Teekond Türkistani kesklinnast lennujaama oli huvitav. Buss number 20 läheb täpselt Caravan Saray eest. Buss liigub nii iga paarikümne minuti järel. Kuna inglise keeles selle kohta väga palju infot ei ole, siis päev enne nägin bussi seal peatumas ning bussijuhti bussi ees suitsetamas. Astusin kohe ligi ning kinnitasin hinna 70n tenget (ca 0,15 eur) ning ajagraafiku. Ma sain aru, et Kasashtanis toimis kõik otsese vestluse tulemusel. Lihtsalt astu ligi, ole avatud ning sõbralik ning kõik su küsimused saavad vastuse.

Ärasõidu hommikul oli mul veel aega ning ma jalutasin arheoloogilise väljakaevamisalal. See ei tundunud olevat koht, kuhu turistil oleks lubatud minna, kuid keelumärke ma ei näinud ning keegi kurjalt mulle ka järgi ei jooksnud. Isegi ühte mausoleumi sain sisse, sest uksel ei olnud lukk kinni 🙂

Tagasiteel külastasin Khoja Akhmed Yassawi muuseumit. Kuna ma astusin sisse oma reisikott seljas, siis mammi retseptsioonis sai aru, et ma olen ikkagi turist ning minult kasseeriti sisse välismaalase pilet 500 tenget 200 asemel. Kurjam. Viimasel päeval siis suutsin end paljastada, et ei olegi kohalik venelane 🙂

Muuseumis oli sees interaktiivne sein. Üks kohalik noorhärra seisis kindla koha peal ning korraga tekitati talle ekraani peal selga kasasshi rahvusriided. Ma ootasin väga kannatlikult, et avaneks minu kord. Astusin samale kohale, vehkisin kätega ülesse ja alla ning mitte kui midagi. Mitte mingeid riideid mulle selga ei tekkinud. Olin lihtsalt üks paks euroopa turist, kes vehkis kätega. Võtsin vastu kaotuse väga valusalt ning liikusin edasi 🙂

Nautisin päikesepaistelist Türkistani ning liikusin siis juba bussipeatusesse. Ma olin bussis ainuke inimene ning bussijuht hakkas uurima, kus ma pärit olen? Saanud vastuseks Eesti, läksid mehel silmad kohe rõõmsaks ning nägu naerule. Tema perekond olevat osaliselt Eestist. Enne sõitma hakkamist liitus bussi veel paar reisijat.

Me hakkasime tiirutama mööda kohalikke elurajoone ning bussisõit lennujaama kestis ilma ummikuteta ca 50 min. Poole peal läksid ka need paar õnnetut reisijat maha. Ma jäin bussi üksinda. Korraga oli nii vaikne, et bussijuht pööras ringi ning vaatas üllatunud näoga, et kas tõesti tal bussis vaid üks reisija? Ta küsis mu käest, et kas minuga on kõik hästi? Viskasin näpu kõrgele ning ta liikus vaikselt edasi. Korraga peatas ta bussi tee ääres. See ei paistnud olevat bussipeatus. Ta hüppas rooli tagant välja ning ütles, et “5 minutit” ning lippas tee ääres asuvasse supermarketisse. Tal läks kuskil 10-15 minutit. Ma istusin bussis ning mõtlesin ise, et väga hea, et ma lennujaama ajavaruga sõitma hakkasin 🙂

Bussijuht tuli tagasi krõpsupaki ning küspsistega ning me jätkasime teekonda. Kui majad olid juba möödunud võttis ta 70km/h alal hoo maha ja sõitis 40 km/h samal ajal minuga jutustades üle bussi. Mul oli veel aega ning ma ei muretsenud. Probleem oli rohkem selles, et mul tekkis hirmus pissihäda ning tema aeglane sõit pikendas minu piinu lennujaama jõudmisel.

Lennujaamas läks kõik kiiresti, sest meie lend oli järgmise 5 tunni jooksul ainuke lend ajagraafikus. Lennujaam on pisike ning ärge lootke saada istekohti kui jõuate lennujaama viimaste seas. Lennujaamal puudub lounge, kuid neil on väike kohvik.

Lennukisse minekul olin ma jälle oma erilises viimases reas peldiku kõrval. Stjuardess pöördus minu poole ja palus mul istuda exit kohale, kuna ma oskasin inglise keelt. Mina oleksin pidanud olema see elupäästja, kes hädamaandumise korral oleks pidanud paarsada inimest päästma. Ma ei tea, kus nad võtsid, et olen nii lahke inimene. Ma oleksin müünud pileteid slaidi peale, et lennukist välja saada 🙂

Selline eriline upgrade andis mulle suure jalasirutus ala, kuid polnud akent. Vaatasin enamus ajast lennust tühja lennuki seina. Kuna lennujaamas ei olnud lounge’i, siis lootsin osta midagi lennukist. Neil ei olnud mitte midagi saadaval. Kui pärast 4ndat valikut tegin kurja häält, et miks nad annavad välja menüüd, kui sealt midagi tellida ei ole, sain vastuseks: “Meil ei ole kõiki sööke kogu lennuki jaoks”. Ma vaatasin sellele botoxit täis süstitud bimbole otsa ning ütlesin, et te hakkasite oma käruga liikuma üks pingirida minust eespool, mis tähendab seda, et enne mind oli reaalselt ainult 6 inimest, kes teie toidkärust midagi oleks tellinud ja neil ei ole kellegi mitte mingit toitu nina ees! Naine punastas ja turtsus ning ma loodan, et ta sai ka ise aru, et inimesed võivad olla intelligentsemad kui tema 🙂