudnud kõikide tasemeteni.

Südaöösel jõudsime Buhhaarasse. Saime kätte oma hotellitoad järgmises ajaloolises hoones ning läksime magama. Buhhaaras ootas meid 2 ööd majutust ning linnaekskursioonid. Buhhaaras saime kaela ka korraliku vihma. Linn on ilus, kuigi Hiiva meeldis mulle rohkem. Käisime kohalikus teemajas erinevaid teid demonstreerimas, külastasime nukumuuseumit ning saime lõpmatuseni jalutada ning nautida kohalikku turgu. Meile väga meeldis ka pood, kus müüdi nugasid. Noa terale oli graveerirud kas kaamelid või linnapanoraam ning võimalusel sai noa terale ka graveerida inimese nimi, kellele soovisime noa kinkida. Seal oli tõesti väga huvitav valik.

Teadlased usuvad, et Buhhaara rajati umbes esimese aastatuhande keskpaigas eKr. Linna arheoloogiliste väljakaevamiste käigus on avastatud esemeid, nagu keraamika, ehted ja 5. sajandist eKr pärit ehitiste jäänused. Buhhaara linna mainiti esmakordselt 4. ja 5. sajandi vahel linna nime kandvatel müntidel. 7. sajandil kirjutas linnast Hiina õpetlane ja tõlk Xuanzang. Nimi “Buhhaara” on tuletatud vanast uiguuri keelest ja tähendab “palvemaja” või “tempel”. 9. ja 10. sajandil sai Buhhaarast Samaniidide impeeriumi pealinn. Selle piires elasid ja töötasid tuntud tegelased, nagu Abu Ali Ibn Sina, Abu Abdullah Jafar Ibn Muhammad Rudaki, Omar Khayyam jne. Järgnevatel sajanditel õitses Buhhaaras arhitektuuriline sära isegi siis, kui linn lakkas olemast pealinn. Timuri valitsusajal hakkas Buhhaara kujunema religioosseks keskuseks, mis teenis endale hüüdnime Bukhoroi Sharif ehk Püha Buhhaara. Pärast 1917. aasta revolutsiooni lammutati Buhhaaras paljud ajaloolised ehitised. 1925. aastaks sai linnast osa Usbekistani NSV-st. 2020. aastal määras Islami Maailma Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon Buhhaara islami kultuuri pealinnaks.

Viimaseks meeleolukaks kogemuseks oli meil kohaliku kodu külastamine. Seal õpetati meile plovi tegemist. Meile usaldati küll ainult porgandite lõikumine, kuid kui oleksime alustanud selle tegemist algusest, siis oleksime pidanud juba hommikul platsis olema. Kohalik kodu elutuba oli ümber kujundatud turistide vastuvõtmiseks, kus pakuti õhtusööki – plovi ning juurde sai tellida alkoholi ja karastusjooke. Samal ajal mängisid vanemad kohalikud mehed meile Usbekistani eripiirkondade muusikat ning üks naisterahvas tantsis muusika saatel. See oli märgatavalt kihvtim kogemus, kui turismibussid viivad suurde keskusesse, kus sajad turistid võitlevad parima koha ja pildi pärast. See kogemus oli väga privaatne ning ehe. Õhtul sadas vihma ning see kogemus oli kuskil teadmata pimedas kohalikus piirkonnas. Peale Buhhaarat ootas meid märgatavalt lühem rongisõit Samarkandi.