Bahrein on kõikidest Pärsia Lahe riikidest kõige pisem ja üldse üks väiksemaid riike kogu maailmas. Saarele saate ringi peale teha 145km ning põhjast lõunasse on alla 50km ning idast läände alla 20kg. Vähemalt riik, kus on keeruline täielikult ära eksida.

Meie saabusime Bahreini just vormelietapi ajal. See on ainukesed päevad aastas, kus Bahrein on tõeliselt busy. Samas, kui see on nende kõige kiirem periood, siis muidu on seal elu täiesti välja surnud 🙂

Lennujaam oli üllatavalt tühi. Passikontroll oli avatud eraldi F1 külastajatele. E-viisa tegemisel sai ka valida, kas tuled riiki turistina või F1 fännina. Meie passikontrolli läbimine käis nii kiiresti ning ka pagas tuli ruttu. Kohapealne buss ei olnud veel kohale jõudnud. Saatsin kohalikule partnerile sõnumi, et oleme väljas ning andsin asukoha, kus ootame. Tüüpilise vastusena araablaselt sain, et “ohh lennuk maandus varem”. Ei, kallis! Lennuk maandus õigel ajal. Sina ei ole piisava varuga lennujaamas! Ma olen antud koostöö partneriga ka enne koostööd teinud. Araabia maailmas pead sa juba oma töösse sisse kalkuleerima pidevad ülepärimised ja hoidma alati plaan B varuks. Oma süüdimatuses nad tahavad alati parimat, kuid tulemus ei pruugi soovidega haakuda 🙂

Õnneks ta ei jäänud palju hiljaks ning ilm oli ilus. Alustasime oma Manama linnaekskursiooniga. Külastasime Manama mosseed, kus tehti meile huvitav ekskursioon. Saime osa palvusele kutsungist ning detailse info, kuidas toimub palvetamine.

The Avenue mallist läbi jalutades tegime pildistamispeatuse üle uue Manama ning siis liikusime edasi juba Manama turule. Manama turul nautisime kohalikku lõunasööki bahreini leivaga. Kõik, kes te kunagi Bahreini satute, ostke kindlasti bahreini leiba.

Meil oli lõunasöök väga kohalikus kohas. Kindlasti ei ole see koht, kuhu turistid nurga taha sööma lähevad. See ongi just see, mida mulle meeldib klientidele pakkuda. Tellisin menüüst pea kõike erinevaid roogasid, et maitseelamus oleks võimalikult kirev. Püüdsin ka kogustes kokku hoida, sest eelnevatel päevadel oli laual alati rohkem toitu, kui jõudsime ära süüa.

Andsin natuke aega Manama turul ringi liikumiseks. Mina leidsin ka suveniiripoest postkaardid ja postmargid ning isegi postkast jäi kohe sinna kõrvale. Hakkasin kohe põlve otsas postkaarte vorpima. Loodan, et kaardid jõuavad ka Eestisse.

Õhtul pimedas jõudsime hotelli ja seal said hotelli turvamehed eesti naise viha tunda. Väravate juures ei lubatud meid bussiga edasi, sest buss pidavat olema liiga suur. Ma olen ennegi seal hotellis olnud ning tean täpselt kui suure bussiga retseptsiooni juurde jõuab. Ma tegin seal kõva lärmi ning hotelli juhataja tuli lausa väravate juurde ajaks, kui ma suurest vihast juba jala retseptsiooni poole kõndisin. Nad vabandasid ette ja taha ja üritasid teha ülejäänud check-in protsessi nii meeldivaks kui võimalik.

Mul oli enamus grupile ka upgrade’d tehtud. Tavatubade asemel said paljud sviidid. Hotell ise on kena ning alati koht, kus mulle meeldib Bahreinis ööbida. Hotellil ei ole mereranda, kuid nad on loonud liivapõhjaga basseini otse mere äärde. Petlikult jääb mulje nagu ujuks meres. Hommikusöögi valik oli hotelli restoranis väga hea, kuid a la carte menüü oli tricky. Sa võisid seal saada väga head toitu ning samas midagi sellist, mis ei ole kindlasti eurooplase maitsele.

