Hommikused adapteri vahetused tehtud ja kõht täis söödud, olin valmis minema ja metsikut loodust avastama. Taksojuht oli vanem härrasmees, kes küsis, et kuhu sõidame? Üritasin hääldada Aksu-Zhabagly nii tõetruult kui võimalik. Mees viipas näpuga mu telefonile ning ütles, et las ma näidaku google mapi pealt, kuhu ta sõitma peab. “Mina ei tea. Vii mind rahvusparki”. Vastuseks sain, et “Neiu, kui teie ei tea kuhu te minema peate, kuidas saan mina teid siis kohale viia?” Ma küll eeldasin, et Kesk-Aasia vanim rahvuspark võiks olla taksojuhtidele teada, kuid järelikult ma eksisin.

Ma hakkasin meenutama, et mida ma rahvuspargi kohta lugesin ning mis võiks mind natuke antud olukorras aidata? Kuskile oli mulle kõlama jäänud Ruslani puhkemaja. Apple map ei näidanud Ruslani kohta midagi, kuid google mapis andis see mulle isegi asukoha. Vahetasime tema yandex kaardi minu google mapi vastu välja ning hakkasime sõitma. Ma ise hirmuga mõtlesin, et kohale jõudes on mul aku kindlasti tühi. Ei olnud mul ju aega seal telefoni poes akut 100% täis laadida.

Maastik vahetus ning silmapiirile hakkasid tekkima mäed. Mäed on alati olnud minu nõrkus. Kuna ma autojuhiga sügavasse dialoogi ei saanud sattuda seoses oma kehva vene keele oskuse tõttu, siis nii korra 10 minuti jooksul me vahetasime repliike vene keeles, et kui kaunis on siin 🙂

Mida lähemale me sihtkohale jõudsime, seda rohkem sai mulle selgeks, et takso saamine tagasi Sõmkenti tuleb katsumus. Mitte ainult, et Zhabagly külas ei paistnud taksosid, seal ei paistnud olevat üldse eriti palju autosid. Takso peatus ning maksin taksojuhile 12000 tenget. Mees tänas mind südamest, et ma olin tal lasknud osa saada sellisest looduse ilust. See pööre tuli ootamatult. Ma ütlesin, et mul on hea meel, kui ta nautis sõitu mägedesse ja soovisin talle ilusat sõitu tagasi Sõmkenti.

Astusin taksost välja ning nägin aia najal olevat kummuli silti “Ruslani külalistemaja”. Aed, mille najal see seisis ei paistnud olevat külalistemaja moodi. Maja juures sagis üks vanapaar, kes tulid ka minuga rääkima. Ma küsisin, et kas see on Ruslani puhkemaja? Vana naine viipas käega mägedesse ning ütles inglise keeles, et Ruslan on 7km siit edasi mägedes. Ma küsisn, et kuidas ma sinna saan? Mille peale vastatati, et taksoga. Ma vaatasin pikka külatänavat, kus ma nägin oma takso tagatulesid ning mõtlesin, et siit saada uut taksot paistab küll võimatu ja 7km ei tundu vahemaa, mida ka eriti kiiresti kõnnid. Kui midagi muud üle ei jää, eks siis tuleb ka antud matk ette võtta!

Naine kutsus mind aeda ning siis tuli majast välja teine noorem naine, kes Ruslanile helistas. Tuli välja, et ma olin jõudnud Ruslani koju. Ma küsisin, et kas saan oma telefoni laadida ning mulle näidati lahkelt, kus on elektripistik.

Naine ütles, et jalgsimatkad rahvuspargis on võimalik ainult varahommikul ning lõunal pargis endas enam matku ei korraldata. Mul vajus tuju natuke ära. Kohe ta lisas, et nad viivad mu taksoga Ruslani juurde ning seal puhkemajas on suur ala, kus saab 3km matkarada ning mägesid nautida. Ma olin sellega väga rahul. Kuna ma läksin ainult üheks päevaks, siis mul ei olnud kavas midagi suurt ette võtta. Ma olin kõigega nõus. Nad soovisid minu käest takso ning matkaraja kasutamise eest 4000 tenget (ca 8 eur) ja ma olin ka sellega nõus.

