Bahrein on nii väike riik, et sõidate selle ühe päevaga läbi. Tänu sellele on igati loogiline sõita ka päevaks Saudi Araabiasse. Kui teil on see juba ideena olemas, siis tehke kohe ka Bahreini sisenemiseks mitmekordne viisa. Tavaline turismiviisa on vaid ühekordse sisenemisega.

Kõige tüüpilisem ekskursioon, mida pakutakse, on Al Khobar ja Dammam. See jääb Bahreinist mõistlikku kaugusesse. Samuti on võimalik sõita Al Asha oaasi Al Hofufi, kuid sinna kulub märgatavalt rohkem aega. Ja kui tahad kõike, siis teed 16 tunnise päeva ja käid kõik kohad läbi 🙂

Alustasime hommikul väga vara ning poole tunniga olime juba Saudi Araabia piiripunktis. Bahreini piiri ületasime valutult ning edasi jäi Saudi Araabia piirpunkt. Saudidel ei jookse kunagi töö eest ära. Ka seegi kord oli neil aega laialt. Me ootasime oma tunnikese ainult narkokoera järgi, kes meie bussi läbi nuusiks. Sealt läksime juba edasi passkontrolli. Kui sa sisened Saudi Araabiasse esmakordselt aastase viisaga, siis tuleb kogu komplekt näpujälgi anda. Mina ja mu ema, kes on Saudi Araabias ennem käinud, meil läks libedalt. Minu probleem oli ainult selles, et mu viisa peal on teine passinumber kui pass millega reisin. Mu väike koerapreili sõi ju enne mu Usbekistani reisi passi ära 🙂 Igaks juhuks kannan Saudi Araabias alati äranäritud passi kaasas tõestamaks, et mul on olemas originaalpass, millega ma viisa taotlesin. Naine küsis, mis mu passiga juhtus? Vastasin ühe sõnaga – “Koer” 🙂

Passikontroll venis suhteliselt pikale, kuigi me olime ainuke grupp. Nende süsteemid olid väga aeglased ning nende masinad ei suutnud meie näpujälgi korralikult võtta. Hetkel varuge Saudi Araabia poolel kannatust. Äkki järgmise aasta jõuluvana toob neile paremad aparaadid.

Baheini ühendab Saudi Araabiaga ca 25km sild. Piiripunkt jääb täpselt silla keskele. Samuti ei tohi silla peal autoga seisma jääda, et sealt kauneid pilte teha. Sillale sisenedes peate tasuma Causeway maksu ning siis olete juba vaba piiripunkti sõitma. Kui lähete Saudi Araabiasse ekskursioonibussiga, siis need detailid jäävad teil märkamata, sest sillatasud on juba teie hinda arvestatud ja sellega tegeleb bussijuht. Kui olete aga minemas rendiautoga, siis peate selle lisakuluga arvestama.

Meie alustasime oma Saudi Araabia päeva Al Khobari promenaadi pealt ning liikusime edasi Dammami linna. Dammamis jalutasime sealsel promenaadil ning edasi läksime kullaturule. Kuna meil läks piiripunktis oodatust kauem, siis jõudsime turule kohe palvuse algusest. Suutsime kahte esimesse kullapoodi sisse hüpata. Müüjad ei olnud väga rõõmsad, sest nad ei saanud minna palvusele. Lohutuseks võin öelda, et me ostsime kulda ning nende palvusele mitte jõudmine on 10 kordselt tasutud 🙂

Nüüd tuli pikk pea 2 tunnine sõit Saudi Araabia poolsaare ja maailma suurimasse oaasi – Al Ahsasse. Al Ashal on oma pikk ajalugu. Al Asha on väidetavalt koht, kus araablaste “Romeo ja Julia” – Leila ja Manjun on maetud. Samuti olevat Seeba kuninganna neid külastanud ja tänapäeval on oaas üks maailma suurimaid datlitootjaid.

Enne Hofufi linna minemist oli plaan käia Al Hofufi kõige huvitavamas kohas – Al Qarah koopas. Inglise keeles on a küll Al Qarah mägi, kuid põhiatraktsioon on koobas oma sirgjooneliste käikudega, mis on sinna tekkinud maavärina tagajärjel. Eelmisel korral sõbrunesin seal ka kohaliku mehega, kes veab projekti, kuidas me kõik oleksime suured õed ja vennad. Saatsin talle whatsappi sõnumi, et me oleme teel. Punt eestlased, kes on juba kõik näljased ning lasin araabia kohvi ja datlid valmis panna. Ta tahtis meile ka teha väikest tuuri oma näitusesaalis, kuid ma ei andnud talle aega. Ma teadsin, et oleme ulmelisel missioonil jõuda ühe päevaga Ida Saudi Araabia läbi sõita. Nautisime datleid, vaatasime suveniire, lasin poisile meile jagada eestikeelsed raamatud islamist ning olimegi juba valmis minema koobast avastama.

