Bakuu on linnana väga kompaktne. Vanalinn on väiksem kui Tallinnas ning vanalinna kõrvale jääb kohe promenaad ning rahvarohke Nizami tänav. Promenaadi ääres on mitmeid brändipoode ning muidugi mitmeid restorane.

Bakuu vanalinna suurimad vaatamisväärsused on Shirvanshahi palee ning Neitsitorn. Nad ise nimetavad oma vanalinna Icherisheheriks. See tähendab otsetõlkes siselinn, sest linn jäi ju linnamüüride sisse.

Linnamüüride sees kui ka väljas on palju huvitavaid söögikohti, kuid päris keeruline on leida kohalikku toitu. Erinev maailma köök on seal esindatud ja hästi palju nägin India restorane. India turistide osakaal Bakuus oli väga kõrge. Mina sain aru, et parimad kohalikud restoranid asusid vanalinna keldrikorrustel.

Minu enda majutuskoha lähedal oli üks huvitav putka. Raske oli seda nimetada kohvikuks või isegi poeks. Hommikul avati uks, ukse ette pandi laud ning seal müüdi erinevaid pirukaid ning mingit kahtlast ayranilaadset ollust. Mina ostsin sealt toitu päris tihti. Hügieeni peale ma palju mõelda ei soovinud. Minu loogika oli väga lihtne. Kui saan mingi kõhuhäda, siis on see tõhus kaalulangetus ning kui toit jääb sisse siis kohalik gurmee-elamus 🙂 Minu jaoks lõppes see eksperiment gurmee-elamusena.

Ärasõidu päeval käisin veel ühes mitte niivõrd turismipiirkonnas olevas söögikohas. Toit, mida ma tellisin ei näinud üldse välja nagu pildil, aga neiu vastas sellele, et pildid ongi illustratiivsed 🙂 Ma ei hakanud enda emotsioone üles kütma ning sõin, mis mulle toodi.

Vanalinnas oli mitmeid kunstigaleriisid, kuid ma ei külastanud neist ühtegi. Ma hüppasin läbi ainult ühest ehetepoest, kus nad valmistavad kohapeal käsitsi hõbeehteid. Ostsin sealt mõned ehted ning sellega minu kunst ka seal piirdus. Neitsitorni juures tegin pilti, kuid ma ei hakanud piletiga järjekordsesse torni ronima. Olen seda oma elu jooksul juba nii palju kordi teinud.

Selle eest külastasin hääldamatut Shirvanshahi paleed. Mudavulkaanide ekskursiooni päeval ma jalutasin sealt mööda, kui kaks turisti tabalukuga kinnitatud väravate vahelt tahtsid sisse pressida. Bakuu vanalinnas oli palju eraautodes istuvaid politseinikke. Üks politseinik astus autost välja ning tegi neile korraliku märkuse, et kas tabalukk ukse ees ei ole piisav vihje, et palee on suletud? Juhul kui nad ei oska avamisaegu ukse kohalt lugeda. Tubli! Nii peabki.

Sirvanshahide palee on 15. sajandi palee. 1964. aastal kuulutati lossikompleks muuseumiks ja võeti riigi kaitse alla ning on kantud UNESCO maailmapärandi ajaloomälestiste nimekirja 2000. aastal. Kompleksi kuuluvad palee peahoone Divanhane, matusevõlvid, šahhi mošee koos minaretiga, Seyid Yahya Bakuvi mausoleum, Muradi värav, veehoidla ja sauna jäänused. Varem oli mausoleumi kõrval iidne mošee. Hauakambrist läänes on veel vanni varemed.

Shirvanshahi palee pilte võib leida selliste kunstnike nagu Grigory Gagarin, Georgi Hohenfelden töödest, Richard Thiele fotodelt. 1990. aastal anti välja lossile pühendatud NSV Liidu postmark. Hiljem ilmus palee kujutis Aserbaidžaani Vabariigi postmarkidele. Palee kirjeldus on Kurban Saidi romaanis “Ali ja Nino.” Paleed näidati korduvalt Leonid Gaidai filmi “Briljant käsi” kaadrites, mis filmiti samuti Bakuu vanalinnas.

Linnamüüridest väljas asub Õnnepalee. Õnnepalee, mida praegu nimetatakse ka abieluregistrite paleeks ja varem kutsuti Mukhtarovi paleeks, on ajalooline hoone, mis on ehitatud neogooti stiilis 20. sajandil.

Hoone ehitas kohalik naftaparun Murtuza Mukhtarov oma naisele Liza Tuganovale. Projekteerijaks oli Poola arhitekt Jozef Ploszko, kes oli 20. sajandi alguses ehitanud Bakuus ka mitmeid teisi ajaloolisi hooneid.

