Natuke turismikorraldudest Bakuus. Kindlasti on minu hinnang väga subjektiivne. Esimene kord mõned päevad riigis ei tee minust mingit eksperti. Minu hinnang baseerub puhalt oma isiklikule kogemusele.

Ma ennen mainisin, et muljetavaldav oli enamus turimisfirmade bussikasutus. Mööda linna vurasid ringi uhked ja läikivad Sprinterid. Üldjoones olid ekskursioonid korraldatud hästi, kuid midagi oli sellist, mis jättis kogu aeg vajaka.

Esimene suur miinus oli see, et reklaamiti välja näiteks inglisekeelne ekskursioon ning reaalselt oli ekskursioon mitmekeelne. Pobleem ei oleks olnud, kui seda oleks ette teavitatud. Mitmekeelse ekskursiooni suur miinus ei ole mitte see teine keel, vaid klientide tähelepanu kadumine. Nii kaua kuni räägitakse näiteks inglise keeles kaob venekeelsel kliendil huvi. Kui kaua sa vaatad suu ammuli giidi, kui sa temast aru ei saa? Sama kehtib ka vastupidi. Inimesed, kas astuvad grupist kõrvale, et ringi vaadates aega parajaks teha või nad hakkavad omavahel jutustama. See häirib nii giidi kui ka teist osa grupist, kes soovib juttu kuulata. Ma mainisin neile, et vähemalt minu jaoks on see väga oluline, kas ma olen mitmekeelsel ekskursioonil vaid ainult inglisekeelsel. Sellest märkusest nad said ka muidugi aru, et ma olen ise giid ning turismis tegev.

Esimese ekskursiooni esimene pool oli meil kulgemine. Õnneks ei olnud meil gupis väga aeglaseid inimesi, kelle järgi ootama pidime. Mind üllatas, et giid ei andnud vaatamisväärsuste juures ajalimiiti. Poole päeva pealt hakkas ta ka seda andma. Ma eeldan, et me hakkasime graafikust oma kulgemisega maha jääma 🙂

Giid ise oli super. Tema teadmised olid muljelt avaldavad ning mulle meeldis tema teemade ülesehitus. Sa said kohe aru, et ta jagab üldpilti ning ei soovi ette vuristada vaid aastaarve ning fakte, mida kõik wikipeediast lugeda saavad. Tema teenust kasutaksin ma kindlasti, kui olen kunagi oma grupiga Bakuus.

Teine ekskursioon, mille võtsin oli õhtune Bakuu. Minu jaoks oli ekskursioon natuke igav. Kindlasti määrav osa oli selles, et ma olin need kohad juba ise läbi käinud. Kuna mu lend lahkus öösel, siis see 2 tundi oli paras, et oma aega sisustada.

Giidiks oli väga noor poiss. Ta ise ütles, et ta on 17. aastane. Selle tõttu ei ole ma ka väga karm teda hinnates. Me jalutasime grupiga linnamüüri treppidest alla bussini. Enne ekskursiooni oli ma just teinud märkuse mitmekeelsuse üle ja nende kontoris oli ka esimese päeva giid. Ta hoiatas teisi, et ka mina olen giid. Nüüd oli noor poiss lausa närvis. Kuigi meie grupis oli rohkem venekeele oskajaid, siis ta otsustas suurest hirmust alati alustada inglise keeles. Samal ajal kiikas ta alati minu poole kontrollides minu reaktsiooni.

