Ma käisin klientidega küll Usbekistani ringreisil juba oktoobris, kuid elu on kiire ning suvi on see aeg, millal saan rohkem arvuti taga istuda. Tuleval aastal on mai kuus plaanis Usbekistani ja Tadžikistani reis ning igati paslik kirjutada, mis teid reisil ees ootab, kes soovivad liituda.

Minu jaoks oli see oktoobri reis väga raske. See oli üks väheseid selliseid reise, kus ma ise totaalselt haige olin. Ma jäin haigeks juba Dubais ning teekond Abu Dhabi lennujaama oli vaevaline. Ma tavaliselt sõidan oma autoga lennujaama ning jätan auto parklasse, aga seekord ei tulnud see isegi kõne alla, et oleksin olnud võimeline autot juhtima. Tellisin takso ning taksosesse sisenedes viskasin end kohe tagaistmele magama. Kuna mul oli kõrge palavik ning ma köhisin, siis taksojuht oli isegi konditsioneeri kinni pannud. Vaene mees sõitis tund aega palavas ja umbses autos.

Lennujaamas sain check-ini tehtud ning jõudsin oma värava juurde. Seal ma palusin ühte turvatöötajat, et ta mind üles ajaks pardale mineku ajaks. Ma oli kurguni ravimeid täis ning ma tõsiselt kartsin, et magan oma lennu maha. Lennukis ma jäin kohe magama ning ega ma enne mingit matsu ei jaganud, kui alles Taškendis maandusin.

Taškendi lennujaam on kummaline. See, et mind ehtne soviet vastu vaatas, see mind ei üllatanud. Samarkandi lennujaam on märgatavalt uuem ja ilusam. Kummaline oli lennujaamas passikontrolli jõudmine. Pikalt tuleb kõndida mööda kõhedat koridori ja korraga läheb paremale silt – Departures New York ja vasakule passikontroll. Ma ei saanudki aru, et miks on neil eraldi suunaviit New York lendudele. Passikontrollist läbides ja pagasi kätte saades tuleb lennujaama hoonest välja minna. Tavaliselt eeldad, et kohe pärast pagasi kätte saamist ning enne lennujaama hoonest väljudes on reisifirmade sildid. Taškendis see nii ei ole. Lennujaama hoonest tuleb väljuda ja siis vasakule läheb kaldtee. Kaldteest alla minnes tuleb ninna popcorni lõhn ning värvilistes riietes mammid. Inimesed ootavad seal kõik aia taga. Kuigi seal sees on ka ootesaal, ei ole see üldse loogiline. Ükski inimene, kes maandub esimest korda Taškendis, ei läheks ootesaali oma esindajat otsima.

Mina ka ei leidnud alguses ülesse inimest, kes mind pidi hotelli viima. Istusin mammide vahele maha, kes suurtes 20 liitristes kilekottides popcorni müüsid. Ma ei tundud ennast kohe üldse hästi ning see popcorni lõhn tegi mind väga uimaseks. Lõpuks leiti mind ülesse ning hakkasime hotelli poole liikuma. Minu õnnetuseks oli teeremondi tõttu sild ajutiselt suletud ning see pikendas minu agooniat veelgi. Hotellis sain kohe toa kätte ning heitsin kohe magama. Ma ei tea, kas tuba oligi väga rõske ja jahe või see oli tingitud minu haigusest, kuid ma pugesin teki sisse peitu.

Pool uniselt proovisin lahendada Thomase lennupileti probleemi. Nimelt oli meil siselend Usbekistani rahvuslennufirmaga Nukusi ning ma ei suutnud lapse vanust sisestada. Lapse kriteerium oli üks, kuid aastaarvud lõppesid ära liiga varem. Mina ja mu kohalik partner üritas lennufirmaga ühendust võtta ning selgitada, kus tuleb nende viga, kuid see oli nagu peaga vastu seina jooksmine. Fuck it. Eks ma tegelen sellega lennujaamas.

Kliendid maandusid alles südaöösel ning õhtul lubasin ma kohaliku partneriga minna sööma. Ma ei olnud teda enne näost näkku näinud. Ma kujutasin teda ette sellise töntsaka slaavi mammina, kuid tegelikult oli tegemist väga atraktsiivse noore naisega. Me nautisime õhtusööki ning ta aitas mul veel ravimeid osta apteegist, et peaksin vastu. Jätsime õhtul hüvasti ning mina jäin Taškendi keskusesse purskkaevude etendust nautima ning tegin kiire jalutuskäigu kaubanduskeskuses.

