Ma olen viimastel nädalatel lugenud, kuidas mõned Eesti turismifirmad on jäänud hätta oma teenuste osutamisega ning klientidele raha tagastamisega. Huvitavad on alati Delfi kommentaarid, kus parastatakse inimesi, et nad on nii lollid, et üldse mingeid reise reisibüroodelt tellivad ja meiesuguseid miljonäre paarikümne euroste ekskursioonidega nuumavad. Kõik turismifirmad on petturid ning meie paks rahakott tuleb ju kõik turistide arvelt.

Seda ise lugedes tellisin Bakuu kohalikust reisibüroost 2 ekskursiooni. Kui tavaline inimene on juba niigi loll, et reisifirmat nuumab, siis mina olen lausa topelt idioot. Reisifirma töötajana lasen nüüd ennast niimoodi “petta” 🙂

Pidage mind lolliks, kuid ma olen koolis matemaatikat õppinud ning oskan arvutada. Kui mul maksab 12 tunnine ekskursioon 60 eurot, mis sisaldab kohalikku giidi, transporti (kohtadesse, kus sa metrooga ja jala ei lähe), lõunasööki jookidega ning sissepääsu pileteid, siis mitte mingisugune ise rendiautoga tundmatutel teedel ringi liiklemine ei korva seda.

Ma olin lubatud kellaajal Bakuu vanalinna topeltväravate juures. Kuna mu majutus oli vanalinnas, siis mul oli väga meeleolukas hommikune jalutuskäik läbi vanalinna. Poed olid veel kinni, kuid restoranid avasid end hommikusöögiks. Ma käisin ringi nagu armunu, sest Bakuu oli nii ilus ja värske.

Ekskursioonibussiks oli Mercedes Sprinter. Müts maha. Dubais sa näed harva Sprintereid eskursioonibussina. Tavaliselt lükkame inimsed Toyotadesse või kahtlastesse hiina King Longidesse 🙂 Meie esimene peatuspunkt oli kohe Bakuu äärelinnas. Seal vaatasime maailma esimest nafta puurtorni ning külastasime ka kaunist mošeed.

Peale mošeed ootas meid ees juba pikem sõit mudavulkaanide juurde. Bussis oli paarkümmend inimest ja pooled neist olid Emiraatidest. Bussis oli ka üks pere kahe väikese üliaktiivse poisiga. Vanemad keelasid poisse nii palju, et kokkuvõttes oli nende keelamine tüütum, kui poiste mürgeldamine. Mulle poisid meeldisid. Vanemad olid ka hästi toredad ning nad olid tublid, sest nad mõtlesin selle peale, et teistel hea oleks. Nad ei olnud nii, et nende lapsed on nii nummid ja et las tehku, mis tahavad. Minu selja taga istus kaks keskealist Pakistani naist. Üks nendest elas giidijutule väga kaasa. Giidina see naine mulle meeldis, kuid kaasturistina panin mingil hetkel kõrvaklapid pähe 🙂 Ta oli nii agar. Iga fakti või info peale tuli selja tagant “jah”, “ma olen nõus”, “õigus” – ja kõik muud juttu kinnitavad repliigid 🙂

Peale 45 minutit sõitu ja huvitavat giidi juttu jõudsime parklasse, kus pidime oma uhke Sprinteri paarkümmend aastat vanema vastu vahetama. Nimelt mudavulkaanide juurde minek on offroad ning keegi ei hakka oma uusi bussi selliste teedega rikkuma.

Meid hoiatati ette, et oleksime ettevaalikud. Mudavulkaanide juures on libe ning kehvemas versioonid kukud totaalselt muda sisse või teed oma jalanõud mudaseks. Hea, et tark Eesti naine reisib valgete tennistega 🙂

Turiste oli seal palju. Kes oli sinna tulnud väikebussiga nagu meie, kes oli kuskilt rentinud Lada koos juhiga. Mõned targemad olid jalanõude otsa tõmmanud kilekotid. See kilekoti teema pani mind mõtlema. Kas kilekotiga mööda muda ringi tormamine ei kõrgenda riski libiseda? Mina üritasin väga ettevaatikult ringi liikuda ning astuda ainult kuivale mudale nii palju, kui see oli võimalik. Kilekotimajanduse miinus oli ka see, et paljud turistid jätsid need kilekotid lihtsalt maha vedelema, mis tegi antud ala räpaseks.

Mis on mudavulkaan? Eestikeeles nimetatakse seda ka salsiks. See on peeneteralisest setendist koosnev lame- või tüvikoonuseline kuhik, mille tipus avanevast lõõrist purskub suurenenud rõhust tulenevalt pidevalt või aeg-ajalt muda, gaasi ja naftasegust vett. Need ei ole klassikalises mõistes vulkaanid, sest nendest ei eraldu ei laavat ega tuhka. Samuti on temperatuurid madalad kahest kraadist kuni 100 kraadini. Mudavulkaanide suurused on väga erinevad. Bakuus jäid nad 1-2m kõrguseks ning läbimõõt samuti 1-2 meetrit, kuid maailmas nii maismaal kui ka ookeanipõhjas võib leiduda mudavulkaane 700m kõrgustena ja kuni 10km läbimõõduga.

