Kui Wizzair kuulutas välja, et nad avavad uue liini Türkistani, siis ma olin sellega juba müüdud. Ma ei olnud enne Kasashtanis käinud ning ega ma ka väga palju selle riigi ajaloost ei tea. Ma sain aru, et Türkistan ei ole nagu Astana või Almatõ. Samas praktika näitab, et sellised uued sihtkohad ei pruugi pikaks püsima jääda. Kasutasin kohe ära võimaluse, kuniks veel saab 🙂

Abu Dhabi lennujaama jõudsin kenasti. Samuti sujus kõik kiiresti passikontrollis. Uus Abu Dhabi lennujaam on väga kompaktne ning mugav. Mulle meeldib Abu Dhabi lennujaam kordades rohkem kui Dubai lennujaam. Ma sõidan kodust autoga küll ühe tunni, aga see väärib kogu seda ajakulu lennujaamas endas.

Lennukis sain ma koha viimasesse ritta. Mulle tavaliselt meeldivad viimased read. Seal ei ole enam inimesi sinu selja taga ning saad rahulikult oma neli tundi ära tiksuda. Seekord ma muidugi eksisin rahulikkusega. Mul olid kõrvaklapid peas maksimum volüümi peal ja ikka ei saanud ma rahulikult oma podcasti kuulata. Seekord oli lennumeeskond väga agar, kes kõik need 4 tundi järjest kõva häälega jutustasid. Ühe naise hääl oli minu kõrvadele nagu foneetiline liivapaber. Mul tekkisid vaid üksikud vaikuse hetked, kui nad ka reaalselt tööd tegid ning kärudega mööda vahekäiku ringi liikusid. See oli puhkus minu kõrvadele.

Lennujaamas maandudes oli selge, et lennujaam on väga pisike ja uus. Lennuk tegi ka tagant uksed lahti ning ma sain kohe kiiresti maale. Teised jäid bussi ootama, kuid ma sain kohe aru, et seda võibki ootama jääda. Lennujaamahoone sissepääs oli vaid paarikümne meetri kaugusel ning võtsin suuna sinna. Kokkuvõttes tuli välja, et ma sain passikontrolli kõige kiiremini. Teised tagumisest uksest väljujad pelgasid jala üle lennujaama kõndida ning esimesest uksest väljujad pidid läbima lennukoridori ja siis seal treppi mööda alla passikontrolli minema.

Passikontrollis tehti silmavõrkkestast pilt ning nimetissõrmedest võeti näpujäljed. Piirivalve ametnik uuris minu passi. Ta küsis, et kuidas üks eestlane vene keelt ei räägi? Korraga ta märkas kollaseid märkepabereid, millega ma olen kinni katnud mõned passilehed, et neid täis ei tembeldataks. Ma hoian neid lehti viisade jaoks, mida kleebitakse passi üle lehe. Ta ütles, et ta eemaldab ühe lehe, sest peab sinna templi lööma. Ma ei saanudki aru miks, sest teisi vabu lehti oli mul ka veel passis.

Tulin lennujaama ootesaali lootusega vahetada dollarid tengedeks. Lennujaamas ei ole valuutavahetuspunkti, kuid seal on kaks sularaha automaati. Ma läksin oma naiivuses küsima infoletist rahavahetus võimaluste kohta. Neiu pani mind ootele. Ma ei saanud alguses aru, et mida ma ootama pean, kui ma olen infoletis ainuke inimene? Sain ka kohe oma küsimusele vastuse. Lennujaam on nii pisike, et infoleti töötaja on samal ajal ka lennuinfo vahendaja. Ta lausus malbe häälega, et nüüd on aeg reisijatel minna X lennule ja boarding lõppeb X kell. Kui ta oli info edastanud, pöördus ta minu poole.

Kui keegi teist plaanib Türkistani lennujaama lennata, siis arvestage, et seal ei ole valuutavahetuspunkti ega ka autorenti. Lennujaama ees ootavad teid taksojuhid ning lennujaamast kesklinna sõidab ka liinibuss number 20. Busspileti hinnaks 70 tenget (0,15 eur). Buss sõidab orienteeruvalt 45-50 minutit ja nii iga 15-20 minuti tagant. Ma muidugi ei tea, mis kell on esimene ja viimane väljumine.

Mina bussi peale ei läinud, sest minu plaan oli kohe otse lennujaamast Sõmkenti põrutada. Nad hakkasid mulle kohe kallist hinda pakkuma. Diskussiooniga liitus üks kohalik kasahh, kes aitas mind inglise keeles. Paistis, et ka tema oli tulnud Abu Dhabi lennult. Kokkuvõttes leppisime kokku 10 000 tenget (ca 20 eur) ning jagatud takso. Ma arvan, et see hind oli mõistlik arvestades, et Sõmkent on lennujaamast 140km kaugusel.

Mind pandi taksosse istuma. Seal oli palav ning konditsioneer ei töötanud. Ma ei ole kindel, et see oli üldse viimased 20 aastat seal autos töökorras olnud. Auto oli vana Mercedes, kuid ta oli väga hästi hoitud. Puhtad ja uued istmekatted. Iga kord kui ma üritasin autost välja minna värsket õhku hingama, suudeti mind tagasi autosse lükata, et “me kohe kohe stardime” 🙂

Kui me viimaks liikuma hakkasime, eiras autojuht kõiki liiklusreegleid. Juba esimesed ristmikud läbisime me punase tulega ning ma olin kõrvalistmel valmis juba käsipidurit tõmbama. Minu seiklus Kasashtanis sai alata!

Politseid oli maanteel päris palju näha. Kus iganes oli kaamerat hoiatav silt või vilkurid paistsid, seal võttis autojuht hoo maha. Patrullist mööda minnes pani ta isegi turvavöö peale, mille kohe eemaldas politseist möödudes. Tee oli väga auklik. Samuti lend oli enamus ajast turbulentsis. Seega sain ca 6 tundi värisevate ja võbisevate rindadega ringi sõita ning ise sellel ajal mõeldes, et kas see “shock absorb” rinnahoidja tähendas just seda, mida poes päev tagasi nägin 🙂

Autos küsis juht kohe meie käest raha. Ega ta siis enda raha eest bensiinijaamast kütust ei ostnud. Ja nii palju kui minu silm seletas, siis kolm meest tagareas maksid kokku 5000 tenget, kui mina maksin enda eest 10 000 tenget. Anyway, see oli raha, millega olin arvestanud. Sotsialiseerumise mõttes hakkasin nendega suhtlema ning lasin neil mõned kasahhikeelsed sõnad ja väljendid selgeks õpetada. Nii läks ka 2 tundi sõitu kiiremini.

Pealelõunaks jõudsime Sõmkenti ning viimane mees autos ei saanud aru, et miks ma Sõmkenti sõitsin. See olevat ju küla. Mina ei ole enne oma elus näinud 1,2 miljoni elanikuga küla 🙂