Muhtarov võttis sageli kallitele Euroopa reisidele kaasa oma naise Liza Tuganova, kes oli osseeti päritolu ja Vene kindral Tuganovi tütar. Ühel Prantsusmaa reisil sattusid nad kaunile prantsuse gooti stiilis hoonele. Selle arhitektuurist üllatunud Liza ütles: “Kui õnnelikud peavad selle hoone üürnikud olema.” Mukhtarov ei vastanud, kuid Bakuusse naastes käskis ta ehitada hoone täpse koopia üheksa kuu jooksul. Selle valmimisel 1912. aastal üllatas Muhtarov oma naist sõidutades ta vankriga kohale ja ütles, et see on tema uus elukoht.

Paar elas palees veel kuni 28. aprillini 1920, mil bolševikud Aserbaidžaani okupeerisid. Hoonesse sisenedes tulistas Muhtarov ise kolme Vene ohvitseri, misjärel ta sooritas enesetapu. Aserbaidžaani NSV eksisteerimise ajal toimis palee abieluregistrite paleena. 2001. aastal kanti hoone ajaloolise ja riikliku tähtsusega kinnistute nimekirja ning kuulus kaitse alla kui Aserbaidžaani kultuurimälestis. 2012. aastal on hoone pärast kapitaalremonti ja restaureerimist taasavatud.

Bakuu arhitektuuri ei iseloomusta ükski konkreetne arhitektuuristiil, kuna selle hooned on kogunenud pika aja jooksul. Iseenesest sisaldab Bakuu väga erinevaid stiile, mis arenevad läbi 12. sajandi Neitsitorni ning Vene keiserliku ajastu haridusasutuste ja hoonete. Hilismodernne ja postmodernne arhitektuur hakkasid ilmuma 2000. aastate alguses. Majanduse arenguga on vanad hooned hävitatud, et teha teed uutele. Üle linna kerkivad klaasist kõrghooned, millest silmapaistvamad näited on SOCAR Tower ja Flame Towers.

Flame Towers asub linna kõrgemas punktis ning on kontorihoone. Selle modernse tuleleeki meenutava hoone kõrval on “Highland park” – ma ei teagi, kuidas seda eesti keelde tõlkida. Kuna park asub mäe otsas, siis see on väga populaarne koht turistide seas. Pargist avaneb ilus vaade üle Bakuu. Parki saab minna taksoga, bussiga, funikulööriga (esmaspäeviti suletud, muudel päevadel töötab 10-20) või siis nautida lõputut tõusu ja trepiastmeid jala minnes. Mina käisin seal lausa kaks korda. Üks kord hommikul ning teine kord õhtuse ekskursiooniga. Pargi ala jaguneb kaheks. Üks on nö vaateplatvorm ning teine märtrite park, kuid sellest natuke hiljem. Funikulööriga tulin alla. Pean mainima, et seal mingeid erilisi vaateid ei tekkinud, sest puud oli väga kõrged . Vaateplatvormilt saate märgatavalt parema kogemuse. Funikulööri peatuse all üle tee on kohe Bakuu vaibamuuseum ja “Väike Veneetsia”. Vaibamuuseum oli äge, kuid “Väike Veneetsia” pettumus. Selline pisike kompleks kanalitega, kus saab gondliga sõita ning kompleksis on paar Itaalia restorani. Nii vaibamuuseum kui ka “Väike Veneetsia” asuvad Bakuu promenaadil.

Bakuu vanalinnas ringi jalutades sain aru, et ma rikkusin mitmete paaride romantikat. Kuna mulle meeldivad kitsad pimedad tänavad, kus turistid ei liigu, siis neid teid ma ka vanalinnas avastasin. Tuli välja, et ka mitmeid noored teavad, kus segamatult romantikat teha. Mitmed paarid olid oma õrnuse hetkedes, kui mingi rumal turist oma kaameraga ringi vehkima hakkas 🙂 Nende nägudest oli näha kannatamatust, et f*ck off muti! Mis ma oskan öelda. Neil tuleb paremad kohad romantika jaoks välja valida 🙂

Üldiselt jättis Bakuu väga romantilise mulje. Palju parke, kohvikuid, restorane. Lillemüüjaid oli igal pool, et mehed saaksid oma naisi lillekimpudega üllatada. Vanalinna müüridest väljaspool oli kohati tunne, et jalutaks nagu Euroopas. Islami arhitektuuri oli tunda vaid siselinnas. Nizami tänav on Bakuu kõige kuulsam kaubatänav. Mitme kilomeetri pikkune tänav, mis on autodele suletud. Seal on ka kõige lihtsam raha vahetada, kuna sealne pank on avatud ka hilistel õhtutundidel.