Armeenia on olnud pikalt minu nimekirjas ning nüüd sain seal ka ära käidud. Õnneks on Armeenia pisike riik ning ei vaja meeletult päevi, et põhikohad läbi sõita.

Juba lennujaamas sai selgeks, et nad ei ole kõige kiiremad oma asjaajamises. Nad võtavad endale piisavalt aega, et üle ei pingutaks 🙂 Passikontrollis ei meeldinud neile, et ma olin äsja Aserbaidžaanis käinud. Nad uurisid mu passi pikalt ning tahtsid teada, mida ma seal ikka tegin. Sorry poisid, kuid Mägi-Karabahhi kaotasite te juba jaanuaris!

Lennujaamast sõitis kesklinna buss. Seal on peale taksode kaks bussi. Takso jaoks laadige alla Yandex Go:

1. Buss number 100 – tavaline liinibuss, mille pilet 300AMD ja peate sularahas bussijuhile maksma. Buss ei sõida 24/7. Buss liigub ebamäärastelt 30-40 minuti tagant kuni 21:30. Buss teeb linna mitu peatust. Viimane peatus on Prantsuse Väljak kohe ooperimaja kõrval. Mitte kuskil ei ole kirjas busspeatustes, mis bussid kuhu liiguvad. Samuti ei ole mingit bussiplaani.
2. Marsa number 201 – väiksem minibuss, mille hind oli vist 800 AMD ning marsuuti ma ei oska öelda, kuid see marsa pidi liikuma lennujaama vahet hilisemate õhtutundideni. Pagasit on väiksemasse minibussi kindlasti kehvem mahutada.

Mina võtsin bussi, kuigi ma sain aru, et isegi takso oleks olnud soodne. Ma tahtsin huvi pärast ära proovida, kuidas saab lennujaamast bussiga linna. Tulin Prantsuse Väljakul bussist maha ja siis sain aru, et f*ck! Minu majutus on mäe otsas. Tellisin sealt Yandexi ning kohaliku Armeenia poppmuusika saatel läksime üles mäkke.

Õhtu oli nii hiline, et läksin peaaegu kohe magama. Hosteli pidaja oli hästi meeldiv meesterahvas ning viis mind veel supermarketisse, mis oli nurga taga. Samal ajal kui snäkke valisin, andis ta kaasa soovitused, et mis on kohalik Armeenia toode ja mis mitte.

Minu majutus oli kohe Võidupargi kõrval. Ma arvan, et ma selle pärast sinna majutuse võtsingi, et Armeenia Ema tundus sellel hetkel linnakese – vale aimdus. Põhimõtteliselt on kogu Jerevani kesklinn mäest alla. Seal üleval on ainult üks õnnetu 50. Oktoobri Revolutsiooni aastapäeva tähistav kole betoonmonument ning veel õnnetum Võidupark.

Võidupark on suur roheline park, kus enamus alast on laste tivoli ning siis mäe nõlval on tankidega ümbritsetud suur Armeenia Ema monument, kes hoiab Kalevipoja mõõka käes. Võidupargis oli kaks head asja. Vaade üle Jerevani ning Ararati mäe oli ilus ning pühapäeva hommikul lippasid pargis ringi mitmed seksikad paljaste ülakehadega mehed.

Peale pargis jalutamist liikusin edasi selle koleda aastapäeva monumendi juurde. Kusjuures selle monumendi kõrval on ka Emiraatide saatkond. Monumendist läks alla trepp. Vahepeal oli nende ehitus pooleli jäänud ning pidin tegema kõrvalepõike väikesele teele, mis omakorda ühendas Cascade Complexi. Kui see vahepeale ehitus saaks lõpule viidud, siis saaks monumendi juurest otse alla Cascade treppidele ning oletegi Jerevani kesklinnas.

Ma hakkasin mööda treppi alla tulema ise mõeldes, et mul saab olema tore õhtul mäkke tagasi ronides. Trepiastmete vahed olid nii ebamäärased. Plätserdasin alla nagu part. Alumisele mademele jõudes avastasin, et selle kompleksi sees oli ka eskalaator. Parem hilja, kui mitte kunagi! Eskalaator on osa Cafesjian kunstikeskusest ning on avatud iga päev 08-20. Seega pidin arvestama nende aegadega, kui ei soovinud jala mäkke tõusta või taksoga sõita.

Asutaja Gerard L. Cafesjiani nägemusest inspireerituna pakub Cafesjian kunstikeskus laia valikut näitusi, sealhulgas valikut Cafesjiani kunstifondi olulisi töid. Olles tähistanud oma pidulikku avamist 2009. aasta novembris on keskust alates selle avamisest igal aastal külastanud üle miljoni inimese. Samas olgem ausad! Kui paljud neist miljonitest kasutasid kunstikeskuse eskalaatorit, et kergema vaevaga mäest ülesse ja alla liikuda 🙂

Cascade Complex (Cafesjian kunstikeskus) lõppeb trepimadelel väikese pargiga, mis on samuti kaunistatud modernse kunstiga. Üle tee on kohe Prantsuse Väljak ning teisel pool väljakut Jerevani ooperimaja. Üle tee pargis oli ka kunstiturg. Vaatasin kohalike kunstnike töid ning siis liikusin juba ooperimaja ette. Mul oli vaja kaardi pealt tuvastada, kuhu mind huvitavad vaatamisväärsused jäävad. Istusin trepile maha ning olin kaarti süvenenud kui korraga üks mundris mees minu ette astus. Ma alguses ehmatasin ära ning mõtlesin, et äkki ma ei tohi seal trepi peal istuda, kuid mees näitas käega, et kõik ok. Ta võttis välja oma telefoni ning toksis Google tõlkesse, et ma olen väga kena naine. Ma tänasin teda. Kohe järgnes küsimus, et kas ma reisin üksida. Ma sain aru, et kui ma ei soovi seda vestlust arendada, siis ma pean seal olema mehega ning ma pean olema abielus. Valetasin talle ka vastavalt 🙂 Järgnes küsimus, et “kas me ei saa siis lähemalt tuttavaks?”. Vastasin ei ning mees lahkus õnnetult. Samal ajal olime me tähelepanu köitnud möödujates. Mis teema on sellel blondil turistil mundris mehega?

