Türkistan tähendab otsetõlkes “Turkide maad” ning linn rajati 6. sajandil. Linna õitseng jääb 12. sajandisse, mil sufi õpetlane Khoja Akhmed Yassawi elas linnas.

Kunagine Shavgari ja Yasī nime all tuntud linn sai oma tänapäevase tiitli 16. sajandil, mil sellest sai Kasahstani khaaniriigi pealinn kuni Venemaa vallutamiseni 1864. aastal. Tänapäeva Türkistan koosneb erinevatest türgi järeltulijate rühmadest kasahhidest usbekkideni. Neid seob nii tugev islami ajalugu, et türgi keelt kõnelevate riikide koostöönõukogu peab seda Turgi maailma vaimseks pealinnaks.

Mida Türkistanis külastada? Karavan Sarayst oli juba juttu. Kohe kui tulete Karavan Sarayst “lendava teatri” juurest üle tee, laotub kogu Türkistani ajalooline ilu teie jalge ette. Kohe on näha Farab raamatukogu ning selle kõrval on Türkistani ülikool, kus saab õppida turismikorraldust. Ülikooli taha jääb Türkistani draamateater.

Ülikooli ees on uus moderne hoone, milleks on Khoja Akhmed Yassawi muuseum. Muuseumi taha jääb Khoja Akhmed Yassawi mošee, linnakindlus, Kaanani valitsejate monument. Sealt edasi on juba kaugelt näha kauni aiaga Khoja Akhmed Yassawi mausoleumi. Mausoloeumi taha jääb veel suur kaunis aed ning paremat kätt on nende etnopark, amfiteater ning paar väikest muuseumi. Vasakule jääb Juma Mošee, maa-alune mošee ning keskaegne saun.

Juma ja maa-aluse mošee ees on võimalik väikese tasu eest sõita kaamelitega. Eemale jääb paistma suur aiaga ääristatud ala, mis on suur arheoloogiline väljakaevamisala. Mõned vaatamisväärsused on katuse all, kuid ma ei näinud seal üldse liikumist ning see ei tundunud koht, kuhu turiste oleks lubatud.

Kuna kogu Türkistani linna ala on nii kompaktne, siis käite päevaga kõik kohad läbi. Kui te ei jaksa kõndida, siis nad on seal välja pakkunud ekskursioonid golfiautodega ning võimalus on jalgratast rentida. Jalgratta esimesed 30 minutit on tasuta. Mulle meeldib jalutada ning mina nautisin linna jala.

Üks muuseum, mida ma külastasin oli Türkistani ajaloomuuseum. Väljast on selline kandiline nelinurkne hoone. Meenutab alguses ujulat 🙂 Seal oli muuseumi pilet 800 tenget. Minu jaoks ei olnud see muuseum mitte midagi erilist. Kui teil on aega ning tahate näha, kuidas inimesed elasid ja millised olid nende traditsioonilised rõivad siis saate seal ära käia.

Mulle anti seal tasuta audiogiid, kuid kas see oli täiesti mõttetu või ei osanud mina seda kasutada? Audiogiidil puudus loogiline sisu või näiteks numbritega märgitud tekstilõigud, mida kuulata saaks. Kõik hakkas tulema ühe jorinana ning kui tahtsid kohast edasi minna, siis läksid ka audiogiidist ette. Nii ma olingi juba jõudnud kaamelite ja lammaste juurde, kus mulle kõrva räägiti usinalt elupuust, mis oli juba mitu ruumi tagasi igavikku unustatud. Muuseum on läbi kahe korruse, kuid ma ei usu, et keegi teist veedab seal rohkem aega kui paarkümmend minutit.

Teine ning natuke huvitavam muuseum minu jaoks oli Khoja Akhmed Yassawi muuseum. Seal oli kohaliku pilet 200 tenget ning välismaalasele 500 tenget ja reaalselt ainus vaatamisväärsus, kus mammi kasseeris mu käest sisse kallima pileti hinna. Isegi venelase moodi välja nägemine mind seal ei aidanud 🙂 Antud muuseum on pühendatud Yassawile ning tema ajajärgule ning islami levikule Kesk-Aasias.

Minu jaoks oli täiesti müstika leida ülesse maa-alune mošee. Kõikidel piltidel oli mošee rohelise katuse all. Ma käisin nagu kass ümber palava pudru ning ma olen ju loll ja järjekindel. Ei suutnud ma esimesel päeval seda üles leida, kuid ma ei jätnud jonni. Teisel päeval läksin uuele otsingule. Vaatasin kaardi pealt hoolega, et kuhu ta peaks jääma ja hoppa. Ma olin eelmine päev sellest mošeest mitu korda mööda käinud, sest va kurjam, varikatus oli värvitud rohelise asemel punaseks ning mošee sissepääsu juures oli seatud ülesse suveniirilett. Mulle jäi see täiesti märkamatuks.

Andsin mehele 200 tenget ning panin räti pähe. Terve mošee ei olnud turistidele avatud, kuid suur palvetuba ning paar väiksemat ruumi oli vaatamiseks lahti. Milleks oli Yassawil vaja maa-alust mošeed? Esimese mõttega võiks mõelda, et varjuti rünnakute eest või põgeneti kellegi eest. Mina vähemalt arvasin nii alguses, kuni hakkasin lugema ajalugu. Selgitus on hoopis lihtsam. 63. aastaselt otsustas sufi õpetlane ning poeet loobuda maistest ahvatlustest ning ta otsustas ennast isoleerida maa alla. Peale mošee oli seal ka tema eluruumid kuni tema surmani. Hilveti maa-alune mošee mängib olulist rolli Türkistani regulaarselt saabuvate palverändurite kultuurilises ja usulises identiteedis.