Peale paari tunnist sõitu läbi aukliku tee jõudsime Sõmkenti. Esimene mulje oli mitte midagi ütlev. Äärelinn, mida läbisime, oli trööstitu. Eramud olid kõik nelinurkse põhiplaaniga ning kõrge viilkatusega. Katuseks oli kas eterniit või värvitu plekk. Majad olid väljast viimistlemata. Kas seinad olid lihtsalt laotud tellised või oli krohviga üle tehtud, kuid väga vähestel majadel olid seinad värvitud või muul moel viimistletud. Aedadega oli sama teema. Lihtsalt kõrged tellistest laotud ja/või krohviga üle tehtud.

Ma lasin ennast Abay pargi juures maha panna. Kaardi pealt tundus see linna suurim park ning see jäi jalutuskäigu kaugusele mu hostelist. Autojuht pani mind pargi tagakülje juures maha, kuid mina seda veel ei teadnud. Ma vaatasin enda ees olevat parki, mis nägi välja nagu suur võsa. Esimene mõte oli, et selle linna saab kiiresti läbi käidud 🙂

Pargis ringi jalutades märkasin suure posti peal olevat UI lennukit. Jalutasin lennuki juurde ning sealt hakkas park ilusamaks muutuma. Tuli välja, et Abay park on II Ms. memoriaalpark ning sinna oli koondunud mälestustahvlid, suured betoonist ja graniidist skulptuurid, terve rida tanke ning muidugi ka mõned “tundmatu sõduri” kujud.

Käes oli juba varajane õhtupoolik. Mu telefoni aku oli tühi ning samuti soovisin süüa. Nägin suunaviita Bar Villa ning võtsin suuna sinna. Tegemist oli 2-korruselise villaga, kus oli istumiskohi nii sees kui väljas. Interjöörilt meenutas see mulle Eesti 90ndaid. Istusin maha ning tellisin joogi. Hiljem toodi ka menüü. Minu kurvastuseks tuli välja, et nad pakuvad ainult “evropiskii” toite. Tagliatette pasta ei ole just esimene eelistus, mida Kasahstanis süüa tahad. Mobiili aku vajas laadimist ning keha kinnitust ning tellisin selle pasta läbi kurbusepisarate ära. Toit oli väga maitsev.

Kogu Bar Villa oli inimtühi. Seal olin ainult mina ning natuke hiljem liitus üks väga värvikas kolmene seltskond. Minu silme ette tuli klubi Dekoltee, kus 90ndatel mehed astusid sisse mustades nahktagides ning tumedad plastmassist päikeseprillid ees. Selle juures nad hüüdsid iga paari minuti tagant teenindajat – “devushka”. Ma ei tea, miks see “devushka” mind nii ärritab. Iga kord kui ma seda sõna kuulen tuleb mul kananahk ihule.

Peale sööki jalutasin oma majutuskoha juurde. Teekond sinna oli nagu jalutuskäik Koplis. Pikad barakktüüpi kollased 4-5 korruselised kortermajad. Kortermajade ees metallpiirdega eraldatud lillepeenar ning iga maja kaunistas seda vastavalt oma maitsele. Linnaruumis olid linnapeenrad kaunistatud tulpidega. Kogu piirkond on ju “tulpide maa”. Iga natukese aja tagant oli II ms. monumente ning seinamaalinguid.

Jõudsin oma hostelisse, kus mul oli tellitud eraldi tuba. Seega ei pidanud ma tuba jagama teiste inimestega ning mul oli toas ka eraldi vannituba. Majutuskohaks oli City Hostel Shymkent. Hostel on ühendatud City Hotelliga ning kaubanduskeskusega. Sissepääs hostelisse oli läbi kaubanduskeskuse. Väga pop ning moderne. Mulle sobis just see hostel oma asukoha tõttu. Ma olin täiesti linnasüdames. Sealt hostelist jõudsin ma Sõmkendis kõikide vaatamisväärsuste juurde jalgsi.

Kõigest paari minuti jalutuskäigu kaugusel oli Arbat tänav, ca 10 min Sõmkent Plaza kaubanduskeskus, 15 min Keskpark ning Vabaduse väljak oli kõige kaugemal. Sinna ma jalutasin vist ca 30-40 minutit. Teele jäi Puskini nimeline muuseum, vana kinohoone ning siis juba paistis kaugelt massiivne lipumast. Trepis ülesse minnes vaatas vastu suur Kasashtani kaart mitme obeliskiga ning taamal oli suur vabaduse monument.

Teel tagasi hotelli oli mul vaja leida adapter. Nimelt ma haarasin kodust kaasa kolmiku, kuid Kasashtanis on europistikud. Ma olen harjunud, et igast AÜE supermakretist saab osta eluks vajalikku kraami. Kasashtanis see nii ei ole. Vähemalt adaptereid ükski supermarket ei müünud. Kell oli juba veerand kümme saanud ning korraga märkasin “Apple House” poodi, kus oli tuli veel sees. Astusin sisse ning neiu ütles, et nad on suletud. Ma laususin vastu, et mul vaja ainult adapterit. “No kui ainult adapter, siis seda ikka saab”. Ostsin originaal adapteri, mida mul ei olnud plaanis. Ma oleks ka paari eruosega rahul olnud.

