Minu elu üks kõige huvitavamaid ekskursioone oli “Dark Bucharest”, kus enamus ekskursiooni ajast jalutasime surnuaial. See oli tõeliselt imeline ekskursioon. Hommikul sain giidilt sõnumi, et ma olen ainuke inimene, kes on ekskursioonile registreerinud. Ma küsisin, et kas ta soovib tühistada, sest ei ole piisavalt inimesi? Tema ütles, et kõik toimub. Saime metroopeatuse ees kokku ning alustasime oma päevaga. Giid oli hästi muhe ning temaga oli lihtne jutu peale saada.

Läksime metroosse, et sõita Bellu surnuaiale. Metroost väljudes sõime kohalikku pirukat. Teel surnuaeda rääkisime juutide olukorrast II ms päevil Rumeenias ning kui paljud neist Rumeeniast lahkus ning kui suurt osa mängis Rumeenia valitsus holokaustiga.

Surnuaia ametlik nimetus on Serban Voda surnuaed, kuid see asub parun Barbu Bellu poolt kohalikule administratsioonile kingitud maatükil. Sellest ka rahva seas levinud nimi – Bellu kalmistu. See on olnud kasutusel alates 1858. aastast ja kalmistu pindala on 28 hektarit. See on üks Bukaresti autentsemaid kultuurilisi vaatamisväärsusi. Firma, kellelt ma ekskursiooni tellisin on esimesi, kes sinna ekskursioone tegema hakkas. Nüüd on see nii populaarne, et paljud firmad viivad sinna turiste.

Bellu surnuaial on suured massiivsed hauakambrid ja kivist hauaplatsid. Enamustel on kõigil peal kas kivist plaat või metallist avatavad luugid. Ühe hauaplatsi peal oli metallist luuk lahti tehtud. Ma küsisin giidi käest, ei miks on see avatud? Giid vastas, et täna on palav ilm ning nad tuulutavad, et surnutel oleks õhku 🙂 Sel hetkel mõistsin, et ta on my kind of man 🙂

Surnuaiast on saanud ainulaadne väligalerii muljetavaldavatest matuseskulptuuridest ja hauakambritest, mille on loonud omaaegsed kuulsad kunstnikud. Peaaegu 200 hauaskulptuuri ja hauakambrit on ajaloomälestiste nimekirjas.

Tuntumate skulptuuride hulgas on Rafaello Romanelli teosed. Abielu paar Poroineanud tapsid end väidetavalt pärast seda, kui said teada, et nad on vend ja õde. Teine kuulus skulptuur on ebaõnnestunud operatsiooni tagajärjel surnud Belgia guvernant Katalina Boschotti kuju. Ta sai maetud ja leinatud tema rikka ja salajase väljavalitu poolt. Mõned kahtlustavad, et Rumeenia kuningas oli Katalina armuke, sest kellel muul oleks olnud raha tellida skulptuur Rafaello Romanellilt.

Sellel Katalina skulptuuril on eriti lahe teooria. Esimene huvitav fakt on juba see, et mingile guvernandile tegi Rafaello skulptuuri. Skulptuuri taga kiviseinal oli originaalina ka kuldsetes tähtedes kirjutatud sõnum operatsiooni teinu artsile. Kokkuvõtvalt oli kirjas see, et iga korralik arst oleks osanud ka looma paremini opereerida. Väidetavalt oli Katarinal pimesoole operatsioon. Need kuldsed tähed on muidugi juba ammu surnuaialt ära varastatud.

Teine huvitav fakt on, et miks on skulptuur asetatud just selle nurga alla? Arvatakse, et Katalinat opereerinud arst on samuti Bellu kalmistule maetud ning skulptuur on asetatud nii, et naine vaatab arsti hauakambri poole. Arvesse tuleb ka võtta, et nende mõlema surma ajal oli Bellu kalmistul märgatavalt vähem hauaplatse. Allpool on ka pilt väidetava arsti hauast, kelle poole igavikku naine vaatab.

Teine väga huvitav lugu on noorest neiust Iulia Hasdeust. Ta hakkas lugema kaheaastaselt ja kirjutas oma esimese ajaloouurimuse kuueaastaselt. Kaheksa-aastaselt rääkis ta vabalt prantsuse, saksa ja inglise keelt. Ta lõpetas üheteistkümneaastaselt Bukaresti konservatooriumi. Juba väga noorelt kirjutas Hasdeu luuletusi ja proosat nii rumeenia kui prantsuse keeles. Ta oli esimene rumeenlanna, kes õppis Pariisis La Sorbonne’i ülikoolis.