Peale koopakülastust oli veel teha sisseostud. Seal oli väike suveniiripood ning datlipood. Ma leidsin seal endalegi huvitavaid asju, kuid ma ei hakanud kaasa ostma datli pannkoogijahu. Selle eest Mart näitas mulle, et suveniiripoes on müügil pehme kaamel. Mul on nimelt oma kiiks. Ma toon oma koerale igast riigist mängukaameli. Mul on kodus juba arvestatav kollektsioon, kuna ma ju liigun nii paljude erinevate araabia riikide vahel. Kaamel makstud hakkasin seda kiiresti kotti panema. Oh põrgut! See kuradi kaamel hakkab väga madalal häälel araabiakeelselt laulma. Sellise lauluga ehmatab küll kõik lapsed ära! Ma juba väga eredalt kujutasin ette, kuidas selline madal mõmin hakkab mul hommikuti kella 6 paiku voodi alt kostma 🙂

Kell oli juba kõvasti üle lõuna ning oli viimane aeg minna sööma. Ma kasutan alati ühte restorani keset oaasi palmsalude vahel. Ükski turist ei leiaks seda ise ülesse ning isegi ei eeldaks, et palmiistanduste vahel võiks olla selline äge söögikoht. Valgete turistidena olime seal neile korralik väljanäitus. Kohalikud tulid meiega isegi pilti tegema. Samal ajal kui mina olin fotograafi töökohustusi täitmas kuulsin kuidas üks naine kommenteeris araabia keeles teisele – “Vaata kui ilus abaya on tal?” Muidui oli mul ilus abaya. Ikkagi Dohast ostetud.

Selleks, et lõuna läheks kiiresti tellisin mix grilli ja ohtralt saia ning salateid ja kõik said ühe joogi. Praktika näitab, et menüüde kätte andmine ei aita. Esiteks võtab see aega, et valida ning teiseks kõik need toidud on meile võõraste nimedega ning oleksin pidanud veel aega kulutama, et üldse selgitada, mis toidud on menüüs. Ilma igasuguse demokraatiata sõime kõik sama toitu.

Nüüd õhtutundidel hakkasime lõpuks jõudma ka Al Hofufi linna. Külastasime käsitööliste turgu. Seal haakus meie juurde üks kohalik mees, kes väitis, et täna on viimane päev nende kuulsal datlifestivalil ning, et me peame kindlasti seda külastama! Ma vaatasin murelikult kella, et peame tegema korrektuurid oma plaanides. Seega jätsin Qaisariah turu välja, kuid sõitsime selle juurest mööda – lausa kahel korral. Tegime pildistamispeatuse Ibrahimi palee ja idaprovintsi vanima kooli juures. Ka seal tuli meile seltsiks üks kohalik mees, kes näitas kätte, millise nurga alt tuleb parim pilt vanast koolimajast. Mulle tohutult meeldib nende uhkus oma kodu üle ning see kuidas nad soovivad, et me saaksime osa nende parimast.

Linnale panoraamtuur peale tehtud ja olime valmis sõitma datlifestivalile. Festival oli tõesti suur. Meie Eesti turismimess pole ka selliste ruutmeetrite peal nagu sealne datlifestival. Eraldi ala oli mõeldud söömiseks. teine suur hall oli datli müügisaal ning kolmas ala oli samuti nii datlimüügiks kui ka söömiseks. Festivalil olid erinevad esinejad. Meie seal olemise ajal hakkas just üks härrasmees mängima araabia oudi.

Datli müügisaal ajas silme eest kirjuks. Ma küll tean erinevaid datlisorte, kuid ei oska ise kuidagi hinnata, mis neist on parim. Minu jaoks on nad kõik üks suur suhkrumass. Mis aga tundub huvitav? Datliparfüüm ja datlibaasil kreemid. See oli midagi, mida ma enne ei ole kohanud või osanud vaadata.

Peaukse ees bussijuhti oodates ilmus meie kõrvale üks ülimalt positiivne araabia mees. Ta küsis, kus me pärit oleme? Ma ei ole kindel, et ta sai aru, mis on Eesti või kus see asub! See teda ei morjendanud. Võttis taskust mobiili, keeras kaamera selfi mode peale ja siis tegime juba inglisekeelse tervituse talle videoga Eestist. Ma loodan, et ta näitab seda videot kõikidele oma sugulastele ning naabritele. Eesti on jälle sammu võrra maailmale lähemale viidud 🙂

Istusime kõik rõõmsalt ja väsinuna bussi ning sõitsime tagasi piiripunkti. Seekord läks Saudi Araabia poolel ruttu, sest mida nad ikka muretsevad turistide pärast, kes riigist lahkuvad. Bahreini pool on aga kogu aeg kiire ning märkamatult olime juba tagasi hotellis. Täpselt magamise ajaks 🙂 Pole hullu, et päev kõigile oli ülipikk. Järgmine päev oli meil ju vaba rannapäev.

Miks ma tegin sellise pika päeva ida Saudi Araabias? Esiteks, mitte keegi Eestist ei paku sinna ekskursioone. Veel vähem eestikeelse giidiga. Teiseks, kui ma ka teen Saudi Araabia ringreise, siis idaprovints jääb logistiliselt kaugeks. Seega ei saa ka ette heita, miks ükski reisifirma ei lisa idaprovintsi oma reisipgogrammi. See teeb reisiperioodi mitu päeva pikemaks ja mitusada eurot kallimaks. Saudi Araabia ei ole kallis riik elukalliduselt, kuid meeletult kallis riik, kui vaatame, mis hinnaga on müügis hotellid! Ja organiseerida korraliku bussiga ekskursioone ning transfeere on järgmine kallis kuluartikkel. Kindasti ei ole Saudi Araabia Egiptus, kus saab paarisaja eurose paketiga end kuningana tunda.