Minu Sevani järve ning Dilijani eskursioon algas närviliselt. Esiteks oli mul see ekskursioon planeeritud esimeseks päevaks, kuid saabumisel sain teada, et ekskursiooni järgmine päev ei toimu. Muutsin ekskursiooni oma viimaseks päevaks ja siis hakkasin kogu aeg üle küsima, et kas ekskursioon ikka toimub, mis kell ja kus. Kui su sisetunne juba ütleb, et midagi on katki, siis see tavaliselt on ka nii. Sain päev enne kohtumispaiga ning läksin rõõmsalt kohale. Mulle öeldi, et mind pole gruppi broneeritud ning bussis ei ole vaba kohta! Muidugi ei võtnud ka minu kontaktisik alguses kõnet vastu. Läksin parki, et teha kõik võimalikud hate kõned ja vaadata, kuidas ma suudan päeva asendada. Korrag tuli mulle kõne Armeenia numbrilt, et kus sa oled? Ekskursioon algab kohe! Ma ütlesin neile, et ma just oli teie juures ning mind ei olnud broneeritud ja nüüd korraga on tekkinud koht? Neil oli seal natuke segadust, kuid ülejäänud päev läks väga meeldivat.

Bussis olid kõik India turistid va mina ja üks kurdi mees. Temaga sain ka jutu peale. Giid oli hästi tore. Selge ja lihtsa jutuga. Meie esimene peatuspaik oli Sevani järv. Sevani järv on Armeenia suurim. Läksime sinna ka 1000 AMD eest paadiga sõitma. Selline tavaline turistikas, kus 10 minutit sõidutakse sind mööda järve, et saaksid teha pildid.

Edasi ootas meid 280 trepiastet poolsaarel asuvasse Sevanavanki kloostrisse. Iidsetel aegadel oli poolsaar iseseisev saar. Seda oli kaldast 3 km kaugusel. Mungad saabusid sinna esmakordselt 8. sajandi lõpus ning nad ehitasid väikese kabeli. Saare asend oli nii mugav, et kasvav kloostrivennaskond hakkas sinna kloostrit ehitama. Kirikuhooned ehitati mustast tuffist, mis ilmselt andis kloostrile nime Sevanavank – “must klooster”. Ja musta kloostri järgi sai ka järv oma nime Sevan.

Kloostri juures olles oli kuulda müristamist ning oli näha, et teisel pool järve on suured vihmahood. Meid ootas edasi sõitmine läbi 2.5km pikkuse tunneli Dilijani. Tunnelist väljudes võttis Armeenia Šveits meid vastu paduvihma ja rahega. Dilijanis külastasime me kahte kloostrikompleksi: Goshavank ja Haghartsin.

Goshavank püstitati 1188. aastal maavärinas hävinud Getiku kloostri kohale. Selle ehitamisel osales nii poliitik ja silmapaistev teadlane kui ka keskaegse Armeenia kirjanik Mkhitar Gosh, kelle järgi anti nimi kloostrile. Kõik kompleksi hooned on ehitatud klassikalises stiilis ristikujuliste dekoorivabade fassaadidega.

Haghartsini kompleks asub kõrgel metsas mägedes, kus elavad kotkad ja kloostri nimi armeenia keelest on tõlgitud kui “kotkaste mängud”. Haghartsini kompleksi vanim struktuur on Püha Gregoriuse kirik, mis on üsna väike. Söökla on see-eest haruldane arhitektuurinäide. Selle püstitas arhitekt Minas 1248. aastal. Ruum on jagatud kaheks ruudukujuliseks osaks, mis on kaetud ristvõlvide süsteemiga. Arvatakse, et võlvid on lisatud, et anda tugevust hoonele maavärinate tõttu piirkonnas. 13. sajandil sai kloostrist Armeenia peamine vaimse ja kultuurielu keskus.

2011. aastal renoveeriti Haghartsini klooster Armeenia fondi poolt Sharjah’ valitseja dr Sheikh Sultan bin Muhammad Al-Qasimi annetuse abil. Nüüd te küsite, et mis seos on islamil ja kristlikul kloostril? Alustame kõige pealt sellest, et islam ei eita kristlust. Islamis on selgelt öeldud, et raamaturahvaid – juute ja kristlasi ning nende pühakirjasid tuleb moslemil austada. Koraanis läbivad samad prohvetid ja jutud nii nagu seda piiblis teatud väikeste varieerumistega. Islamis on Jeesus austatud kui üks jumala pool väljavalitud prohvet, kelle tõi ilmale Neitsi Maarja. Al-Qasimi külastas kloostrikompleksi esimest korda 2005. aastal ja väidetavalt olevat ta öelnud kirikust väljudes, et “ma usun, et siin on tõesti jumala sõna kuulda”.

Armeenia ristikivid (kui see on õige tõlge)

Ristikive ehk Khachkars on laialt levinud üle kogu Armeenia. Üks huvitavamaid on Sevananaki kloostris, kus on kivisse raiutud kogu Jeesuse elukäik sünnist surmani. Ristikivid toimivad jumalateenistuste keskpunktina, mälestuskividena ja säilmetena, mis hõlbustavad ilmaliku ja jumaliku vahelist suhtlust. Nad ulatuvad 1,5 meetri kõrgusele ja nende keskel on ornamentaalselt nikerdatud rist, mis toetub päikese või igavikuratta sümbolile, mida saadavad geomeetrilised motiivid, pühakute ja loomade nikerdused. Ristikivi luuakse tavaliselt kohalikust kivist ja on nikerdatud peitli, stantsi ja haamrite abil. Seejärel jahvatatakse nikerdused peene liivaga. Väikesed purunemised ja karedad pinnad kõrvaldatakse savi- või lubjakrohviga ning seejärel värvitakse. Pärast valmimist püstitatakse ristikivi väikese usulise tseremoonia käigus. Arvatakse, et pärast õnnistamist ja võidmist on ristikivil püha jõud. Armeenia enam kui 50 000 ristikivi hulgas on igaühel oma unikaalne muster, mis ei kordu. Neid risitkive leiate iga kiriku ja kloostri juurest. Samuti on alasid, kus ühte kokku on koondunud üle 800 ristikivi. Tegemist ei ole haudadega, kuigi mõnda hauda võis see ka tähistada.

Kui kuningad ja tähtsad inimesed surid, siis nad soovisid, et nad maetakse kiriku ukse juurde, et inimesed peaksid üle nende haudade käima, et jõuda altarini. Miks? Nad soovisid teenida jumalat ka peale oma surma.