Tegemist oli Ramadani lõpuga ning esimene Eid püha. Vanema naise nimi oli Natalia. Ta kutsus mind oma türtrega nende rikkalikku Eid pühadelauda. Mulle pakuti teed, pirukat ning isetehtud torti. Samal ajal ta tütart planeeris minu minekut mäkke ning uuris taksot, millega Sõmkenti tagasi saan. Plaan oli paika pandud. Peale koogipausi viis pereisa mind oma Ladaga supermarketisse, et saaksin osta vett ja snäkke, sest mägedes ei ole midagi ja sealt edasi juba Ruslani juurde. Autosse minekul selgus, et Natalia tuleb ka meiega kaasa. Lada oli selline SUV versioon kahe uksega. Ma tõesti ei tea, mis mudeliga oli tegu. Vanaproua hakkas taha istmele ronima, kuid ma keelasin teda. Milline ebaviisakus oleks vanemal inimesel niimoodi lasta autosse ronida. Ma palusin, et saaksin ise taha istuda, millest nad proovisid keelduda, kuid mina ei nõustunud ees istuma. Tagareas oli labidas. Ma ronisin üle labida ning nii me sõitsime külapoodi.

Pereisa tuli poodi kaasa ning ootas mind kassa juures kuni oma ostud sooritasin. Ma ei saanudki aru, et kas ta tuli kaasa, et veenduda, et ma saan endaga hakkama või olla kindel, et mulle antakse poes õiglane hind. Samas ma ei kohanud kuskilt mujal (va taksod ja vaatamisväärsused), kus välismaalaselt oleks küsitud kallimat hinda. Toit käes ning sain nüüd lõpuks ka Ruslani juurde. Teel mäkke helistas Ruslani õde Nataliale ning ütles, et Ruslan saab mind 34 000 tenge eest viia Aksu kanjonisse. Mul ei olnud kaasas nii palju sularaha, kuid neid oli ka kaardimakse võimalus. Super. Aksu kanjoni ekskursiooni panin lukku.

Enne supermarketisse minekut maksin Ruslani õele 4000 tenget matkaraja eest ning 17 000 tenget “Comfort Lexuse” eest tagasi Sõmkenti. Ma küll kahtlesin, et mulle Lexus järgi saadetakse, aga see oli ka reaalselt mu ainuke võimalus. Muidu oleksin pidanud organiseerima takso Tyulkubasi linna ning sealt ma oleksin pidanud uurima rongi ja bussi võimalusi. Ma leidisn, et 17 000 tenget mugava autoga saada tagasi linna on igati mõistlik hind. Jõudsime mäkke ning seal võttis mind vastu juba Ruslan. Kohe pakuti mulle jälle teed ning küpsiseid.

Nataliale olin ma juba maininud, et töötan turismis ning mul on plaan nende puhkemajja saata ka eestlasi. Kohe kui tee oli joodud tegi Natalia mulle ringreisi. Ta tutvustas nende 3 yurtat, ööbimist peamajas, näitas telkimisplatsi ja pesemisvõimalusi. Mulle väga meeldis, et neil oli ka köök neile, kes ei telli majutust koos toitlustusega. Võtad oma toidu kaasa ning saad ise köögis askeldada. Yurtadest “Panoramic” ja “Romantic” avanes imekaunis vaade rahvuspargile. Jõgi all orus ongi rahvuspargi piir. Lihtsalt ei ole võimalik olla veel lähemal rahvuspargile.

Majatuur oli tehtud ja nüüd oli Ruslan valmis mind viima kanjonisse. Hakkasime sama Ladaga sõitma. Läbi küla sõites uurisin sealse elu kohta. Külas on kokku ca 2600 elanikku, kellest 600 on lapsed. Võib öelda, et nad on produktiivsed. Külas on üks suur kool, kuid seal on oma probleemid. Nimelt ei ole külades õpetajad, kes oskaksid vene ja inglise keelt. Nii saavad lapsed hariduse ainult kasahhi keeles, mis kindlasti vähendab nende töövõimalusi tulevikus. Vähemalt hea venekeele oskus on oluline, et Kasashtanis heale ametikohale saada. Ma küsisin, et kas noored ihkavad minna suurlinna ning külad jäävad tühjaks ning külad vananevad? Tema ütles, et nende külas seda probleemi ei ole. Tema enda pere oli segapere. Ema Natalia on venelane ning isa kasahh. Seega neil oli vene keel suus.

Ütlesin, et neil ei ole väga palju infot rahvuspargi kohta, kuigi tegemist on Kesk-Aasia vanimaga. Ta oli minuga nõus ning lisas, et rahvuspargi administratsioon ei ole ka väga aktiivne. Pargi sissepääs ei ole kallis, ca 2500 tenget, kuid sa ei saa seal matkata omapead. Sa oled kohustatud võtma pargigiidi. Ja kui sa oled nagu mina, kes jõuab keskpäeval ning kui giidid on oma päeva lõpetanud, siis sul ei ole isegi võimalust parki sisse saada. Teine ning kallim võimalus on teha ekskursioon maasturiga. Need hinnad jäävad ca 100 eur kanti inimene ning seda tuleks kindlasti ette planeerida, mitte lihtsalt kohale prantsatada nagu mina :). Administratiivhoone on kohe küla südames. Põhimõtteliselt kooli kõrval. Selline uhke helekollane hoone.

