Armeenias olles võtsin ma kaks ekskursiooni. Üheks ekskursiooniks oli päev Ararati provinstis, kus külastasime Khor Virapi, Areni koopaid, Noravanki kirikut ning degusteerimise kohalikku veini. Minu õnneks oli kogunemiskoht kohe Cascade treppide all. Enamus ekskursioone algavad ümber Prantsuse väljaku. Hea uudis oli ka see, et kogunemise kellaaeg oli 08:40, mis tähendas, et minu eskalaatorid juba töötasid! 🙂

Igal hommikul hostelist tulles avanes mulle sama vaatepilt. kodutänava mammi pühkis luuaga majaesist, peatänaval tassis teine mammi WC-paberirullid ning pesupehmendajad tänavale näitamaks, et tema supermarket on avatud. See oli hea landmark. Ma teadin alati, kus oma tänavale ära pöörata, kui WC-paber juba kaugelt vastu vaatas 🙂 Mäest alla minnes jäi paremale Lermontovi nimeline 128. kool ning edasi oli juba silmapiiril kogu aeg Ararati mägi.

Alustasime ekskursiooniga ja jälle olid pooled inimesed Emiraatidest. Meie giid oli hästi tore, kuid tema häält oli raske bussis kuulda. Lobisevad filipiinineiud minu selja taga ei aidanud ka muidugi kaasa. Meie esimene peatuskoht oli Khor Virapi, mis jääb kohe Türgi-Armeenia piirile. Kloostrikompleksist on hästi näha piir ning eraldatud ala, kus on lubatud ainult Armeenia põllumeestel maad harida.

Khor Virapi klooster on oluline religioosne koht, mis on peamiselt seotud kristluse vastuvõtmisega, kuid see on ka üks parimaid kohti Ararati mäe pildistamiseks Armeenias. Kristlikus seisukohast on Khor Virap oluline, sest seal vangistati 13 aastat Gregorius Valgustajat. Kui ta vabastati ja armeenlased võtsid vastu kristluse, omandas Khor Virapi koht märkimisväärse usulise tähtsuse. Pole ime, et see on nüüd Armeenia üks enimkülastatud palverännakute kohti.

Ka mina ladusin oma kaks kivitorni ülesse soovides oma kallitele kõike parimat nende elus. Samas viimane kord, kui ma ilusa roosa luku Notre Dam katedraali värava juurde kinnitasin, siis katedraal läks aasta hiljem põlema 🙂

Edasi ootas meid Areni koopad. Teel koobastesse andis giid meile menüüd, et valiksime mida lõunasöögiks süüa tahame. Giid rõhutas, et palun ärge keerake menüü lehekülgi, sest teised lehed on teistes keeltes. Ja siis muidugi hakkas pool bussist lehti keerama, kui menüü nende kätte jõudis. Minu ees oli kolmeliikmeline India perekond. Nad kogusin enda kätte kõik 3 menüüd ja siis hakkas peale teaduslik toiduvalik. Ma ei saanud aru, et miks nad ei võinud kahte menüüd edasi saata, aga järelikult oli neil vaja kõiki 3 identset menüüd enda käes hoida. Minul kulus 3 sekundit, et teha menüüst pilt ja nüüd oli mul pikalt aega mõelda, millise toiduvaliku ma sealt teen.

Areni koopad oli huvitavad. Sajandeid peeti selle piirkonna koopaid lihtsalt lihtsateks koobasteks. Kuid see kõik muutus 2007. aastal, kui Areni koopas algasid väljakaevamised. Väljakaevamistel leiti suuri komplekse, mis näitasid, et seda koobast kasutati kunagi usulistel ja majanduslikel eesmärkidel. Ühest koopa ruumist leiti veinipress. Leiti jälgi seemnetest, vartest ja ühendist, mis annab punasele veinile iseloomuliku värvuse, mistõttu paljud teadlased jõudsid järeldusele, et seda piirkonda kasutati veinitehasena umbes 6000 aastat tagasi. Areni koobas on nüüdseks tunnistatud maailma vanimaks veinitehaseks. Vaid kahe kilomeetri kaugusel koopast asub Armeenia üks populaarsemaid veinitootjaid, Areni veinivabrik.

Areni koopast leiti ka vanim nahkjalats, mis oli muru täis topitud ja hoiustamiseks kokku pandud. Selle omanik pidi selle valmistama umbes 3500 eKr, stiilis, mis on tänapäevalgi levinud Kaukaasias ja Balkanil. Koopast on leitud ka maailma vanim õlgseelik (3900 eKr) ja vanim aju (4000 eKr) koos keraamika, õlekorvide ja rituaaliesemetega. Purkidest leiti isegi skelette, mis võivad pärineda rituaalsetest ohverdustest. Praeguseks on Areni koopast läbi uuritud vaid 5% protsenti, nii et võib kuluda põlvkondi, enne kui saame teada, mida kogu koobas sisaldab.

Edasi liikusime järgmise kloostri juurde – Noravank. Noravank eesti keelde tõlgituna tähendab “Uus klooster”. Klooster ehitati 13. sajandil Amaghu jõe kohal kitsa käänulise kuru astangule. 13–14 sajandil sai sellest Syuniku provintsi piiskoppide residents. Legendi järgi oli kloostrisse peidetud tükk tõelist ristist, mis oli määritud Kristuse verega. Noravanki skulptor sai kuulsaks pühakute, sealhulgas Jeesuse, Aadama ja isegi Jumala kujutamisega silmatorkavalt inimlikes poosides.