Bussi oodates küsisin ma ühe küsimuse Õnnepalee kohta. Noor poiss ütles, et see ei ole tema ekskursiooniprogrammis. Sellel hetkel sain ma aru, et ta on selgeks õppinud oma teekonna ja sellega tema teadmised piirduvad. Edasise ekskursiooni käigus ma küsimusi ei esitanud. Ma ei soovinud panna teda olukorda, kus ta peab kogu grupi ees ütlema, et ta ei tea. Keegi meist ei ole jumal. Ma olen ise lugematuid kordi öelnud, et ma ei tea, aga ma uurin järgi ning annan teada. Temal oli kogemust nii vähe, et ta oleks kindlasti lihtsalt ähmi täis läinud. Seega leidsin, et ei tee noore poisi elu veel pingelisemaks, kui tal see juba oli minuga 🙂

Samas oma ekskursiooni jutu rääkis ta ilusasti ära. Mulle meeldis, kuidas ta selgitas märtrite alleest ning sealt ma sain juurde lisainfot, mida mul endal ei olnud. Märtrite allee on Bakuus asuv kalmistu ja mälestusmärk, mis on pühendatud Nõukogude armee poolt 1990. aasta mustas jaanuaris ja 1988.–1994. aasta esimeses Mägi-Karabahhi sõjas hukkunutele.

Märtrite allee ala oli esmakordselt moslemite kalmistu 1918. aasta märtsisündmuste ohvrite jaoks. Kalmistu hävitati täielikult ja surnukehad teisaldati pärast bolševike võimuletulekut, kes rajasid kohale lõbustuspargi ja paigaldasid Sergei Kirovi kuju. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist ausammas ja lõbustuspargi rajatised teisaldati ning asukoht taastati rahvuskangelaste matmispaigana. Kokku arvatakse Märtitre Alleele olevat maetud kuskil 15 000 surnukeha.

Märtrite allee esimene haud kuulub abielupaarile Fariza ja Ilham Allahverdijev, kes suri musta jaanuari ajal. Nõukogude väed lasid Ilhami maha ja Fariza sooritas enesetapu, kui kuulis oma mehe surmast. Hauast on saanud truuduse ja armastuse sümbol.

Kuna tegemist oli õhtuse ekskursiooniga, siis väljas oli pime. Kahekeelse ekskursooni miinusena toimus just see, mida ma eelpool mainisin. Poolel grupil kadus huvi teist keelt kuulates ning nad hakkasid ringi jalutama. Giid nägi palju vaeva, et grupi koos hoida. Kogu aeg oli keegi kadunud 🙂

Bakuus rääkisid klienditeenindajad suhteliselt head inglise keelt ning giididel oli väga hea inglise keele tase. Mõlemate giidide puhul võiks arvara, et nad on paar aastat USA-s elanud. Tuli välja, et nad on usinalt Ameerika filme vaadanud 🙂 Väga tublid.

Lennujaamas sain jutu peale nendega, kellega ma ekskursioonipäevadel koos olin. Nad olid kõik arvamusel, et Aserbaidžaan ei ole turistideks veel valmis. Peaks mainima, et minu hinnangud ei olnud üldse nii hävitavad, kui seda oli teiste turistide hinnangud. Paljud lennujaamas ütlesid, et nemad Bakuusse tagasi ei tuleks. Eks kindlasti Emiraatides elades on meid klienditeenindusega liialt ära hellitatud. Neil on ruumi, et areneda, kuid kõige tähtsam on ikkagi see, milliste lootuste ja ootustega sa ise reisile lähed. Minu lootused üksi reisides on tihti olematud ning seega ei ole mul ka põhjust väga palju kurta. Mulle meeldib planeerimatus ning idee, et tuleb, mis tuleb.

Mõruda maigu jättis suhu vaid hosteli omanik, kes noolis välja booking.com reitingusse 10 punkti. Esiteks oli ta väga pealetükkiv, et ma annaks reitingu tema ees olles. Ma küsisin, et kus tal kiire? Ma ise otsustan millal ja kui kõrgelt ma teda hindan. Mainisin, et tema hostel pole kindlasti maksimaalse punkti vääriline. Ta hakkas mind mööda tube ringi viima ja selgitama, mis plaanid tal on tulevikuks. Ma soovisin talle jaksu tema plaanide ellu viimisel. Mees oli väga viisakas, kuid ta mainis mulle, et kui ma 10 punkti ei anna, siis parem kui ma üldse ei hindaks. See viib tema reitingu alla ning ei tee head tema ärile. Selline suhtumine pahandas mind. Me jätsime hüvasti ning ma lubasin, et ma ei hinda teda. Kui tal on nüüd 10 sõpra, kes annavad talle 10 punkti, siis iga turist võib saada pettumuse osaliseks, sest hinnang majutusele ei ole reaalne. See hostel oli puhas, kõik vajalik oli olemas, kuid mitte midagi üleliigset. Hea ja odav koht magamiseks vanalinna südames ja kõik. Andes 10 punkti sellele, teeksin ma liiga sellest palju parematele majutuskohtadele, kelle teenused on märgatavalt paremad.

