Nukus on Karakalpaki pealinn. Karakalpaki on alati olnud kuulus oma tarbekunstimeistrite poolest, kuna see on arenenud paljude sajandite jooksul. Huvitavad on karakalpaki peakatte nimega „Shogirme“ ning traditsioonilised muusikariistad, nagu kohalike karjaste leiutatud dutar, gyrzhek või balamani flööt, kamys-nai flööt ja duduk pill. Piirkonnal on oma iseloomulikud kaunistused, mida kantakse rõivastele, vaipadele ja kangastele.

Karakalpakid on etniliselt turgi keelt kõnelev rahvas, kes elab peamiselt Araali mere lõunaosas. Nende täpne arv pole teada, kuid on tõenäoliselt umbes 600 000. Karakalpakstani Autonoomne Vabariik moodustati Nõukogude Liidu ajal 1925. aastal. Vaatamata autonoomse vabariigi staatusele on Karakalpakstan tegelikult vaid järjekordne provints iseseisvas Usbekistani Vabariigis, mis on suurim provints, hõlmates üle kolmandiku Usbekistani maismaast. Suurema osa Karakalpakstanist kõrb. Nõukogude ajal oli selle peamine kasutusala puuvilla tootmine ning isoleeritud ja salajaste keemia- ja bioloogiliste relvade katsetuskohtade rajamine. Viimase kümnendi jooksul on Ustjurti platoo ja Araali mere põhja all avastatud märkimisväärsed nafta- ja maagaasivarud.

Meie ööbisime Karakalpaki pealinnas Nukusis vaid ühe öö. Õhtul läksime linna peale jalutama, aga enamus poode oli juba kinni ning nii me saime kohalikus popis restoranis kõhu täis söödud ning leidsime muuseumi vastast ka suveniiri poe. Peab mainima, et hinnad olid kallid kui võrrelda neid Buhhaara või Hiiva hindadega. Nukusis on kaks peamist vaatamisväärtsust. Seal on väga muljet avaldav Nekropol ning kuulus avangardismimuuseum.

Muuseumi ametlik nimi on Karakalpaki Riiklikku Kunstimuuseum, mis on asustatud nõukogude ajal ning on üthtlasi Usbekistani suurim avangardismimuuseum. Muuseumi asutaja ja esimese kuraatori järgi kutsutakse seda ka Savitski Muuseumiks. Eksponaatide hulgas on rikkalik valik nii Karakalpakkiast pärit arheoloogilisi leide kui Kesk-Aasia kunstnike kaasaegseid teoseid. Kindlasti üks kõige kuulsamaid maale on “Usbekistani Mona Lisa” – R. Falki “Suzani Backround” 1947. Ajalugu väidab, et nii Falk kui Savitski mõlemad maalisid sama modelli Samarkandi turul ning neiu valid Falki portree. Seal oli selline väike võistlusmoment kahe kunstniku vahel. Samuti väidetakse, et kui neiut paluti modelliks, siis neiu soovis minna koju riideid vahetama. Kunstnik selle peale (ei mäleta, kas see oli Falk või Savitski) ütles, et kui ta paneb end ilusasti riidesse, siis nad maalivad asju ning kui ta jääb sellisena nagu ta on, siis nad jäädvustavad ilu. Ma ei tea. Mina läksin ka kunagi sassis juuste ja ilma meigita deidile ning sain vastuseks, et “usually women do some effort” 🙂 Ilmselgelt ei olnud see mees kunstnik.

Teine suurim vaatamisväärsus on Mizdahkhoni nekropol, mis on iidne kalmistu, arheoloogiliste ehitiste kompleks. Kalmistu asub Nukuse linnast 40 minuti kaugusel ja hõlmab kahesaja hektari suurust ala. Seal on iidseid kalmistuid, millest mõned on 2400 aastat vanad. Mizdahkhon on üks Kesk-Aasia vanimaid ja suurimaid kalmistuid. Juba iidsetest aegadest on see paik oma pühaduse ja salapäraga meelitanud palju palverändureid. Viimased matused pärinevad 14. sajandist.

Legendi järgi asub kalmistualal „Viimse kohtupäeva kell“, mis loeb aega maailmalõpuni. Igal aastal kukub „kella“ seinalt telliskivi ja legendi kohaselt saabub maailmalõpp viimase tellise kukkudes. Seetõttu koguvad siia tulnud palverändurid hoolikalt kive, laovad need lähedale ja palvetavad päästmise eest.

Nukusi ja Hiiva vahele jäi meie meeleolukas lõunasöök jurtas ning Aya Kala kindlus ja Toprak Kala. Kala tähendab tõlkes kindlust. Ayaz Kala kindlus oli osa suuremast kindlustusrajatisest ning mille ehitamist alustati juba 4. sajandil e.m.a. Kindlusest avanesid suurepärased vaated üle Kõzõlkumi kõrbe. Toprak Kala on 3. sajandist pärit Horezmi kuningriigi pealinn, mis on rikas arhitektuuriliselt tähtsate leidude poolest.

Toprak Kala kindluse jalamil ootas meid ka jurta lõunasöök. Sõime traditsiooniliselt jurta põrandal mattidel ning külalislahke pererahvas tõi meile lauale ka kohaliku viina tervituseks. Peale rasket lõunasööki ja viina saime ka mäkke kindlusesse ronida 🙂