Ma maandusin Rumeeniasse südaöösel ning magama sain peale kella 3 öösel. Äratus oli 6 hommikul, et alustada 13-tunnise ekskursiooniga. Minu majutuskohast oli pick-up pointi jalutada ca pool tundi. See, mis Bukaresti tänavatel kell 7 hommikul laupäeval vastu vaatas on omaette fenomen 🙂

Ma jõudsin kohtumispaika viimaste seas, kuid mitte hilja 🙂 Istusin bussi ning olin valmis startima. Esimesed 10 minutit luges giid sõnad peale, mida kõike ei tohi teha ning et hilinejaid ei oodata. Mulle selline otsekohesus meeldis, kuid mõnele võis see olla liiast. Samas, kui sa pead iga päev haldama 50-liikmelisi gruppe, siis sa ei saagi olla softy.

Esimesed poolteist tundi möödusid muusikat kuulates ja Rumeenia rohelust nautides. Kui sa tuled ühest suurest liivakastist nagu mina, siis iga roheline põõsas ja õitsev roos on wow elamus. Külateedel karjatati lambaid ning elu käis hoopis omas tempos.

Teed olid kitsad ning enne Pelesi lossi juurde jõudmist tekkisid ummikud. Oli lastekaitsepäev ning Rumeenia peredel tekkis vastupandmatu soov oma lapsed mägedesse viia. Ma loodan, et nad neid sinna ei jätnud 🙂

Pelesi kindlus oli ilus ja luksuslik. Sinna oli ka hästi suur järjekord. Samas meie lahkumisel oli järjekord veel kolm korda pikem. Päev enne ekskursiooni saatis giid whatsappi sõnumi, et mis kell kohtume ja et kõigil peab olema sularahas 50 RON kaasas lossi jaoks. Nimelt seal ei toimi alati online bookingud ning ta ei saa aega raista, et 50 matsi hakkavad ükshaaval pileteid kaardiga maksma.

Bussis raha kogudes selgus, et paljudel ei ole sularaha. Mingid Itaalia tibid pistsid giidile näpu vahele oma tudengikaardid ja giid küsis, et mida kuradit ta nendega peale peab hakkama? 🙂 Mina sain Bakuus juba oma kogemuse, et kui sularaha ei ole, siis ei pruugi seda ka kiiresti saada. Ma ei olnud niivõrd mures lossi pileti pärast, vaid oma tühja kõhu pärast. Ma ei saa riskida, et ma võiksin kaalust alla saada 🙂 Mina vahetasin raha ära lennujaamas. Kurss oli 4,47, kui linnas oli see 4,95. Samas kui sa vahetad 50 eurot, et oleks mingi raha näpu vahel, siis paar eurot ei ole just suur kadu.

Jätsime giidi vihmavarjuga järjekorda hoidma ning gupile anti vaba aeg lossiaias ringi jalutada. Aed oli pisike, kuid mulle meeldis loss ning selle ajalugu. Toad olid väga massiivsed ja luksulikud. Pelesi loss on ka üks esimesi kaasaegseid losse maailmas. Ehitamisel rajati sinna keskküttesüsteem, kus suuri koledaid radiaatoreid varjati “fake” kaminatega.

Lossikompleks asub Sinaias, mis on ca 50 km Brasovist ja 125 km Bukarestist. Kompleks koosneb Pelesi lossist, Pelisori lossist ja Foisori jahimajast, mis on hetkel töötav hotell.

Pelesi lossi ehitas Rumeenia esimene kuningas Carol I aastatel 1873–1914. 1883. aastaks, selle avamise aastaks, kasutati seda suveresidentsina. Aastatel 1890–1914 tehti peaarhitektiks peetud tšehhi arhitekti Karel Limani juhendamisel lossi ümberkujundamine ja suurendamine. Originaal kujul (1883) annab nii välis- kui ka interjööristiililise domineerimise saksa neorenessanss stiil. Teises etapis (1890-1914) rikastasid põhjalikud muudatused mahtudes, fassaadides ja interjöörides senist stiilivalikut, kohandades lossi historismi stiilipluralismiga.