Mudaste ja õnnelikena läksime tagasi bussi. Edasi ootas meid Qolbustani rahvuspark. Giid tegi meile ka väikese kohaliku supermarketi peatuse. Minu õnnetuseks sai seal maksta vaid sularahas. Kuna maandusin öösel ja ekskursioon algas hommikul vara, siis ei olnud aega otsida valuutavahetuspunkti. Ma ise ka kuidagi eeldasin, et saab igal pool maksta kaardiga. Kashastanis sai isegi bussipiletit osta QR-koodi skännides. My bad. Pidin näljane edasi olema 🙂

Vahepeal oli hakanud ka vihma sadama. Giid üritas meid veenda, et teeksime Qolbustanis ainult muusuemipeatuse, kuid grupp otsustas vihmas ringi jalutada. Giid ei olnud väga õnnelik, kuid mis tal jäi üle? Kohale jõudes andis giid vaba aja ning ütles, et räägib asjast lähemalt muuseumis, et me ei peaks vihma käes seisma. Väga loogiline lahendus. Astusin bussist välja ning tegin ringkäigu. Ma ei saanud ise päris hästi aru, mida ma vaatama pidin, sest need ajaloolised kritseldused kaljuseinal ei olnud vihmaga üldse näha.

Qobustani riiklik kaitseala on arheoloogiamälestiste poolest väga rikkalik, kaitsealal on üle 6000 kaljujoonistuse, millel on kujutatud inimesi, loomi, lahinguriistu, rituaalseid tantse, härjavõitlust, paate relvastatud sõudjatega, sõdalasi odaga käes, kaamelikaravane, päikese ja tähtede kujutisi. Mälestiste keskmine vanus ulatub 5000–20 000 aastani. Rahvuspargi alale jäävad mudavulkaanid ning gaasikivid.

Käisime ära ka muuseumis ning siis sai pilt selgemaks. Bussi tagasi minnes küsis üks Tuneesia noorhärra, et kus ma olen pärit? Ma ütlesin, et Eestist. “Oh. Ok. Ma jälgisin sind. See selgitab, miks sa jalutasid vihmas nagu päikesepaistel.” 🙂

Edasi ootas meid lõunasöök Bakuus. Tegemist oli traditsiooniline restoraniga. Lõunalauas sai jutupeale ühe Malta naisega, kellega järgmistel päevadel pidevalt linna peal ka kokku jooksime. Naine oli käinud ka Eestis, sest tema endine peika oli soomlane. Small small world.

Ekskursiooni teine pool oli lõputult põlev mägi (loe: küngas) – Yanar Dagh. Väidetavalt on mägi lakkamatult põlenud viimased tuhat aastat. Sinna ette on rajatud lausa amfiteater.

Erinevalt mudavulkaanidest põleb Yanar Daghi leek üsna pidevalt, kuna sellega kaasneb pidev gaasi imbumine maapinnast. Väidetavalt pandi Yanar Daghi leek tähele alles siis, kui selle 1950. aastatel kogemata süütas karjus. Muda ega vedelikku ei imbu, mis eristab seda lähedal asuvatest Lokbatani või Gobustani mudavulkaanidest.

Viimane peatus paik oli Ateshgah tuletempel. Iraani ja India raidkirjade põhjal kasutati templit hindude, sikhide ja zoroastrilaste kultuspaigana. Viisnurkne kompleks, mille sisehoov on ümbritsetud munkade kongidega ja mille keskel on altar ehitati 17. ja 18. sajandil. See jäeti maha 19. sajandi lõpus. Looduslik igavene leek kustus 1969. aastal, kuid tänapäeva magic seisneb selles, et leek põleb tänu gaasitorule 🙂

Väidetakse, et Ateshgah oli Loode-Indiast pärit zoroastrlaste palverännaku ja filosoofiline keskus, kes osalesid kaubanduses Kaspia mere piirkonna kaubatee kaudu. Nende uskumuse neli püha elementi olid: ateshi (tuli), badi (õhk), abi (vesi) ja heki (maa). Tempel lakkas olemast jumalateenistuse koht pärast 1883. aastat, kui Surakhanysse rajati naftatehased. Zoroastrism on huvitav ning kui aega saan kirjutan sellest ka pikemalt.

Tuletempli juurest toodi meid tagasi Bakuu vanalinna ning minu õhtu jätkus rahavahetuspunkti otsides ja Bakuu vanalinna avastades.