Hommikul pakkisin oma asjad Sõmkendis kokku ning tellisin Yandexiga takso. Ma sain aru, et sellest tuleb kallis ots, kuid ma ei suutnud ka tuvastada, et Ortrari oleks läinud mingit ühistransporti. Ma oleksin pidanud bussiga sõitma Türkistani ning seal hakkama uuesti 60-70 km linnast välja sõitma. See oleks olnud liiga suur ajakulu. Kokkuvõttes maksin ma taksojuhile 18500 tenget (ca 40 eur), mis jällegi ei ole kallis arvestades, et ma sõitsin ca 120km. Kindlasti oleksin ma saanud odavamalt, kui oleksin teinud diili nö tänaval. Ma sain lõpus aru, et sellised isehakanud taksojuhid olid soodsamad kui taksomeetri järgi sõitvad yandexi taksod. Samas Yandexiga sõitmine annab võimaluse ka kaardiga maksta.

Läksin tänavale taksot ootama. Huvitav oli vaadata, kuid üks autojuht oma maasturiga probleemi lahendas. Tal ei olnud vaba parkimiskohta ning poe sissesõidu juurde oli pandud metallist tõke, et autod sissesõitu ära ei blokeeriks. Mees tuli autost välja. Vaatas mõtliku pilguga ning otsustas metallist tõket edasi nihutada nii, et tal mahuks auto parkima. Kõik on ju tore, aga asja iva oli selles, et see tõke tõsteti edasi nii, et ainult pool sissesõidu rajast oli läbitav. Kokkuvõttes ei saanud sealt enam keegi autoga läbi. Võib olla ainult jalgrattur ning ema lapsekäruga 🙂

Selleks ajaks jõudis ka mu takso kohale. Mees küsis, et kas ma reisin üksinda? Vastasin talle jaatavalt. Järgmine küsimus: “Aga miks üksinda?”. Selle peale ma lihtsalt naeratasin talle. Mees vaatas tagavaatepeeglisse ning andis oma hindava hoiaku: “Vot. Olete väga tugev naine. Tubli!” Mees pani autos mängima Kasahhi pop muusika. Kui juba disko, siis las olla disko. Ütlesin talle, et pangu volüümi juurde ning nii me väga rütmilises taktis Ortrari sõitsime.

Teele jäid karjamaad ning üks noormees lehvitas tee ääres tühja veepudeliga. Lasin autojuhil peatuda ning andsin talle ära oma viimase pooliku sidrunivee. Mina olen õppinud, et kui sa teed kellelegi head, siis see tuleb sulle ootamatust kohast tagasi. Mitte küll alati positiivselt, kuid seekord ma sain pooliku vee asemel tagasi terve pudeli 🙂

Artysanbabi mausoleum oli oodatust väiksem. Ma ootasin midagi grandioossemat. Sellest hoolimata on sellel mausoleumil ka oma legend. Mulle legendid meeldivad. Nimelt peale sufi Akhmed Yassawi surma, soovis Timur mitu korda tulutult suurele islami õpetlasele mausoleumi rajada. Timur nägi unes, selleks et Yassawi mausoleumi rajamine õnnestuks peab ta kõige pealt rajama mausoleumi religioossele müstikule Artysan Babale. Maosoleum on rajatud 14. sajandil ning kuni 18. sajandini toimusid pidevad ülesehitus tööd. Artysan Baba haud selle all on pärit 12. sajandist.

Legendide kohaselt oli religioosne müstik Arystan Bab saanud prohvet Mohammadi amanaadihelmed. Kui ta oli Sayramis, andis ta need edasi üheteistkümneaastasele Khoja Akhmed Yassawile, kellest sai tema õpilane. Inimesed kohtlevad Arystan Babi kui pühakut. Nii veedavad palverändurid igal neljapäeval tema haual öö ja palvetavad. Legendi järgi elas Arystan Bab üle 400 aasta.

Maosoleum on pisike. Seal on kolm ruumi. Üks osa on maosoleum ning teine osa palvetamistuba. Kolmas väike ruum sisaldab ajalooliseid ürikuid. Maosoleumi taga on surnuaed. Ma ei ole morbiidne isik ning tavaliselt surnuaiad mind pöördesse ei aja. Sellel surnuaial oli oma aura. Ma jalutasin seal ringi ning iga haud oli omamoodi. Ma küsisin surnuaiavalvurilt luba pildistamiseks. Kui ma olen oma loomult suhteliselt pohhuist, siis usk ja surm on midagi austusväärset. Kindlasti kaks teemat, millega ei tahaks kedagi solvata. Mees andis loa ning nii ma mõned pildid ka klõpsustasin.

