Varahommikul sõitsime Taškendi lennujaama, kus ootas meid siselend Taškent–Nukus. Lennujaamas jäin ärevusega ootama, et kuidas Thomas lennule saab. Tema sünniaasta oli broneeringus vale, sest nende süsteem ei võimaldanud õiget aastat sisestada. Nii palju ma olen oma turismis töötatud aastatega õppinud, et ei maksa liigset ärevust tekitada ning probleemiga tuleb tegeleda siis, kui see ka reaalselt aset leiab. Kokkuvõttes peab klientidel olema meeldejääv reis ning tehnilised äpardused või asjade mitte laabumised on minu töö lahendada märkamatult. Ma olin välja printinud kirjavahetuse lennufirmaga ning mul olid ka kõik vajalikud dokumentide koopiad ja ma vaikselt jäin nende selja taha igaks juhuks kui “Bitch Liina” peab sekkuma 🙂 Õnneks läks kõik sujuvalt ning saime lennule. Teel Nukusi pakuti meile lennukis väike snäkk. Nukusi lennujaamas ootasid meid jeepid, sest meie plaan oli jõuda Araali mere põhjas olevatesse jurtadesse.

Enne Nukusist lahkumist läksime külalistemajja hommikusööki nautima. Peale hommikusööki alustasime teekonda Muynakki, kus külastasime väikest ajaloomuuseumit ja kuulsat „laevade surnuaeda“ ehk kunagist sadamat, millest on peale mere taandumist jäänud maha  vaid tühi kõrb ja laevavrakid.  Peale Muynakki saime osa kohalikust Karakalpaki lõunasöögist. 

Peale lõunasööki sõitsime Ustyurti platoole, mis on savikõrb. Ustyurti platoo laiub 200 000 km² maa-alal keskmiselt 150 m kõrgusel merepinnast. Platoo kõrgeim punkt on 370 m merepinnast. Araali mere juures langeb platoo kõrgus märgatavalt. 

Araali meri on üks maailma suurimaid inimtekkelisi katastroofe. Tegemist on kunagise suuruselt neljanda järvega maailmas, mis on tänaseks peaaegu täielikult kadunud. Soolasisaldus meres ületab 100g/l kohta, mis välistab igasuguse elu Araali meres. Tuuled kannavad soola Ustyurti platoole laiali, mis mõjutab kogu ökosüsteemi piirkonnas. 

Õhtuks jõudsime peale pikka offroad sõitu meie majutuskohta. Seal ootas meid nii traditsiooniline jurta-stiilis õhtusöök kui ka ööbimine jurtades. Jurta majutus oli väga lihtne, ilma mugavusteta. Ööbimine suurtes jurtades, kus oli 4-6 madratsit ning ahi, mida tuli iga paari tunni tagant kütta. Meie seast oli vist ainult üks jurta, kus korralikult ahju köeti. Teised, kaasaarvatud mina, tulime hommikul punaste ninadega jurtadest välja. Hommikune pesemisrituaal oli ka väga karastav 🙂

Peale hommikusööki külastasime Kurgancha Kala arheoloogiliste väljakaevamiste ala, mille ajalugu ulatub 13. sajandisse. Kurganca Kala asub 53 m allpool merepinda ning kompleks on aegade jooksul tugevalt kahjustada saanud. Agaramad oleksid saanud Kurganca juurde ronida ning ma pakkusin ka mitu pudelit Coca Colat Thomasele, et ta jookseks sinna mäkke ja teeks meile pildid. Kahjuks ostis ta vanaema ta suurema kogusega Coca-Coladega ära, et ta sinna ei läheks. Ikkagi kapitalism 🙂

Edasi viis meid tee mööda Kungradi rajoonist, mis oli kunagi ajaloolisel siiditeel asuv tähtis kaubanduskeskus, vanast majakast ja mahajäetud Urga külast. Tegime pildistamispeatuse Sudochie järve juures. Usbeki keeles tähendab sõna Sudochie magedat vett ja Sudochie järv ongi sealkandis suurim mageveejärv, mis aitab säilitada piirkonna habrast liigirikkust. Seal oli isegi üks suur mahajäetud kalatehas.

Enne Nukusi jõudmist nautisime suurt kaamelikarja ning ootasime ühte oma jeepidest järgi, millel oli kütus vahepeal otsa saanud. Selleks ajaks olime me juba offroadilt maha saanud ning sileda maantee peale jõudnud. Mitte, et see ei oleks olnud auklik, kuid vähemalt ei loksunud me enam paremale ja vasakule. Ise ma mõtlesin, et kui paljud mu kliendid kirusid mind mõttes, et miks kurat ma neid 2 pikaks päevaks jeepidesse piinama panin 🙂