Türkistanis oli mul kaks pikka päeva ning siis viimane hommikupoolik enne lennujaama minekut. Kuna ma ei teinud erilist eeltööd Kasashtani kohta, siis puudus mul ka eelnev ülevaade Türkistanist. Ma sain aru, et see on väiksem linn kui Sõmkent ning et linnas on rohkem ajalooliseid vaatamisväärsuseid kui Sõmkendis. Mis oli aga mulle üllatus oli see, et linn oli nii kompaktne ning nii ilus. Linna ei saa Sõmkendiga isegi võrrelda.

Juba linna sisse sõites näed, et majad on kenasti hooldatud. Majade seinad ja aiad värvitud ning suurt rõhku on pandud ka linna haljastusele. Linn oli madala hoonestusega, avar ning meeletult puhas. Tänaval kõndides saad kohe aru, et inimesed on usklikumad ning tradistsioonilisemad. Linnapildis oli rohkem näha naisi pearättidega ning tradistsioonilises kasahhi riietuses. Inimesed paistsid enamuses olevat moslemid.

Kõik peamised linna vaatamisväärsused jäävad jalutuskäigu kaugusele. 4-6 km kaugusel kesklinnast on vaid linna suurim turg ning nende ajalooline rongijaam, kuid ka sinna saab väga mugavalt linnaliini bussiga. Bussidest oli näha rohelisi, kollaseid ning oranze busse. Oranzide ning roheliste bussidel oli kirjas ka marsuut, mida mööda nad liikusid. Kollastel bussidel oli peal ainult numbrid. Linnaliini bussipilet maksab 70 tenget, mis on ca 0.15 eur.

Mina ööbisin Caravan hostelis. Hostel asus Sattarhanova prospektil. Üle tee oli Karavan Saray ning hosteli taga oli surnuaed 🙂 Hostel oli väga hea asukohaga – kohe kaks minutit ja Karavan Saray ning 10 minutiga olid juba mausoleumi ning muuseumite juures. Hosteli all asus ka Wow Plov. Soovitan kindlasti teil ka seal söömas käia, kui Türkistani satute. Hosteli juures oli bussipeatus. Buss nr 15 sõitis sealt otse raudteejaama.

Kõige pealt läksin ja tegin pilti paabulinnu ringteest ning jalutasin natuke edasi, kus paistis ilusa monumendiga park. Kaardi pealt oli näha, et Karavan Saray taga on üks väike mausoleum ning otsustasin ka seal ära käia. Selleks oli “vanaisa Alkozha haud”.

Mõni aasta tagasi oli vanaisa Alkozha mausoleum veel mahajäetud koht. Tänaseks on mausoleum avalikkusele taas palvetamiseks avatud ja nüüd toimib kohalike elanike mošeena. 2016. aastal tehti reservaat-muuseumi “Aziret Sultan” eestvõttel mausoleumiesine maa tasaseks ja aed korda. Mausoleumi külastanud turistidele rajati teed kividega, paigaldati lambid ja spetsiaalsed istmed. Tulevikus kujundatakse sellest suur kultuuriturismiobjekt.

Edasi läksin vaatama Türkistani suurimat kinnisvaraarendusprojketi Karavan Saray. Linn on sinna korralikult raha alla pannud. Seal on 5* hotell, kortermajad, restoranid ja poed. Kogu rajatis on ehitatud arhitektuuriliselt kui vana Karavan Saray. Hoone kompleksi keskele jääb laguun ning tehiskanal. Laguunil toimuvad õhtuti purskkaevude etendused ning mööda laguuni sõidavad kaunistatud paatidel kõik kasahhide folklooritegelased sh muidugi ka mongoli sõdalased 🙂

Laguuni ääres pakuti pildistamisteenust, mis maksis 2000 tenget (ca 4 eur). Ma mõtlesin, et korra elus võib ju endale värvilise kasuka ja karvamütsi pähe panna ning surnud rebase üle õla. Ma ei eeldanud, et mulle ka kotkas käe peale pannakse. Peab mainima, et ta oli hästi toidetud. Päris raske oli teda käe peal hoida. 2000 tenge eest sai kõikidest tehtud kaadritest valida välja ühe. Selle nad saatsid mulle kohe whatsappi ning ka printisid välja. Ma hakkasin kohe tingima, et kui ma printouti ei taha, kas saavad mulle kaks pilti whatsappi saata? Mehed jäid endale kindlaks ja ma mõtlesin, et mis ikka. Mitut surnud rebase ja elus kotkaga pilti mul ikka vaja läheb!

Liikudes Karavan Sarayst linnakeskuse juurde jääb kohe nurga peale supermarket ning teisele poole lastemaailm. Nende vahele on rajatud selline ilus kuldne kuppel. Selle kupli sees on “lendav teater”. Kui olete käinud Ferrari Maailmas “lendamas üle Itaalia”, siis see on midagi analoogset. Teid tõstetakse tooliga ülesse ning siis hakkate lendama üle Kasashtani. Pilet maksis 6500 tenget.

Õhtusöögi kohaks ma valisin Tandyri restorani. Ma sain sealt maailma karima Kaasani lambakebabi. See oli nii hea, et käisin seda sama toitu söömas oma kõikidel Türkistani õhtutel. Kaasani lambakebab maksis 2500 tenget, millele lisati 12% teenustasu juurde. Restoran toimis seal natuke teistmoodi kui muidu. Menüü toodi lauda, tellisid toidu, nautisid sööki ja maksma pidid pärast kassasse. Kassas ütlesid oma laua numbri ning selle järgi nad ka arve esitasid. Mina ka alguses arvasin, et arve tuuakse lauda ning ma muudkui ootasin.

Erinevus araabia maailmaga on see, et sa saad reaalselt ainult selle, mille tellisid. Kui on kebab, siis tuuaksegi lauda kebabivarras hunniku sibulaga. Sinna juurde tuleb eraldi tellida majonees või mis iganes kaste teile menüüst meeldib. Seal ei olnud nii nagu ma Emiraatides olen harjunud, et tellid ühe toidu ja siis saad juurde veel leiva, supi, salati ja muud snäkid. Kaasani kebab oli väga hea lambaliha, paar keedukartulit ja sibul. Täpselt paras ports naisele, kuid mehed sooviksid veel midagi kindlasti juurde tellida.

Kui ma sinna sööma läksin, siis anti mulle alati venekeelne menüü. Ma sain juba aru, et ma olen nii venelase moodi, et ma ei hakanud ka vastu vaidlema. Koolis olen ma vene keelt nii palju õppinud, et kindlasti ma ei jää nälga 🙂 Viimasel päeval sisse astudes saadi aru, et ma vist ikka ei ole venelane. Kuulsin, kuidas minu lauda juhatati inglise keelt kõnelev teenindaja. Mulle anti ka inglisekeelne menüü. Ma ei saanud isegi alguses aru, et see on inglisekeelne. Naine vaatas mind hämmingus, kui näitasin näpuga inglisekeelsest menüüst toite ise lausudes kõik toidud vene keeles 🙂

Tandyr on Karavan Sarayt max 5-7 minutit jalutada. Õhtu oli kaunis ning otsustasin minna hostelisse tagasi läbi Karavan Saray. Sain osa õhtusest purskkaevude etendusest ning minuga hakkas jutustama inglise keeles üks kasahhi neiu. Ta kiitis väga minu abayat. Ütles, et see on väga stiilne ning ilus. Tema on elanud Türkistanis aasta, kuid muidu on ta pärit Almatõst. Jäin temaga kohvitama ning siis jätsime hüvasti. Kell oli juba hiline ning mul oli ka aeg magama minna.