Postkaardid jäid mul ka saatmata. Ma sain ilusad postkaardid ostetud. Kirjutasin isegi kõik aadressid peale, kuid kuna ma sain postkaardid alles reede õhtul ning minu lend lahkus pühapäeva öösel, siis ei olnud kogu Bakuu peale ühtegi avatud postkontorit. Tõin postkaardid endaga koju kaasa. Nad jäävad ootama mu järgmist Bakuu reisi või pistan teile need postkasti, kui Eestisse jõuan 🙂

Ma ühistransporti ei kasutanud peaaegu üldse. Taksoga sõitsin vaid korra lennujaamast vanalinna. Tagasi otsustasin lennujaama minna bussiga. Lennujaama bussipeatus on kohe metroopeatuse “28 Mai” kõrval. Sealt liiguvad bussid nii iga poole tunni tagant lennujaama. Bussifirmaks on Aero Express.

Väga oluline info on see, et te ei saa bussist otse piletit osta. Teil peab olema selleks Bakuu ühistranspordi kaart. Seda saate osta metroojaamast. Minul oli kaart juba olemas, sest ma pidin kõige pealt 28 mai peatusesse metrooga sõitma. Vanalinna metroopeatusest võttis ca 10 minutit rongiga.

Metrookaardi saamiseks on metroos masinad, kaart ise maksab 2 manati ning sellele tuleb peale laadida sõiduraha. Metroosõit maksis 0.4 manati olenemata tsoonist või peatuste vahemaast. Metroopeatusi oli kerge ära tunda, sest nad nägid välja kui Louvre muuseumi klaaspüramiidid. Mina laadisin liiga vähe raha peale. Sain küll uhkesse 1967. aastal avatud “28 Mai” peatusesse, kuid bussipileti jaoks piisavalt palju raha peal ei olnud. Bussipilet maksis 1,3 manati (mis on alla euro). Bussipeatuses on ka automaat, kus te saate raha juurde laadida kaardile. Ma lugesin kuskilt, et nad müüvad ka “single trip passi”, kuid mina seda ei kasutanud. Hinnavahe on nii väike ning 2 manati eest saate raha peale laadida nii palju kui soovite ning kasutada kõiki ühistranspordi hüvesid.

Buss sõitis lennujaama alla tunni. Tee peal oli veel üks peatus, kuid see tundus middle of nowhere ja ma ei usu, et turistina te seda peatust kunagi kasutama peate. Buss jõudis lennujaama ning kõik hüppasid bussist välja. Koht ei tundunud õige, kuid ma ka igaks juhuks lahkusin bussist. Kui buss oli juba uksed sulgenud ning edasi sõitnud sain aru, et ma olin jälle blondiin. Teised inimesed olid maha tulnud cargo terminali juures. Ilmselgelt läksid nad tööle. Nüüd oli mul vaja nii 500-600m kõndida lennujaama hooneni. Jõudsin lennujaama ning vaatasin, et minu lendu ei ole ekraanide peal kirjas. Mul tekkis väike hämming, kuid siis selgus, et olin jälle valesse terminali kõndinud. Minu lend väljus hoopis terminal 2-st. Ikkagi professionaalne turismitöötaja 🙂 Bakuu reis oli kohe alguses natuke nihu. Seda imekspandav oli fakt, et kõik sai tehtud ning jõudsin isegi tagasi koju 🙂