Pärast Rumeenia kuninga Michael I sunniviisilist troonist loobumist 1947. aastal arestis kommunistlik Rumeenia kogu kuningliku vara, sealhulgas Pelesi lossi. Loss avati lühikest aega turismiatraktsioonina. See oli ka puhkepaik Rumeenia kultuuriinimestele. Loss kuulutati muuseumiks 1953. aastal. Nicolae Ceausescu sulges kogu kinnistu aastatel 1975–1990. Piirkond kuulutati “Riigiprotokolli huvide piirkonnaks” ja ainsad isikud, kes said kinnistul viibida, olid sõjaväelased.

Ceausescule loss väga ei meeldinud ja seda külastati harva. Kuna Ceausesculel ja tema naisel oli suur tuhin konfiskeeritud losse “restaureerida”, siis Pelesi lossi kohta valetati, et lossis on majavamm. See hirmutas isehakanud “restaureerijad” eemale ning nii oli võimalik loss päästa hullude kommunistide käest 🙂

2006. aastal teatas Rumeenia valitsus endisele monarhile kuningas Michael I-le ja tema perekonnale kuningliku domeeni taastamisest ning nende kinnisvarad ja maad tagastati, sh Pelesi loss. Peagi algasid läbirääkimised Rumeenia kuninga ja valitsuse vahel ning need lõppesid 2007. aastal. Loss on kuninglikult perekonnalt Rumeenia riigile rendil ning see toimib täna muuseumina.

Lossis on väga palju huvitavat arhitektuuri, imeliste kaunistustega aknad, relvatoas on ainulaadseid eksemplare ning palju originaalkunsti, mis on üle 500 aasta vana. Mulle meeldis kõige rohkem raamatukogu ning salauks 🙂 Kui Carol I oli vaoshoitud kuningas, keda kõik armastasid, siis Carol II oli korralik playboy. Ma usun, et ta pidi seda ust tihti kasutama, et soovimatute naiste eest põgenedes 🙂

Teine huvitav tuba oli üleni kuldne vastuvõtu tuba. Seinte peal olid peeglid, et siniverelised saaksid nautida laemaalinguid. Ei tundu loogiline? Kõrgklassil ei olnud kombeks vaadata alla või ülesse. Nende nägu pidi olema alati sirgelt otse. Toa seintele astetati õige asetusega peeglid ning laemaalingud tehti lakke tagurpidi, et peegeldusega avaneks maali vaade toa seintele.

Me veetsime Pelesi lossis koos ringi jalutamisega ning vaba ajaga ca 2 tundi. Bussid ei saa kohe lossi juurde sõita. See võttis veel 5 minutit alla mäge jalutades lossini ja 10 min üles mäge, sest paljud olid selleks ajaks juba väsinud ning meil oli ilus suveilm päikesepaiste ja 28 soojakraadiga.

Edasi sõitsime Brasovi linna. Seal oli meil lihtsalt vaba aeg linnamelu nautimiseks ning lõunasöögi jaoks. Samal päeval toimus ka Brasovi linna maraton. Linn oli puupüsti inimesi täis ning ma läksin varakult sööma. Ma juba eeldasin, et ooteajad on väga pikad ja ma ei eksinud. Ma leidsin ühe kohaliku restorani Mama Liguta. Seal oli toit tõesti maitsev. Tellisin kohalikku kompotti, kohupiimapallid ja sealiha ahjukartuliga. Pearoo ooteaeg oli pool tundi. Seega alustasin kohupiimapallidest 🙂

Kõht täis söödud läksin Brasovi linna avastama. Mul oli veel piisavalt aega. Ajalooliselt oli linn Burzenlandi keskus, kus kunagi domineerisid Transilvaania saksid ja see oli oluline kaubandussõlm Austria ja Türgi vahel. Seal lauldi esmakordselt ka Rumeenia hümni. Tänapäeval on Brasov suuruselt kuues Rumeenia linn.

