Hommikul alustasime oma 4,5 tunnist rongisõitu Fergana orgu. Teised nautisid kauneid vaateid ning mina magasin enamuse rongisõidust maha. Fergana vilajetis külastasime Rishtoni linna, mis on tuntud Usbekistani vanima keraamikatööstuspiirkonnana. Me külastasime Rustam Usmanovi keraamikatöökoda, kus tutvusime traditsioonilise keraamikatootmisega. Kokandis külastasime Khudayar Khani paleed, Juma mošeed ja Norbut-biy medresed ning ostsime kohalikku halvaad ja muid maiustusi.

Kokandi khaaniriik eksisteeris 18.-19. sajandi Kesk-Aasias Fergana orus. Riik sai nime pealinna Qo´qoni järgi. Kokandi omariiklus kujunes välja 1710. aastal, kui varem Buhhaara khaaniriigile kuuletunud Mingi hõimust pärit usbekid koondasid võimu Fergana orus enda kätte, ja kestis kuni 1876. aastani, mil riigi vallutas Venemaa keisririik. 

Margilanis külastasime Yodgorliki siidivabrikut, kus tänaseni toodetakse siidi traditsioonilisel viisil käsitsi. Nägime siidi tootmist sajanditevanuses ikat-tehnikas, kus kanganiidid seotakse kindla intervalli järel kimpu selleks, et lõnga värvi sisse kastmisel kinniseotud kohad ei värvuks. Lõngade sidumise ja värvimise protsessi korratakse niikaua, kuni saavutatakse soovitud tulemus. 

Külastasime 19. sajandil rajatud Akhmad-Khoja medreset, kus on ka praegu võimalik koraani õppida. Medrese paarisaja-aasta vanustes õppurite eluruumides aga valmistatakse tänapäeval siidivaipasid. Marginalis saime ka nautida kohalikku turgu, kus mul on meeles viinapood ja granaatõuna mahl. Kuna see piirkond on populaarne siidi ja puuvilla poolest, siis meil jäi ka piisavalt aega, et seda endale kaasa osta.

Kuigi Rihston, Kokand, Margilan ning kogu Fergana org on rikkaliku ajalooga, siis mulle meeldis seal kõige rohkem suured puuvillapõllud ning meie kohaliku giidi isiklik kogemus nõukogude ajal, kuidas sunniviisiliselt pidid lapsed kooli vaheagadel käima puuvilla korjamas. Kuigi rahvusvaheliselt on see tõstatatud kui tõsine lapstööjüõu probleem, siis vähemalt giidi jutu järgi tundus see fun ning meeldiv meenutus lapsepõlvest.

Teine meeldejääv kogemus jäi kohalikku külla. Jätsime bussi seisma, sest meie kõrval olid pikad jalakäijate alleed täis viinamarju. Meie giid läks pererahvalt luba küsima, et kas võime võtta kobara maitsemiseks. Pererahvas tuli ise välja mitme kobaraga ning nad olid nii õnnelikud meid nähes. Tegime nendega ka koos pilti ja nende kuldsed hambad sädelesid päikese käes. Elu parimad viinamarjad, mis ma kunagi olen söönud ning need inimesed Fergana orus olid lihtsalt super sõbralikud.

Pärast paari päeva Fergana orus ringi seigeldes oli aeg meil tagasi rongiga Taškendi sõita. Esimene osa meie Usbekistani ringreisist oli läbitud. Ööbisime oma hotellis, kuhu mee eelnevalt jätsime kohvrite ja asjadega, mida meil Fergana orus vaja ei läinud. Nii oli kergem ning mugavam reisida. Hommikul ootas meid transfeer lennujaama ning algas meie reisi teine osa . Araali meri.