Sissepääs oli kohalikule 200 tenget ning välismaalasele 500 tenget. Peaaegu kõikides kohtades küsitu mu käest kohaliku hind 200 tenget. Samas kõik ka väitsid, et ma pidavat nii venelase moodi välja nägema. Järelikult petsin ära kuni ma oma suud lahti ei teinud 🙂

Artysanbabi vastas on üks hotell, toidupood ning söökla. Läksin lõunat sööma. Seal ei olnud menüüd, kuid erinevad pirukad olid leti peal kile all väljas. Ma ütlesin sealsele noormehele, et andku midagi kohalikku. Ta hakkas mulle ette lugema, et lambasupp, kana kartuliga jne. Ma valisin kana kartuliga. Mees ütles “Ei. Sulle lambasupp”. Kes olen mina, et vastu vaielda. Sain oma lambasupi, korbi ja kompoti ning nautisin lõunat samal ajal kui pääsukesed üle mu pea lendasid. Alguses ma arvasin, et nad ei saa hoonest välja, kuid väikesel vaatlusel selgus, et pääsukesed olid endale pesa teinud suitsuanduri peale.

Kogu toit maksin kokku 1750 tenget (ca 3,5 eur). Mul oli 2000 tenget ning ütlesin, et tagasi ei ole vaja. Nad ei nõustunud võtma tippi. Ta saatis ühe neiu kõrval olevasse poodi ning mulle toodi 250 tenge vahetusraha asemel liiter vett. Ja nii ma olingi saanud tagasi oma heateo.

Artysanbabist Ortrar varemete juurde oli 3km. Taksojuhid tahtsid selle 3 km ees saada 4000 tenget. Ma saatsin nad kukele. Ilm oli ilus ning läksin sinna jalgsi. Ortrat varemete sissepääs on jälle 200 kohalikku ning 500 välismaalasele ning kui tahad, et sind golfikäruga varemete juurde viiakse ja tuuakse siis 3000 tenget. Kuna ma olin just 4000 taksoraha kokku hoidnud, siis otsustasin 3000 välja maksta. Lõpuks oli see 3km päikese käes kõndimist ka mind väsitanud.

Otrar on vana Tšingis-khaani linn, kuigi Otrari oaasi ajalugu ulatub tagasi Vana-Iraani valitsusaega ca 550 ekr, millal linna tunti nimega Farab/Parab. Otrar oli oluline linn Siiditeel. 1218. a vihastas Otrari valitseja Tšingis-Khaani välja, tappes 450 mongoli meest – kogu karavani. Tšingis-Khaan saatis 3 saadikut. Ühe moslemi ja 2 mongolit. Moslem tapeti ja mongolitel aeti habemed maha. Vastus sellele oli, et linn ja ümberkaudsed külad hävitati 1219 a. 13. Saj keskpaigaks taastas Otrar oma võimu ning 1405. a olevat ka Timur seal surnud. Täna on antud piirkond väga nutuses seisus.

Kui te plaanite neid kohti külastada, siis laske taksol teid kõige peal viia Ortrari varemete juurde. Laske taksol teid oodata või olge valmis 3 km kõndima ning Artysanbabi juurest on juba lihtsam tsvilisatsiooni tagasi saada.

Ortrari varemetes ma jalutasin ca tunni ning väljapääsu juures ei olnud ühtegi taksot. Peatasin kaks meest kinni ja küsisin takso kohta. Mõlemad näitasid näpuga üle põllu, et Artysanbab. Artysanbab my ass. Ma juba tulin sealt 3km ning kurvalt mõtlesin, et pean sinna tagasi vantsima. Lõpuks hakkas ühel mehel minust kahju ning ta hüüdis, et ta viib mind sinna ära. Istusin autosse ning küsisin, et kui palju ma talle maksan? Mees keeldus kategooriliselt kui ma talle raha pakkusin.

Ma olin tagasi jõudnud oma lambasupi juurde. Seal minu heategija hakkas ühe teise mehega rääkima ning uurima mulle taksot Türkistani. Nad said mulle hinnaks 4000 tenget ning ise veel ütlesid, et hind tundub kallis. Ma ütlesin kohe OK. Super. Sobib. 70km maksta 8 eur tundus tangu Bingo loto peavõit.

Nad ütlesid, et ootaksin puu all varjus ning, et takso tuleb nii 10 minutiga. Jätsin oma heategijaga hüvasti ning läksin kuulekalt puu alla ootama. Teine mees jäi mul silma peal hoidma. Takso tuli ning kui juht välja astus, siis ta ütles teisele mehele, et “ohh, ma ei oska ameeriklastega rääkida”. Mees õpetas talle mõned inglise keelsed väljendid nagu “Hello”, “Sit please”, “Thank you”, “Goodbye”. Autosse istudes mees kordas äsja õpetatud sõnu korralikult ning lausa mitu korda. Kui me jõudsime Türkistani, siis mu autojuht palus minuga teha selfie. Nimelt oli ta sõber tahtnud näha, millise välismaalase oli ta Türkistani toonud 🙂