Isegi kui te ei lähe rahvusparki sisse, siis selle ümber on palju matkaradasid ning kohti, mida külastada. Näiteks Aksu kanjon. Ruslani puhkemajast oli sinna ca 25km ning mingil hetkel lõppes ära asfalttee. Aasadel oli mitmeid hobusekarjasid. Mõni jalutas lausa tee peal. Ma olen oma reisidel näinud lehmi, kitsi, lambaid, kaameleid blokeerimas sõiduteed, kuid mitte kunagi hobuseid. Ma lasin Ruslanil peatuda ning läksin hobuseid nautima. Ruslan otsis samal ajal mulle erinevaid tulpe aasade pealt näitamaks, mis liigid metsikult neil õitsema hakkavad.

Ma olin kahjuks planeerinud oma reisi 2 nädalat liiga vara. Kui ma oleksin sinna jõundud nii 14-20 päeva hiljem oleks tulbi hooaeg olnud täies hoos. Mägede nõlvad ja aasad oleksid värvunud tulpidest kollaseks ja punaseks. Kui keegi teist plaanib sinna minna, siis arvestage aprilli lõpu-mai algusega. Tulpide lehed ja pungad olid väljas, kuid vaid üksikud väikesed kollased tulbid õitsesid.

Lumi hakkas mägedes natuke sulama, kuid mitte kõikjal. Nii olid mitmed sõidurajad kaetud lumega ning teed läbimatud. Kohe oli näha, kuidas uus tee oli tekitatud sinna kõrvale. Ühes kohas oli lund lausa nii palju, et ta otsustas võtta uue marsuudi. Korraga oli meie Lada 50 kraadise nurga all ning ma mõtlesin, et kas ta ikka saab aru, et see ei ole Nissan Patrol. Ruslan ütles mulle samal ajal, et ta võtab parema tee. Ma vaatasin talle otsa ning küsisin, et kas selline vabalangus on kõikidest valikutest just parim 🙂

Ruslan loobus sellest ideest ning proovisime lumevalli kõrvalt edasi saada. Kohe oli näha pargivahtide bussi ning 5 pargivahti, kes kalamehe toolidel piknikut pidasid. Meie autot lähenemas nähes näitasid kätega, et meil ei ole võimalik sealt autoga enam edasi saada. Tulime autost välja. Mulle pakuti kohe tool istumiseks ning anti pirukas kätte ning siis hakkas “ülekuulamine”. Kus ma pärit olen, mis on mu nimi, kuidas mulle siin meeldib jne. Ma vastasin küsimustele ning vabandasin viisakalt, et miks ma istet ei võta ning järgnesin Ruslanile. Paarisaja meetri pärast tuli ka rahvuspargi silt ning eemal paistis potisinise aiaga maja. Antud maja on pargivahi kodu. Kuigi see pool kanjonist on vaba liikumisega, siis pargivaht on seal siiski olemas. Samuti on suur silt keeldudest, mida pargis teha ei tohi.

Üks keeldudest oli lillede noppimine. Trahv selle eest oli 3450 tenget. Ma ei saanud aru, kas trahv oli üldine või iga õie eest. Kui see trahv on ühekordne, siis saaks sealt kevadel väga odava hinnaga ilusa tulbikimbu kätte 🙂 Peale selle ei tohtinud muidugi seal teha lõket, lärmi, prahti maha visata jne.

Jõudsime kanjoni servale. Kanjoni kõrgus on ca 500m. Ruslanil oli kaasas binokkel, mis aitas meil loomi ning linde tuvastada. Me nägime kotkaid, karuema kahe pojaga, mitmeid kajukitsede peresid ning meie teele jäid ka värsked hundijäljed. Ruslan näitas mulle, et “vaata need on hundijäljed”. Mina selle peale, ütlesin talle, et “Vaata siia. Siin on Ruslani jäljed” näidates näpuga tema matkasaabaste tallajäljele. Me mõlemad saime kõhutäie naerda ning jalutasime edasi. Kanjoni ääres oli ka palju roosipõõsaid. Roosidel alles tulid pungad ning nad hakkasid vaikselt roheliseks minema.

Me veetsime kanjonis mitu tundi. Kuna ma olin Ruslaniga kahekesi, siis oli võimalus küsida tema elu kohta ning kui raske on Kashastanis hakkama saada. Haridus on hea ning kättesaadav. Pensionid on väikesed. Ta ütlesid, et tema vanematel on pension ca 300 dollarit. Selle tõttu peavad ka nemad palju lisatööd tegema. Peale puhkemaja on neil õunaistandus. Õunu müüakse kohalikul turul ja saadetakse Sõmkenti.