Doktoritööd koostades haigestus Hasdeu Pariisis tuberkuloosi, kuid ta suri 29. septembril 1888. aastal 18. aastasena ja ta maeti Bellu kalmistule. Tema is Bogdan Petriceicu Hasdeu ehitas talle sealsesse perekonna varahoidlasse templi ja ta pühendas ülejäänud elu tema teoste ja mälestuste avaldamisele. Tema mälestuseks ehitas ta Campinasse ka Iulia Hasdeu lossi “oma tütre vaimsel juhtimisel”, kellega ta väidetavalt suhtles kuni oma elu lõpuni.

Ta isa väitis, et ta oli seanssidena oma tütrega ühenduses. Peale lossi, olevat ta tütar vaimselt juhtinud ka tema enda hauakambri rajamist. Tegemist on väga müstilise ning süboolikast kubiseva hauakambriga. Pilt on allpool. Hauakambril on kujutanud maakera, mis seisab kahe väga feminiinse sfinksi seljas. Koht, kus on raamatud, oli altar, millel ta tütar peaks istuma. Metallist luuki avades sai treppi mööda laskuda krüpti. Ja ei pea vist mainima, et tegemist on kõige populaarsema hauaga, mida Bellu kalmistul külastatakse.

Huvitavaid jutte hauakambrite taga on veel mitmeid, kuid otsustasin rääkida lähemalt just Katarina ja Iulia haudadest, sest need tundusid mulle kõige eksootilisemad. Bellu kalmistu kanti Euroopa oluliste kalmistute nimekirja, mis on veel üks põhjus, miks seda külastada.

Edasi läksime uuesti metroosse. Uurisin tema elust ja mis tõi ta giidi tööni? Mida ta tegi koroona ajal ning kuidas on igapäeva elu Rumeenias? Surnuaial tuli muidugi juttu religioonist. Rumeenia on Euroopa üks kõige religioossemaid riike ning kindlasti mitte usu mõistes liberaalne riik. Sellest tingituna tekkis küsimus, et kogu selle religioossuse taustal on mööda linna ringi lippamas väga palju poolpaljaid naisi 🙂 Giid ütles, et eks nad leiavad alati oma tee, et oma eluga hakkama saada. Kirikus on ka korralik korruptsioon. Sa ei saa abielluda või last ristida, kui sa paarsada eurot kõige pealt preestrile tasku ei pista. Ja kui sa seda ei tee, siis sind vaadatakse kui patust, kes põleb põrgutules. Keegi ei tõstata küsimust korruptsioonist. Rumeenias jälgitakse kreeka õigeusku ning Rumeenia presidendil on väga lühikesed käed, mis puudutab kirikut.

Teine pool ekskursioonist oli pühendatud kommunismile. Kuna mina olen samuti nõukogudeaegne produkt, siis selle võrra läks tal selgitamine lihtsamalt. Põhitõed kommunismist olid mul juba selged.

Esimene teemakäsitlus oli Golaniad. Tegemist oli protestiga Bukaresti ülikooli väljakul. Selle algatasid Bukaresti ülikooli üliõpilased ja professorid. Golaniad algas aprillis, enne 20. mai 1990 valimisi, mis olid esimesed valimised pärast Rumeenia revolutsiooni 1989. aasta detsembris. Nende peamine nõue oli, et kommunistliku partei endistel juhtivatel liikmetel tuleks keelata valimistel kandideerimine.

Protestid tekitasid võimudes viha, kes ööl vastu 23.–24. aprilli lasid korrakaitsjatel peksta meeleavaldajad läbi ja vahistasid osa neist. Võimude vägivallal oli oodatust täpselt vastupidine mõju, kuna inimesi tuli juurde. Kaks päeva hiljem olid nad ikka veel seal, nende arv kasvas. Väidetavalt 25. aprilli õhtul ulatus protestijate arv 30 000. President Ion Iliescu keeldus meeleavaldajatega läbirääkimistest ja nimetas neid “golanideks”, mis tähendab huligaani või mittemidagiütlevat inimest – mis hiljem andis protestile nime. Nad lõid protesti käigus ka oma hümni. Ma proovin seda eesti keelde tõlkida, kuid mul ei pruugi see väga sõnaosavalt õnnestuda 🙂

Parem olla hulkur kui reetur,
Parem olla huligaan kui diktaator,
Parem olla pätt kui aktivist,
Parem olla surnud kui kommunist.