Natuke maad edasi oli väike poiss, kes trampis jalgu. Ma vaatasin teda ning mõtlesin, et loll laps. Läheb mingi mullase ja toore maguskartuli pärast pöördesse. Kui juba jalgu trampida, siis millegi parema peale 🙂

Mu hosteli vastas oli paar toidupoodi ning väike putka, mille ees käis korralik sagimine. Ma olen õppinud, et alati tuleb üle vaadata kohad, kus on palju kohalikke. Seal kas toimub midagi huvitavat või pakutakse midagi head. See putka oli kuulus jäätiseputka. Seina peal oli ainult silt 0,3L 350 tenget ja ja 0,5L 500 tenget. Otsisin oma rahakotist mündid välja ning ostsin väikese jäätise. Kasahstanis on kõige väiksem paberkupüür 500 tenget. Ma eeldasin, et saan väikese jäätise. Kogus paistis mulle sama suur kui 0.5L puhul ainult, et väike oli plastik topsis ja suurem oli vahvlituutus.

Järgmise päeva hommikul pidin raha vahetama. Ma olin kuskilt kuulnud, et Aksu rahvusparki minekul on vaja just sularaha, mis ei vasta tõele. Igaljuhul mu Apple poe müüjad näitasid koha kätte, kus on terve tänav täis valuutavahetuspunkte. Õnneks hommikul nägin, et üks rahavahetuspunkt oli otse mu hotelli kõrval. Hommikul ootas mind ka ebameeldiv üllatus. Nimelt mu kalli raha eest ostetud adapter ei töötanud ning mobiili aku oli ikka kriitiliselt tühi.

Võtsin suuna tagasi Apple poodi. Ma jõudsin sinna liiga vara. Õnneks oli poe kõrval kohe üks toidukoht – Adana Türk Kafesi. Seda kohta ma nägin juba eelmine päev ning olin üllatunud kui palju inimesi seal sees tungles. Mul oli aega 20 minutit poe avamiseni ning otsustasin seal võtta hommikusöögi. Ma sain liiter kompotti, kodujuustu hapukoorega, muna juustuga ning kaks maailma parimat sõrnikut. Kõht täis ja tuju hea läksin tagasi poodi. Küsimusi esitamata vahetasid nad mu adapteri välja ning jätsid ka mobiili seina laadima, et saaksin päevaga edasi minna. Nad aitasid mul ka tellida Yandex takso Aksu rahvusparki. Kõik inimesed, keda ma oma reisil kohtasin olid väga sõbralikud.

Sõmkent linnana tekkis 12. sajandil siiditee äärde (mõned allikad ultavud tagasi 5-6. sajandusse). Linna on pidevalt vallutatud Tsingis-Khaani poolt ning teise nomaadi hõimude poolt. 19. sajandi alguses oli Sõmkent Kokandi khaaniriigi osa kuni 1864. aastal vallutasid Sõmkendi vene väed. 1930. aastatel rajati linna plii tehas, mis tootis 70% kogu nõukogude liidu plii vajadusest. II ms ajal toodeti Sõmkendis tankide varuosi, kilpe, pliid kuulide jaoks, optilisi instrumente jne. Tänaseks on Sõmkendis üle 70 tehase. II ms päevil sai 7 Sõmkendi elanikku ka Nõukogude Liidu kangelase tiitli. Kuna Sõmkendi lähistel oli Gulag, siis paljud venelased jäi linna just tänu sellele, et nad olid seal vangistatud. Sõmkent on rahvaarvult kolmas linn Kashastanis Astana ja Almatõ järel. Linna nimi tõlgituna tähedan murulinna. Shym/Chim on tõlkes muru või hein ning kent tähistab linna.

Läbi linna läheb ka Türkistani-Siberi raudtee. Pool elanikkonnast on kasahhid ning ca 15% venelased ja teine 15% usbekid. Tashkent on Sõmkendist ainult 120km kaugusel. Kuni 2018. aastani oli Sõmkent regiooni keskus. 2018 viidi sisse muudatus, kus kogu regioon on Türkistani regioon ning regiooni keskuseks nimetati Türkistani linn. 2015. aastal viidi sisse avaldus ka UNESCO-sse, et saada ajaloolise linna tiitlit, kuid seda nad veel hetkel saanud ei ole. Samas linnaruumis ringi liikudes ei ole seal näha midagi ajaloolist. Minu jaoks oli ta puhtalt Nõukogude aegne tööstuslinn. Samas 2019. aastal UNESCO 48. konverentsil väitsid teadlased lausa, et linn on 2200 aastat vana, mis teeks sellest lausa Kasashtani vanima linna.