Õhtul hotellis palusin endale yandexi kutsuda, et jõuda lennuki maandumiseks lennujaama. Autojuhiks oli hästi tore jutukas poiss. Oi kuidas mulle meeldib jutustada, aga ma olin selleks liiga nõrk ja unine. Ööseks oli ilm eriti külmaks läinud ning see väljas aia taga ootamine oli väga piinarikas. Õnneks olid ööseks popcorni mammid magama läinud ning seal ootamine ei ajanud vähemalt iiveldama. Kuna ma jõudsin varem, kui lennuk maandus, siis oli päris huvitav jälgida ümber toimuvat.

Mehed ootasid suurte lillebukettidega ning paljudel olid kaasas vatitekid. Vot see oli huvitav. Ma tahtsin kohe näha, et miks on inimesed vatitekkidega lennujaamas. Ma ei pidanud kaua vastust ootama. Kui nende emmed või vanaemad silmapiirile ilusid jooksid mehed võidu, kes esimesena saab vatiteki ümber mammi keeratud. See oli omamoodi väga armas. Lillekimbud olid natuke liiast. Mõni nägi välja rohkem nagu matusepärg, aga erinevad maad, erinevad kombed.

Mina sain oma kliendid kätte ning ringreis võis alata. Läksime ööseks hotelli puhkama ning hommikul alustasime Taškendi ekskursiooniga. Õnneks oli meil väga hea inglise keelne giid ja mina olin sellel reisil kaasa kui reisisaatja. Seega suurem koormus oli mu õlgadelt ära võetud.

Taškendis külastasime etnoparki, vaateratast, erinevaid medresesid, Amir Timuri väljakut, Taškendi Broadway tänavat ning sõitsime metrooga, et nautida imelisi nõukogude aegseid metroopeatusi. Lõunat sõime kuulsas kohalikus plovi majas ning õhtu lõpetasime Taškendi popimas pargis, kus ma juba päev varem õhtusööki ja purskkaevude etendust nautisime.

Loza restoran on väga suur ja väga turistikas söögikoht Taškendis. Siia tuuakse bussidega kõik turistid kokku. Enne laudade juurde jõudmist kõnnime läbi köögi, kus suurtes padades plovi valmistatakse. Nagu te arvta võite, siis peamine toit menüüs on plov ning sinna juurde tuuakse salati, leiba jne. Meie grupile jagunes toit vist kahe erineva pada vahel ära. Ühed kiitsid plovi taevani ning teised ütlesid, et õli maitse käis üle. Võimalik, et nad said portsud pada põhjast. Minul oli igaljuhul väga maitsev plov ja seda sa järgmisel 10 päeval söögi alla ja söögi peale süüa.

Taškendi metroo on Kesk-Aasia esimene maa-alune transpordisüsteem. Taškendi metroo ehitamist alustati kaks aastat pärast 1966. aasta laastavat maavärinat. Esimene metrooliin avati 1977. aastal NSV Liidu 60. aastapäeva tähistamiseks. Igal jaamal on oma ainulaadsed arhitektuurilised omadused: marmor, graniit, klaas, smalt, kunstkeraamika, nikerdatud alabaster ja muud kaunistused. Valgustus on samuti huvitav: mõnes jaamas loob see puhkuse ballisaali atmosfääri, teistes paneb see tundma end salapärastes katakombides. Iga jaam on eraldi huvipakkuv koht.

Meie sattusime metroosse just tööpäeva lõpus ning rahvast oli seal palju. Ma usun, et me kõik olime juba selleks ajaks väga väsinud. Mina olin ikka haige ning teistel oli öö lennu tõttu lühikeseks jäänud. Õhtul läksime Taškendi City Parki ja City Malli. Leidsime sealt ühe türgi kohviku, mis pakkus ülimagusaid kohvijooke ning kooke.

Taškendis veetsime ainult ühe pika päeva. Teised päevad möödusid kas rongijaama või lennujaama minekuks või tulekuks. Mis jäi aga kindlasti meelde oli gaasi lõhn, mis levis üle Taškendi. Kui süveneda uudistesse, siis Usbekistanis on olnud viimastel aastatel mitmeid gaasilekkeid ja sellega kaasnenud plahvatusi.

Kindlasti kõigist Usbekistani linnadest on Taškent turistile kõige vähem atraktiivsem, aga oluline peatuspunkt, kui soovida minna Fergana orgu või kasutada siselende teistesse Usbekistani linnadesse. Hinnatasemelt on pealinn kõige kallim ning kõige väiksem võimalus kohata kohalikku folkloori ning nende rikkalikku ajalugu. Sellest hoolimata on Taškent Kesk-Aasia suurim linn pea 3 miljoni elanikuga. Sinna on koondunud väga palju erinevaid rahvaid ning ainuke Usbekistani linnadest, kus vene keel on kõige enam levinud. Kui liikuda väikestes külades, siis ei pruugi vene keelega igal pool hakkama saada. Ma isegi ei tea, kas nad ei oska vene keelt või põhimõtteliselt keelduvad seda rääkimast.