Ma olin aastaid kuulnud imelisi lugusid Jeddah’st. Minu väga hea sõber on saudi ning ta alati mainis mulle, et Jeddah areneb kiiresti ning et linnas on avatud mitmeid ägedaid kunstigaleriisi. Mina oli müüdud. Tahtsin kohe Jeddah’sse sõita. Ma tahan kindlasti Jeddah’sse tagasi minna, sest mul jäi sukeldumine seekord tegemata. Kuna meil ei olnud väga palju päevi, siis ma ei näinud, kuidas ma saaksin ära teha sukeldumised. Mul olin vaja ka päevi taastumiseks enne, kui saaksin uuesti lennata. Anyway, there is always a next time.

Hotelli valisin ma Jeddah vanalinnale võimalikult lähedale. Ma soovisin, et vanalinn – Al Balad jääks jalutuskäigu kaugusele. Hotell oli tavaline 3* hotell, kuid ma sain selle väga hea hinnaga. Me võtsime 2-magamistoaga sviidi ning kuna ma tegin broneeringu väga vara, siis olid veel toas saadaval. Saabudes oli kogu hotelli ümbrus blokeeritud, sest seal oli algamas Jeddah filmifestival. Selle tõttu oli kogu hotell fully booked peamiselt festivali korraldajate poolt. Me saime oma sviidi kätte ning nautisime imelist vaadet toast üle Jeddah laguuni. Hotelli restoran oli katusekorrusel ning seal me nautisime vaateid iga hommik üle Jeddah.

Meie hotelli lähedal on ka üks kuulsaim kebabi ja falafeli restoran, mis on tegutsenud aastast 1951.a. Selline väga lihtne söökla moodi restoran, kus menüüs on ainult falafel ja kebab. Meid viidi teisele korrusele meeste silme eest ära ning me jäime oma toitu ootama. Toit serveeriti alumiinium taldrikutel ning see oli nii ehe. Mulle toit väga maitses. Kindlasti kui keegi teist Jeddah’sse satub hüpake sealt läbi. Ukse peal on küll vaid araabiakeelne silt, kuid see on rohelise logoga ning kohe Al Azhar Jeddah hotelli lähedal suunaga Al- Baladisse.

Päike hakkas juba vaikselt loojuma ning majad muutusid aina vanemaks. Al-Baladis on näha, et seal toimuvad suured ehitustööd. Vanu maju taastatakse ning nende majade alla tekib juurde uusi poode, restorane, kunstigaleriisid. Me sattusime ka ühte aktivariaati, kus oli võimalik osta Lenini postrit 🙂 Mööda Al-Baladit jalutades jõudsime turule. Seal oli elu juba väga aktiivne. Turu lähedal oli ka üks majamuuseum. Muuseumi ukse ees nägi üks mees kurja vaeva, et ratastooliga mees üle uksepaku saada. Meie ootasime kannatlikult. Uksest sisse saades saime aru, et majamuuseumis oli avatud ainult üks väike ruum ning ma lihtsalt muigasin selle peale. See akrobaatika, mida see mees korraldas, et ratastooli sisse saada oli pointless. Nad oleksid ka ukse pealt näinud kogu asja ära märgatavalt väiksema vaevaga 🙂

Meie jätkasime vanalinna avastamist, hüppasime sisse poodidesse ning ühte üliarmsasse kohvimajja. Seal teise korruse kohvikus oleks nagu elu seisma jäänud. Ainult aknast all tänavale vaadates oli näha elu ja melu Jeddah vanalinnas. Enne hotelli tagasi minekut, suutsime veel abaya poes käia ning siis juba õhtul ja pimedas jõudsime tagasi hotelli. Hotelli lähedal oli väike supermarket. Ostsime sealt juurde vett ning muid snäkke ning elu oli ilus.

Õhtul hotellitoas tegin järgmise päeva plaani. Alguses ei olnud mul kavas Al Taifi sõita, aga millal ma enne väga kaua ette oma elu planeerin. Vaatasin, et millisel autorendi firmal on vaba auto järgmiseks päevaks ning tegin ära broneeringu. Minu reisikaaslased ei teadnud veel, mis neid järgmine päev ootab.

Meie viimasel Jeddah päeval külastasime Jeddah jahisadamat ning Red Sea Malli ning kuulsat Jeddah rannapromenaadi. Meil oli terve hommik vaba, sest rong läks Mediinasse alles pealelõunal ning meie käsutuses oli auto, mille loovutasin Jeddah raudteejaamas.

Jeddah promenaad on väga ilus ning jahisadam meeldis mulle ka väga. Red Sea Mall jättis mind külmaks. Ma ei ole oma loomult suur shoppaja ning Saudi Araabias on kaubad peaaegu kõik samad, mis Emiraatides. Seega ma ei leidnud seal endale suurt eksootikat.