Jaanuari lõpus ostsin korraga portsu pileteid ning nüüd ma katsun kuidagi meeles pidada, millal ja kuhu ma reisin 🙂 Bakuu reis tuli mul nii ruttu ette, et mul ei olnud isegi aega väga ette midagi planeerida. Ma olin nii professionaalne turismitöötaja, et ma isegi ei uurinud, et Eesti kodanik vajab riiki sisenemisel viisat.

Õhtul kontorist tulles ning koeraga väljas jalutades, sain aru, et ma jooksen jälle viimase minuti peal. Ma pidin kõige pealt autoga 100km kaugusele Abu Dhabi lennujaama jõudma. Ma parkisin oma auto, kui check-ini lõpuni oli veel natuke üle tunni. Jõudsin check-ini letti täpselt 5 minutit enne check-ini sulgemist. Panin uhke ja võiduka näoga passi letile. Teenindaja vaatas mind väga mõtlikult ning küsis, et kuhu reisin? Vastasin, et Bakuusse. Mees vaatas kella ning ütles, et arvestades, et minu lend läheb tunni aja pärast näen ma väga enesekindel välja 🙂

“Kas teil e-viisa on tehtud?”
“Mis viisa? Eesti kodanik ei vaja viisat!”
“Ei. Eesti kodanik peab tegema e-viisa”
“Fuck!!!!!!”

Õnneks ta nägi mu näpu vahel Emiraatide ID kaarti ning ütles, et Emiraatide elanikuga saam viisa taotelda piirilt. Selle peale oleks lausa klaasi veini teinud, kuid kurat mul hakkas ka lennule minemisel “last call” peale 🙂

E-viisa lennujaamas on naljanumber. Kui vähegi saate, siis tehke see kohe kodus ära. Mõttetu ajaraisk. 15-päevane turismiviisa maksab 30 USD. Milline on protseduur?

Passikontrolli sisenedes ei ole mitte kuskil selget viidet, kuidas peavad käituma need, kes soovivad viisat lennujaamas. Nii olin ka mina pika järjekorra ära ning siis saadeti mind kuskile taha nurka 3 viisamasina juurde. Läksin sinna järjekorda. Õnneks oli sinna tekkinud keegi asjapügal ning küsis passi. Ta väitis, et enne pean minema kolmandasse järjekorda, kus mu pass registreeritakse ja alles siis saan minna viisat taotlema. Mees nägi juba mu näost, et mu kannatus on viimasel piiril ning ta lasi mind järjekorrast ette. Mu taha tekkisid palju pahaseid pilke, kuid mind ei huvitanud. Registreerisin oma passi ära ning siis sain minna automaadi juurde viisat taotlema. Peale passi skänneerimist ning viisa eest tasumist väljastati üks poetšekilaadne toode. See oli viisa. Nüüd sain uuesti passikontrolli järjekorda 🙂 Seega, tehke viisa ära kodus!

Bakuus maandusin öösel ning kohe taheti lolli turisti petta. Takso eest taheti küsida 65 manati, kuigi ma teadsin, et maksimum öötariif vanalinna on 25 manati. Ütlesin papile, et saab 25 või mitte midagi. Torisedes jalutasime mõlemad taksosse. Taksod on seal samasugused nagu Londonis. Peamine erinevus selles, et paarkümmend aastat vanad ja pleekinud lillat värvi. Innovatiivsus on aga selles, et saab ka kaardiga maksta. Kuigi see kaardimakse terminal oli neil väga aeglane ning see ei paistnud olevat autopõhine. Summa tuli kokku leppida enne taksosse istumist. Taksomeetri järgi ei paistnud keegi sõitvat. Uber ning Yandex seal ei toiminud. Seal oli mingi muu x analoogne platvorm, mida ma ei viitsinud alla laadida. Minu ainuke kord seal taksoga sõita oligi lennujaamast vanalinna.

Vanalinna väravates ootas mind mu hosteli omanik. Ma andsin ta numbri taksojuhile, et nad suudaksid tuvastada, kus mind peab taksost maha laskma. Noormees oli liiga agar kella 3 jaoks öösel. Hosteli välisukse peal oli suur Madonna pilt (see poplaulja). Ta olevat tema suur fänn. Tuppa astudes keegi juba magas. Hosteli omanik ei lasknud ennast sellest häirida. Ta pani kõik tuleb põlema, hakkas kapiuksi lahti ja kinni panema, rääkis kõva häälega. Ma ise mõtlesin, et kas sa mees oled ise kunagi kellegagi tuba jaganud? Ma üritasin viisakalt öelda, et äkki saab vaiksemalt. Selle peale väitis, et pole hullu “ta 10 minutit tagasi vaatas telekat!” Jep, ja nüüd 10 minutit juba üritab keegi magada 🙂

Heitsin ka voodisse ning panin hommikuks äratuse. Alutasin ma ju kohe varahommikul ekskursioonitamisega peale.