Ooperimaja eest (sest Prantsuse väljakule jääb selle tagumine ots) ühendab Northern Avenue kesklinna Republic Square´ga. Northern Avenue sobib shoppamiseks neile, kellele meeldivad bränditooted. Mööda avenüüd jalutades pöörake pilk ka suunaviitadele. Seal lähevad eskalaatorid maa alla ning kogu avenüüd pikkuselt on tänava all Tahir Gallery, mis on maa-alune kaubanduskeskus.

Republic Square´le jõudes leidsin ka postkaardid. Nende eest makstes avastasin, et minu rahakotist oli puudu 10 000 AMD. Arvatavasti oli bussijuht mulle raha lennujaamas valesti tagasi andnud või andsin mina taksojuhile pimedas 1000 asemel 10 000. Tegemist oli nädalalõpuga ning postkontor oli suletud esmaspäevani. Pole hullu. Pistsin postkaardid kotti ning panin postkontori plaani esmaspäevaks või teisipäevaks.

Republic Square´i peal toimuvad õhtuti purskkaevude etendused, kuid ma ei jäänud seda ootama. Bukarestis sain juba osa 45-minutiliselt etendusest. Liikusin edasi Jerevani kuulsale Vernissage turule. See on turistide paradiis, kuid turgudest mõnes teises postituses. Turult liikusin edasi Püha Gregoriuse Valgustaja kirikusse. Ma jõudsin sinna just pühapäevase missa ajaks. Armeenia on esimene riik, kus 301. aastal võeti kristlus vastu ametliku riigiusuna ning see sai võimalikuks suuresti tänu Gregorius Valgustajale. Antud kirik on Armeenia Apostliku Kirikute seast maailma suurim ja oli pühendatud 1700. aastapäevale kristluse vastuvõtmisest Armeenias.

Kirikust vaid mõne minuti jalutuskäigu kaugusel on Armeenia turg ning kohe kiriku vastas on Rossia Mall – ma sinna sisse ei läinud, kuid turgu ma nautisin. Edasi jalutasin mööda Jerevane parke ning külastasin minu jaoks kõige kaunimat hoonet Jerevanis – Sinist mošeest.

Sinine mošee on 18. sajandi šiiitide mošee ja see on üks vanimaid säilinud ehitisi Jerevani keskosas ja kõige olulisem struktuur linna Iraani perioodist. Minu jaoks tegi mošee eriliseks see, et seda ei ole linnapildis üldse näha. Lihtsalt astud mööda peatänavat ühest väravast sisse ning sinu ees avaneb hoopis teine vaade. Kommunistlik arhitektuur asendub ilusa rohelise siseõuega ning Iraani arhitektuuriga. Mošee on aktiivne ning seal saab ka igapäevaselt palvetada. Ma ei näinud kuskil ühtegi turvameest. Mošeesse sisse astudes jätsin jalanõud riiulisse ning panin selga abaya. Abayad rippusid nagis ning neid sai iga üks võtta. Seal oli näha, et panustati inimeste teadmisele, et igaüks katab end ise. Kusjuures seal mošees oli ringi liikumas vaid üksikud turistid. Ma ei imesta, kui see mošee jääb paljudel avastamata. Need üksikud keda ma nägin seal, olid koos giididega eraekskursioonidel.

Miks ma kirjutasin pealkirjaks Yerevats! Üks versioon või legend räägib, et sellest on saanud Jerevan oma nime. Noa olevat Ararati mäele jõudes hüüdnud “Yerevats”, mis pidavat tähendama, et “Maa paistab!” Konkureeriv arvamus on, et Jerevan sai oma nime Erebuni kindluse järgi. Kolmas versioon ütleb, et Jerevan linnanimena tuleb hoopis kuningas Yervand IV´st, kes elas 2. sajandil e.m.a.

Paljud turismisaidid reklaamivad Jerevani kui üliägedat peolinna. Mina sellist vaibi ei saanud. Mulle meeldis Armeenia. Jerevan oli linnana huvitav, kuid minu jaoks koht, kus käid korra elus. Kõik oli tore, aga mitte midagi sellist, mis tagasi kutsuks. Bukarest – see oli elu. Jerevan on mugav koht ööbimiseks, et sealt võtta päevaseid tuure mööda Armeeniat. Kesklinnas on meeldivad söögikohad, kuid pikalt linnas olles hakkab igav. Sa käid linna läbi põhimõtteliselt ühe päevaga. Kui muidugi soovite tunde erinevates muuseumites veeta ning läbi käia kõik konjakitehased, siis aega kulub rohkem.

Ma jätsin välja ühe Armeenia tähtsama vaatamisväärsuse Jerevanis – genotsiidiohvrite mälestuspargi. Ma sain aru, et see on samasugune võsa nagu Võidupark suure betoonmonumendiga. Ma ei taha vähendada sugugi Armeenia rahva kannatusi ning nende rasket ajalugu. Ma lihtsalt tundsin, et peale kõike Holokausti ning kommunismiohvrite mälestusparke ning – muuseume, ei ole mul vaja veel ühte rusuvat kogemust oma hingele. Samas minust on Armeenia raske elukäik ringiga mööda läinud ning ma ei suudaks kunagi aduda, mida see paik armeenlastele endale tähendab.