Minu ehmatus ilma osas osutus ennatlikuks. Kuigi kõik maailma ilmateated lubasid suurt tormi, siis paistis, et torm oli meie saabumisega vaibunud. Me ei saanud ühtegi vihmapiiska oma puhkuse jooksul. Saabumise päev oli natuke pilvine, kuid peale lõunal tuli päike välja ning jäi meiega kuni reisi lõpuni.

Mina ei ole suur rannas lebaja ning seetõttu soovisin ekskursioone võtta. Ma olin teadlik, et need ekskursioonid ei ole soodsad. Nii ma maksin põhimõtteliselt 200 USD, et 40 minutit haidega ujuda. Ema ei soovinud sellest kogemusest osa võtta. Jätsin ema minust puhkama ning läksin võtsin snorgeldamisvarustuse. Päevane snorgeldamisevarustuse rent oli ekskursiooni hinnas. Seega sain ma lestasid ja maske kasutada terve päeva. Ma ei pidanud neid kohe peale ekskursiooni tagastama.

Ujumiskohta jõudsime nii ca 45 minutiga ning peale minu oli paadi peal veel üks prantsuse pere. Ma ei olnud piisavalt tark, et goprod endaga Maldiividele kaasa võtta, aga haisid tahtsin ju filmida! Ostsin elu kallima veekindla mobiilikoti ning lootsin, et see toimib. Paadist vette hüpates ning kaamerat vee all navigeerides sain kohe aru, et puutetundlik ekraan ei tööta läbi selle koti vee all. Mida teha? Nüüd iga kord kui tahtsin vee all filmida, pidin kaamera veepinnal tööle panema ning siis liikusin mobiiliga vee alla. Imekombel tuli videokvaliteet väga hea.

Kuigi meile lubati ainult haisid, siis nägime seal ka raisid mere põhjas ujumas. Haidega ujumise instruktsioon oli väga lihtne. Katsu haisid mitte puutuda ning kui hai tuleb sulle liiga lähedale, siis pane käsi tema pea peale ning suru ta endast alla. Nii suunad ta endast eemale. Mina õnneks ei pidanud kedagi käega endast eemale suruma, kuid kõhu alt ujus mitu haid läbi. Kuidas on nii, et inimesed julgevad haide keskel ujuda? Maldiividel on riifihaid, kellel on ainult 2 kikut. Isegi parima soovi korral ei suuda ta inimesele haiget teha. Kui sa ei ole teadlik haide erinevatest liikidest, siis kindlasti ei hakka keegi haid vees kohates tema hambaid üle lugema 🙂

Paati tagasi tulles olin nii elevil, et postitasin videod kohe FB ning saatsin ka oma prantsuse reisikaaslastele videod. Nendel ei olnud samuti kaasas goprod ega ka veekindlat kotti, kuhu mobiil pista. Tagasi hotelli jõudes oli ema mures, sest videos oli näha, kuidas hai minu poole ujus. Ema arvas, et äkki midagi juhtus minuga. Well. Kui ma olin võimeline tegema postituse sotsiaalmeediasse, siis ma ilmselgelt oma jalga või kätt haile suveniiriks ei jätnud 🙂

Kui päike läks looja, siis meie hotelli rannas enam ujuma minna ei tohtinud. Samas see ei oleks olnud ka soovitatav. Ööpimeduses tulid haid ja raid meile randa. Vanasti olid hotelli töötajad neid teatud kellaaegadel söötnud ning see oli omamoodi turismiatraktsioon. Nüüd on Maldiivide valitsus selle ära keelanud, aga haid ja raid on vanast harjumusest ikka õhtuti randa ujumas. Mina nautisin väga õhtuti mööda kaid jalutamist ning jälgisin nende öiseid rännakuid.

Maldiivide vetes elab kokku 26 erinevat haikala liiki, kellest mõned on ohtlikud ja enamus mitte. Sukeldusmis- ja snogeldamisinstruktorid teavad täpselt, kuhu nad teid ujuma viivad. Tõenäosus tiigerhaid või härghaid kohata on väga minimaalne. See oleneb ka muidugi, millise atolli juures te ujuma lähete. Üldjuhul on Maldiivid väga ohutu ning haide rünnakuid peaaegu ei esine. Muidugi tuleb ise ka olla inimene ning mitte teha vees idiootsusi.

Minu sõbrad küsisid, et kuidas ma ei kartnud? Lihtne loogika. Esiteks ei riskiks üksi instruktor enda eluga, kui see oleks ohtlik. Kõik tahavad õhtuks koju oma pere juurde minna. Teiseks oli seal juba nii palju paate ning inimesi vees. Selleks ajaks kui ma kohale jõudsin oleks haidel juba ammu kõhud täis 🙂