Peale 52. päeva kestnud meeleavaldusi suruti protest vägivaldselt maha. Mitmed inimesed said surma ja haavata. Mälestamaks neid sündmusi on Tudengite Väljaku majaseinale tehtud Rumeenia lipu graffiti, mille keskel on must auk. Seda graffitit värvitakse pidevalt üle, et oleks värske. See sama graffiti on mul ka selle blogipostituse tunnuspilt. Auguga Rumeenia lipp oli 1989. aasta meeleavalduste sümbol, sest protestijad lõikasid Rumeenia lipult välja kommunistliku vapi.

Mööda Bukaresti jalutades võite kohata hooneid, mille peale on märgitud suur punane täpp. Need on hooned, mis on suure varisemisriskiga ning järgmist maavärinat need üle ei ela. Rumeenia asub seimiliselt aktiivsel alal ning maavärinaid võib seal ette tulla. Enamus sellistest majadest on väga vanad ning maha jäetud. Ma küsisin, et miks neid ei lammutata? Vastus oli lihtne. Raha! Hoonete omanikud saavad märgatavalt suuremaid kindlustussummasid, kui hooned ise kokku kukuvad.

Meie väga huvitav ekskursioon lõppes endise Keskkomitee hoone ees. Rääkisime Ceausescu isikukultusest ning sellest, kuidas tema suur iidol oli Kim Põhja-Koreast. Ta üritas samasugust režiimi ning isikukultust ka Rumeenias rakendada. Giid rääkis oma vanemate meenutustest, kus hommikul pidid Ceausescu auks pidama paraadi ja jumal hoidku selle eest, kui temal või ta naisel oli sünnipäev 🙂 Ta lasi ehitada Bucharest Grand Hotelli, kus võisid ööbida ainult välismaalased. See meenutas mulle natuke meie Viru Hotelli 🙂

21. detsembril 1989. toimus ajalooline kõne, kus Ceaușescu hakkas keskkomitee hoone rõdult sõna võtma. Veidi üle minuti pärast kõnet kostis kaugelt kõrget karjet. Mõne sekundi jooksul arenes see laialdaseks karjumiseks, mida Ceaușescu rääkides pealt vaatas. Mõni sekund hiljem lõpetas ta rääkimise täielikult, tõstis parema käe ja vahtis vaikselt avanevat kaost. Seejärel värises telepilt märgatavalt ja ekraanile ilmusid videohäired. Sel hetkel soovitati Ceaușescul hoonesse sisse minna. Alles nüüd katkestasid tsensorid telesaadete otseülekande, kuid oli juba hilja. Häire oli juba üle kantud ja vaatajad mõistsid, et toimub midagi väga ebatavalist.

Vastupidiselt paljudele teadetele ei läinud Ceaușescu hoonesse varjule, vaid ta veetis oma naisega rõdul koos teiste ametnikega, et mõista, mis toimub. Ta naine arvas alguses, et on maavärin. Pärast seda, kui segadus mõningal määral vaibus, jätkus otsesaadete edastamine. Ceaușescu jätkas oma kõnega ning see lõppes Ceaușescu rahvale lehvitamisega.

Samal ajal levitati uudist, et korrakaitsjad tulistasid rahva sekka ning sellest miitingust eskaleerus väga kiiresti revolutsioon. Rahvahulga liikmed hakkasid spontaanselt karjuma Ceausescu vastaseid loosungeid, mis levisid ja muutusid lauludeks: “Maha diktaator”, “Surm kurjategijale” jne. Ceausescud ei suutnud hoonest põgeneda esimesel katsel. 22. detsembril kutsuti helikopter neid evakueerima. Ceausecud jooksid mööda Keskkomitee katust, mida rahvahulgad pealt vaatasid. Keskkomitee hoone katuselt helikopteriga minema lendav Ceaușescu oli kommunismi kukutamise sümbol Rumeenias.