Pärast suurt lärmi anti ka mulle suur sviit, kuigi ma ise tavaliselt oma toale upgrade’i teha ei soovi. Ma ei taha olla sellisel võimupositsioonil, kus grupijuhina ööbin paremates tingimustes kui mu kliendid. Samas olen näinud kolleege ning firmasid, kelle põhi eesmärk on endale välja nõuda parimaid tingimused ning siis teisejärgulistena tulevad maksvad kliendid 🙂

Bahrainis ootas meid veel kõrbeekskursioon. Alustasime päeva Portugali kindluse juurest, mis on väga kenasti renoveeritud. Meie kohalik giid andis meile ajaloolise ülevaate, mida ma eesti keelde üksühele ei tõlkinud. Ma saan aru, et iga riigi haridussüsteem toodab neile kuulekat kodanikku. Ma ei suutnud edası anda infot, mis oli põhimõttelises vastasseisus oma enda faktiteadmistega. Olles 12 aastat litsenseeritud giid AÜE-s ja läbides iga 2 aasta tagant 3 erinevat eksamit, ei suutnud ma tõlkida, et näiteks elu Emiraatides on tekkinud 300 aastat tagasi. Riik, kus arheoloogilised väljakaevamised ulatuvad raua ja pronksi aega ning kus kasutati pärleid ehetena juba 7000 aastat tagasi. Jah ma olen nõus, et kogu Pärsia lahe idarannik Kuveidist Bahreinini oli Dilmuni tsivilisatsiooni häll ning aastatiuhandeid tagasi rohkem arenenud kui tänapäeva Emiraadid või lausa Omaan. Ok, see postitus ei ole mõeldud ajaloole pühendumiseks. Rohkem infot saate, kui minuga reisima tulete 🙂

Peale kindluse külastust liikusime edasi kõrbesse. Vaatasime üle, kuidas naftapuuraugud töötavad, sõitime mööda Dilmuni tsivilisatsiooniaegsetest hauakalmetest, uudistasime Bahreini kõige müstilisemat “elupuud” ning ostsime kohalikku keraamikat. Keraamika oli neil tõesti tore ning soodsate hindadega.

“Elu puu” on saanud oma müstilisuse, et keset kõrbe ilma piisava veeta on suutnud üks puu ellu jääda. Legend räägib isegi seda, et antud puu on jäänuk Eedeni aiast. Täiesti arvestatavad teadlased usuvad, et Eedeni aed asus kas tänapäeva Kuveidi või Bahreini aladel. Mõni teadlane väidab, et ära kuivanud Kuveidi jõgi ongi Eedeni aia Piisoni jõgi.

Selle “elu puu” ümber on tekkinud telklaagrid, mida renditakse nädalalõppudes inimestele välja. Need telklaagrid teevad kogu selle puu ümbruse väga räpaseks ning koledaks. Üldse Bahreini kõrbeala on väga inetu ja tööstuslik. Manama see-eest oli väga kena ning paleede piirkond eriti roheline ning lilleline.

Kõrbes tegime peatuse töötava nafta puurkaevu juures ning külastasime ka riigi esimest puurauku, mis täna enam reaalselt naftat ei puuri. Sõitsime eemalt mööda F1 rajast, sest F1 proovisõidud juba toimusid ning külastasime kaamelifarmi. Farmis oli sellel ajal palju väikeseid kaamelivasikaid.

Kaamelivasikas oli suur arutelu teema. Mina ei teadnud, ega vist keegi ei teadnud, kuidas kaameli poega nimetatakse. Minu loogika oli, et kuna kaamel on kabjaline, siis ta peaks olema vasikas. Täna postitust kirjutades hakkasin uurima. Ja ega ma ei saanud targemaks, kuidas on eesti keeles korrektne. Inglise keeles on ta igaljuhul “Calf” ja selle baasil ma nad ka vasikateks ristin 🙂

Teel tagasi Manamasse lasime end kaubaduskeskuses maha panna ning sealt läksime juba ise tagasi hotelli. Minu jaoks on shoppamine kõikides Pärsia lahe riikides igav. Kaubad on samad, mis Emiraatides ning Kuveidist ma suutsin juba osta Emiraatides toodetud lõhna. Mulle sobib, sest raha jäi kulutamata. Manana City Center´s oli Colombia kohvik. Otsime sealt suure kohvi. Suur kohv oli reaalselt vist liiter. Seda andis meil ära lürpida 🙂

Eelviimane päev Bahreinis oli vormelietapi finaal. Mõned meist läksid vormelit vaatama ning teistega liikusin päevaks Saudi Araabiasse. See oli meil selline 16 tunnine ettevõtmine.