Brasovi tänavaid ääristavad lugematu arv kauneid hooneid ja üks parimaid asju, mida esimest korda saabudes teha, on lihtsalt ringi jalutada ja neid kõiki imetleda. Brasovi Biserica Neagra (must kirik) on suurim gooti kirik Viini ja Istanbuli vahel ning seda peetakse ka suurimaks omataoliseks Transilvaanias. Kirikus on Rumeenia suurim kell (kaaluga 6,3 tonni), suurim Väike-Aasia vanade vaipade kollektsioon ja üks suurimaid oreleid Euroopas. 1383–1480 aastatel ehitatud Brasovi must kirik on muljetavaldav 90 m pikkune ja 65 m kõrgune kõrgeimas kohas ning mahutab umbes 5000 inimest. Nii nagu massiivne Kölner Dom Kölnis, on võimatu kogu struktuuri maapinnast pildistada. See on lihtsalt nii kuradi suur!

Strada Sforii (köietänav) on Euroopa kitsaim tänav, mille läbimõõt kõige kitsamas kohas on vaid 110 cm. Algselt kasutati seda 17. sajandil tuletõrjujate juurdepääsuteena, kuid nüüd pakub see põnevat pilku keskaegsesse ellu Brasovis. NB: seda tänavat ei ole üldse lihtne üles leida. Peate minema mööda Strada Poarta Schei tänavat ja paremat kätt peale Casa Sforii hotelli.

Peale meeleolukat jalutuskäiku oli meil veel viimane peatuspunkt Branis – kurikuulus Dracula kindlus. Tegemist on tavalise keskaegse kindlusega. Väikesed aknad ning paksud kiviseinad. Sissepääsupilet on 70 RON ning saate pileti osta internetist. Kui giid ütles, et kogu kindluse nautimiseks kulub 15 minutit sain kohe aru, et ma ei hakka oma aega selle peale kulutama. Ma leidsin märgatavalt parema rakenduse oma 70 RON-le. Ostsin Dracula veini ning nautisin kohalikku õlut ja jalutasin mööda Brani linna ringi.

Ma mõtlesin giidi jutu peale ning sain aru, et kogu see üleshaibitud Dracula teema on vähemalt ühe pisikese Rumeenia linna turismist kihama pannud. Kuigi Brani lossil ei ole seost Draculaga ning isegi Dracula on vägivaldselt kontekstist välja kistud tegelane, siis vähemalt toob see Brani linnale raha sisse.

Bram Stoker, kes on Dracula autor ei ole ise mitte kunagi ise Branis käinud ning lossi oma silmadega näinud. Tema sõber oli teinud šketsid paberile ning nende šketside järgi Stoker kogu Dracula lossi idee ka üles ehitas. Teine versioon räägib, et Stoker pole kunagi Brani lossi oma novellis maininud ning et tegemist on puhtalt turismist tingitud huvidega neid kahte omavahel siduda. Samuti enamik ajaloolasi nõustub, et Vlad III Dracula pole kunagi antud lossis käinud.

Stokeri uurimise käigus Transilvaania piirkonna kohta sattus ta jutustustele Vlad III toime pandud julmuste kohta ja kasutas pärast selle teema lugemist Dracula nime, kuid tema inspiratsioon Dracula jaoks ei põhine ainult ajaloolisel isikul. Suuresti tänu Ameerika kinole peetakse Vlad III-t Dracula tegelaskuju inspiratsiooniks.

Sellest hoolimata ostsin ma veinipudeli, mis oli kenasti asetatud Dracula kirstu. Peale ostu sain aru, mis lollusega ma olin hakkama saanud. Mida kuradit ma selle kirstuga peale hakkan ja vein oli suurem kui lubatud käsipagasi vedeliku limiit. Teel tagasi Bukaresti jõin veini bussis ära ning kirstu tassisin endaga Dubaisse kaasa. Eks hiljem ole näha kellele ma selle kirstu kingin 🙂