Külainimestel on tavaliselt ainult 1 lehm ning selles osas on nad koondunud. Lehmasid karjatatakse ühtse karjana. Lihtsalt iga külaelanik teab ise, milline neist on tema lehm. Mida ma nägin üle Kasashtani oli see, et karjused olid kõik hobustel.

Juttu tuli ka muidugi hobuselihast. Mina ütlesin, et meie eurooplaste jaoks on hobuse liha söömine suur tabu, kuid ma tahaksin proovida. Tema ütles, et hetkel ei ole veel nii hobuseliha kui ka hobuse piima hooaeg. Pidavat olema mais. Ma lubasin talle, et ühel aastal tulen mais klientidega ning siis tahan saada tulpe, hobuse liha ja piima 🙂 Ta mainis, et lihaks ei tehta kõiki hobuseid, vaid need kes ei ole “normaalsed”. Ma küsisin, et mida ta normaalse all silmas peab? Ta väitis, et vähemalt nende külas tehakse lihaks vaid agressiivsed hobused, kes ei allu trsessuurile. Kui Euroopas oli suur poleemika hobuse liha üle, siis Kasashtanis visati selle üle nalja. Nad ütlesid, et oleks see vaid nii, et veise liha hinnaga saaks hobuse liha.

Mäest alla sõites ületas teed lambakari ning üks väike tall oli natuke aeglane. Ma hüüatasin, et Ruslan hoo maha võtaks, et “vaata kui armas”. Vastuseks sain vaid ühe sõna “Saslõkk” 🙂

Jõudsime tagasi puhkemajja ning seal ootas ees juba üks briti noormees. Tema soovis ka Sõmkenti saada. Jagasime “Lexus comforti” ning sain kohe 8500 tenget hinnavõitu. Takso ei olnud muidugi Lexus, kuid mulle üllatusena tuli meile järgi tutikas ja nahkistmetega Toyota Rav4. Arvestades, et olin enne 20 aastat vanade Mercedestega ringi sõitnud, siis see oli tõesti luksus. Teel külast välja tegime romantikat koos lehmadega, kes päikeseloojangut külateel nautisid.

Teel Sõmkenti helistas Ruslan autojuhile ning palus kõne mulle edastada. Tuli välja, et ta oli kogemata minult kaks korda raha maha võtnud. Ta küsis, et kuidas ta saab mulle raha tagastada? Ma ütlesin, et kaarditerminalis on võimalus summa refundida. Ta palus anda telefoni tagasi autojuhile. Kokkuvõttes ta leppis juhiga kokku, et autojuht annab mulle selle summa sularahas ning nemad arveldavad pärast hiljem. Ääretult positiivne kogemus. Mul endal ei olnud õrna aimugi, et olin kogemata topelt maksnud.

Ööseks jõudsin tagasi Sõmkenti. Käisin veel kohalikus Kok-Saray restoranis pelmeene ning plovi söömas ning siis kõndisin mööda Tauke Hani tänavat hosteli. Tauke Hani tänavale Mega Malli lähedale jääb ka see pikk rahavaetusala, kuhu mul Apple poisid soovitasid minna.

Natuke kokkuvõtvat infot Aksu-Zhabalgy rahvuspargi kohta. Nagu eelpool mainitud on tegemist Kesk- Aasia vanima rahvuspargiga. Rahvuspark jääb 3 riigi kohtumispaika. Ühel pool üle mägede on Usbekistan ja teisel pool Kõrgõstan. See hõlmab Tian Shani loodeosa mäeahelikku. Selle nimi on tuletatud piirkonna suurima jõe Aksu ja piirkonna põhjaosas asuva Zhabagly mäeaheliku järgi. Läänes ümbritsevad piirkonda Kyzyl Kumi ja põhjas Karatau mäed. Tien Shani mäed ulatuvad kaugemale itta ja lõunasse. Looduskaitseala pindala on 131,934 hekatrit, mille kõrgus on 1100–4236 m.

Mägist ala eraldavad Zhabagly, Aksu ja Baldyrbeki jõed, mis kõik voolavad lääne suunas Syrdaryasse, mis omakorda suubub Araali merre. Aksu jõgi moodustab 500 m sügavuse Aksu kanjoni, mida saab ületada vaid kaitseala lõunaosas, kõndides üle kitsa jalakäijate silla. Mina käisin Aksu kanjoni põhja osas.

Kaitsealal on 44 imetajaliiki, mis on kantud Kasahstani punasesse raamatusse väga ohustatud liigina. Kõige silmapaistvamad liigid on lumeleopard, keda kohtab siiski harva. Mõnevõrra sagedasemad on Himaalaja pruunkaru, keda ma ka kohtasin ning Menzbieri marmot.