Viimane päev oli vaba päev rannas olemiseks või siis pärli snorgeldamiseks. See pärli snorgeldamine oli läbikukkunud üritus. Kohapealsel partneril oli tõlkes kaduma läinud laevakapteniga sõna “pärl” ning kapten arvas, et tahame niisama snorgeldama minna. Jõudsime juba paadiga sadamast välja sõita, kui hakkas peale dialoog. Ma täpsustasin üle, et ei, me tahame pärleid snorgeldada ning mehel ei olnud asjast aimugi. Ta väitis, et on küll üks asukoht, kuid see on 6-8m sügavusel. Ise sukeldumisega tegeledes tegin ma suured silmad. Päriselt! Sa eeldad, et hüppame snorgeldamismaski ja toruga 6m sügavusele ning tuleme sealt ka elusalt välja koos hunniku pärlitega? Teiseks, kui kapten ei teadnud, et me tahame pärleid püüda, siis selleks on vaja taotelda eraldi luba kekskonna ministeeriumist, mida tal ilmselgelt ei olnud. Väljastatud luba annab õiguse püüda kuni 30 karpi inimese kohta. Igaljuhul palusin ma meid tagasi sadamasse viia. Sõitsime transfeeriga hotelli ning nautisime oma viimast päeva seal.

Hotellis on avatud ka uus shisha lounge. Tahtsime alguses seal ilusa õhtusöögi võtta. Helistasin veel hotelli üle, et mis kell avatakse. Neiu helistas veel tagasi ning kinnitas, et kell 17:00. Kella saabudes võtsime suuna Shisha Lounge´i, kus midagi ei toimunud. Ukse peal oli ilusti kirjutatud, et pühapäeviti on lounge suletud ja meil oli just pühapäev. Järjekordne ämber, mida üks 5* hotell endale lubada ei saaks.

Enne äralendu tuli kohalik partner minu ees vabandama snorgeldamise pärast ning oli madalam kui muru. Meil oli ka terav kõnelus telefoni teel, kui ma paari kliendiga merel arutasime, et 6m ei ole snorgeldamisügavus 🙂 Araablaste olukorra lahendamispuudulikus on vist rinnapiimaga päritav. Kui neil ei ole enam midagi öelda, siis nad kõik korraga “aitavad”. See võttis mul silme eest mustaks. Saad aru mees, et sa ei tegele heategevusorganistasiooniga, vaid sa müüd teenust! Sa aitad oma naisel turukotti tassida, mitte mind kui olen ostnud sinult teenuse!

Imekombel oli ka buss seekord turvameestest mööda saanud ning tuli hotelli ette. Lennujaama sõit sujus kenasti. Kliendid jäid oma check-ini järjekorda ning mina läksin oma check-ni kohvrit ära andma. Leti ääres küsitakse, et ega mul ei ole akupanka kohvris ning ega ma ei ole rase? Küsisin, et kuidas rasedus mõjutab mu check-ini? “Ei noh, kui olete rase, siis ei pruugita teid lasta lennata” Oot-oot. Lennufirmal on õigus reisijast keelduda peale 8. raseduskuud, kui on reaalne oht, et naine võib lennukis hakata sünnitama. Ma küsisin, et kas nad on kunagi 8. kuud rasedat naist näinud? Ma olen küll mitme beebi võrra ülekaalus, kuid ma usun, et minu puhul on selgelt aru saada, et ma olen lihtsalt paks 🙂

Käsipagasi kontrollis olin ma juba natuke turris. Mul oli seljas õhem jakk ning selle all varrukateta pluus. Turvamees palus mul jaki seljast ära võtta, millest ma keeldusin. Ma küsisin, et kui ma oleksin mosleminaine, kas te paluksite mul eemaldada abaya? Mees sai, aru et kõnnib väga õhukesel jääl ning lasi mul minna 🙂 Kohtusin veel oma klientidega ning panin nad kenasti lennule. Minu lend väljus tund peale neid. Kuna minu lennuaeg oli niivõrd lühike, siis maandusin Dubaisse ja sain teki alla magama enne, kui teised Istanbulis maandusid.