Erilist tähelepanu vajab Noravanki kloostri kirjutised ja tähestik. Armeenia tähestik oli kujundatud nii, et üks haakrist oli tähestiku monogramm: iga tähte võis leida selle kuju järgi. Sama mõtet korrati ka kompleksi ümbritsevates raidkirjades, kusjuures sõnad olid kirjutatud nii, et kõik nende tähed leiti ühe kujuga. See säästis ruumi, et saaks rohkem kirjutada. Ebastabiilsetel aegadel, kui sissetungid ja hävitamine olid tavalised, kirjutati Armeenia ajalugu kirikuseintesse raiutuna ja sõnad kirjutati monogrammidena, kus kõik tähed olid ruumi kokkuhoiu mõttes üksteise peale laotud.

Minule jäi silma Armeenia kirikutes mõned huvitavad detailid:

1. Kirjutised ja ristikujutised olid hästi sarnased keltidega Iirimaalt.
2. Kirik sisaldad alati “eesruumi”. Seega sa nagu olid kirikus ja mitte. Altarid asusid tihti järgmises ruumis ning natuke kõrgemal, kuhu pidi võtma paar trepiastet.
3. Armeenia mitmetes kirikutes ja kloostrites oli Jeesust kujutatud mongoliitsete näojoontega
4. Altari ees olev kangas oli vihje, et tegemist on aktiivse kirikuga. Kirikud, kus altarit katvat kangast ei olnud, need olid mittetegevad.

Peale Novaranki ootas meid lõunasöök. Kuna toidud oli ette tellitud, siis kõik läks restoranis väga kiiresti. Söögikoht oli looduskaunis kohas. Hinna ja kvaliteedisuhe ei ole väga paigas, kuid see on täpelt see, mis turistidele suunatud söögikohtades tavaliselt toimub. Toit oli maitsev, kuid sama raha eest oleks saanud märgatavalt rohkem ja paremat mõnes kohalikus söögikohas.

Peale lõunasööki ootas meid Areni veinide degusteermine, kuid sellest hiljem. Olime juba lahkunud söögikohast, kui ühed Poola poisid avastasid, et nad olid oma koti koos passide ja rahakottidega restorani unustanud. Ma mõtlesin, et ok tore. Nüüd venitame veel päeva pikemaks, sest hakkame tagasi sõitma. Õnneks oli firmabusse mitmeid ning teine buss tõi selle õnnetu koti meile veinikeldrisse järgi.

Jerevani tagasi jõudes lasi giid soovijatel Republic Square´i juurest välja minna. Mina lahkusin bussist, sest olin kuskilt lugenud, et seal asub peapostkontor. Giid küll arvas, et see suletakse hiljemalt kell 18 ning kell hakkas liikuma 19 peale, kuid ma siiski proovisin. Ja postkontor oli avatud kuni kella 21ni. Seal sain ma osa järjekordsest Armeenia bürokraatiast. Iga paki saatmine võttis seal igaviku. Ma soovisin võtta järjekorranumbrit, kuid paber oli otsas. Jätsin oma numbri meelde. Sisse tulid inimesed, kes ilma numbrita suvaliselt teenindajate juurde marssisid. Samuti oli neid, kes kasutamata numbreid endale jahtisid, kui keegi kohe letti ei läinud. Ma hakkasin vaikselt pahaseks muutuma ning tammusin seal edasi-tagasi ringi kuni üks teenindaja mind enda juurde kutsus. Ma ostsin postmargid 400 AMD eest ning postkaardid on ka Armeeniast Eesti poole teele pandud.

Huvitav fakt, mis jäi mul kõlama giidi jutust oli Ararati kohta. Jah, Ararat ei kuulu täna enam Armeeniale, kuid nemad ei lase end sellest heidutada. Kogu armeenlaste legendid ja elu ja ajalugu käib mööda Ararati ning Jerevanist saab lõputult nautida vaateid Araratile. Täna kuulub Ararat Türgile. Huvitav on aga see, et seal on kaks mäge – nö kaks õde Ararat ja Aragat. Kuigi tehniliselt on Aratat ainult suurem mägi, siis armeenlased ei erista neid kahte. Nende jaoks on need kaks mäge kokku Ararat sümbolina. Tõesti. Kui vaatate Armeenias ringi käies müügil olevaid postkaarte või maale, siis mitte kunagi ei ole kujutatud kuskil ainult Ararati. Alati on Aratat ja Aragat koos ühtse sümbolina.

Legend Araratist:

Kunagi olid Ararat ja Aragats õed, kes armastasid teineteist väga. Ühel päeval nad läksid tülli. Üks ütles, et tema on ilusam ja kõrgem, teine väidab, et tema on veelgi ilusam ja kõrgem. Maruta mägi jõuab nendeni ja püüab õdesid lepitada. Nähes, et ta ei suuda rahu taastada, lahkub ja neab neid.

Edasi tuleb legend nagu Mehhiko seebiooper. Maruta needus oli, et olgu Ararat ja Aragats teineteisest eraldatud nii, et nad ei kohtu enam kunagi. Ararat omakorda neab Aragatsinit, et kurbus ei lahkuks kunagi tema südamest ja pisarad ei kuivaks kunagi tema silmist. Aragats neab omakorda Ararati, et ta kuivaks leinast, et keegi ei tõuseks tema juurde maa peal, et tema peale ei toodaks ohvrit.

Aragatsi tippu tekib pisarast järv, mille nõlvadelt voolab tuhandeid allikaid. Ja Ararat muutub mäeks, mille tippu ei roni keegi ning kus ei tooda ohvreid. Ja kui nad surnud ei ole, siis nad elavad õnnelikult tänaseni 🙂