Kuveit on tänasel päeval kõikidest Pärsia lahe riikidest kõige kehvema taristuga riik ning nad on ka majanduses teinud vähisamme. Kuveit on olnud läbi ajaloo väga edukas riik, kuid viimase paarikümne aastaga on toimunud tõsine tagasiminek. Nad olid kõvad merekaubitsejad, üks esimesi riike Lähis-Ias, kus avastati nafta. Esimene riik maailmas, kes lõi investeerimisfondi. Tänapäevalgi on kuveitlased elu sisse rajanud Ameerikas ja Lääne-Euroopas. 60ndatel olid ajad, kui neiud käisid ülikoolis miniseelikutes. Hoolimata sellest on kahjuks tänane Kuveit hoopis teise näoga.

Emiraatides elades ja kogu aeg läikivas keskkonnas aega mööda saates, tundub Kuveit kuidagi tõetruu. Mis sellest, et maanteed on kehvad! Mis sellest, et linnas on näha veel sõjajälgi! Mis sellest, et turist ei ole neile tähtis! Sellest kõigest moodustubki Kuveit sellisena nagu ta mulle meeldib. Riik, kus ei joosta iga turismi dollari peale ogaraks. Kuveit on täna riik, kus puudub turismiministeerium. Sama seis on ju meil ka Eestis. Kuigi meil on vähemalt olemas eksisteeriv turismiseadus, mida mõned ametnikud peaksid ka omale selgeks tegema 🙂 Meil haldab turismi Majandusministeerium ja selle all omakorda Tarbijakaitse amet. Kohati jääb tunne, et nad arvavad, et kui on korra charterlennuga päikese all ära käinud, siis neil on paikapanevad teadmised turismisektorist.

Kuveit on kindlasti arenev riik. Ma usun, et oma eluajal saan ma näha ka teistsugust Kuveiti. Meie saabusime Kuveidi lennujaama ning andsin enne kätte juhised, et me kohe passikontrolli ei põrutaks. Kuveidis on asjad teistmoodi ja nii ka riiki sisenemise reeglid. Meil oli küll e-viisad ette tehtud, kuid seal on omaette protseduurid.

Kõige pealt peab passikontrolli viitadest mööda kõndima ning minema “Visa issuance” letti. Seal külastate kolme erinevat onu või tädi. Esimene annab teile järjekorra numbri. Teine vaatab, kas pass ja viisainfo kehtivad ja kolmas hakkab teid pildistama ning näpujälgi võtma. Kui kogu see protseduur on möödas, siis saad passikontrollist otse läbi marssida pagasilintide juurde. Passikontrollis on veel neljas onu või tädi, kes kontrollib, et viisa on passi vahel. Viisa – ilus A4 – tuleb alles hoida riigist lahkumiseni.

Ma kordasin usinasti eesti keeles, et mida täpselt tegema peab. Nii ma korrutasin järjest; “neli näppu, 2 pöialt, silmad, astu lähemale, mine kaugemale jne. Lõpuks hakkasid passikontrolli poisid ise neid sõnu eesti keeles ette kordama. Nad tegid seda täpselt nii hästi, kui nad oskasid.

Kuveidis oli meil ajaliselt kõige vähem aega. Ma arvasin, et see on riik, mis kõnetab kliente kõige vähem, kuid ma eksisin. Võib olla mu enda entusiasm antud riigi kohta kandus ka edasi teistele. Mulle lihtsalt tohutult meeldib nende lähiajalugu. Eriti Lahesõja periood.

Kuveiti oli planeerirud Kuveidi linnaekskursioon, Failaka saar ning shopping Kuveidi suurimas kaubanduskeskuses The Avenues. Linnaekskursioon oli pealelõunane üritus, sest maandusime alles hommikul. Tegime väikese siesta ja lõunasöögi ning siis olime juba valmis linna avastama.

Kuna tegemist oli poolepäevase ekskursiooniga, mis venis õhtusse, siis pidin tegema valikud, mida sisse jätta ning mida välja võtta. Kuigi kohapealne partner oli saatnud broneeringu ka Kuveidi moseesse, oli mosee turistidele suletud. Nad juba valmistasid ette ramadani tulekuks. Külastasime Sadu maja, rahvusmuuseumit, ooperimaja, kalaturgu, Kuveidi torne ning muidugi ka nende suurimat turgu. Turul oli minu raha kulutatud peaasjalikult parfüümidele 🙂

Kuveidi Failaka päevaks oli ennustatud hommikul suurt vihma. See tegi mind ärevaks. Kui ilmastikuolude tõttu praam ei oleks väljunud, siis ei oleks mul olnud seda päeva millegagi asendada ning ega ma poleks ka raha tagasi saanud. Mulle oleks antud voucher kehtivusega 3 kuud. Reaalne võimalus saata Kuveiti järgmine paarikümne liikmeline grupp 3 kuu jooksul on aga väga ebatõenäoline. Õnneks sadas vihm öösel maha ning hommikuks oli ilm juba palju parem. Isegi päike tuli pilve tagant välja.

Sõitsime Marinasse ning seal saime natuke ringi jalutada kuni praami väljumiseni. Praami poisid küsisid minu käest päev enne ka kõigi passikoopiaid, mille ma ka neile ära saatsin. Kuna ma samal ajal tegin klientidele Saudi Araabia viisasid, siis ma isegi ei küsinud, milleks ma koopiad saatsin. Tegelikult nad tegid juba check-in praamile ära ning muutsid meie elu lihtsamaks.

Vihmasadu oli juba möödas, kuid väljas oli 20-22 kraadi, mis ei olnud just kõige soojem ujumiseks. Saarele jõudes tegime kohe saare ekskursiooni vana koolibussiga. Vaatasime lahesõjaaegseid tanke, söötsime kaameleid, uudistasime sõelapõhjaks tulistatud pangahoonet ning siis oli juba aeg lõunasöögiks. Peale lõunasööki oleks pidanud olema ideaalne aeg ujumiseks, kuid reaalsuses istusime me enamus ajast terassil ning ootasime praami tagasi Kuwayit City’sse.

Ma tahtsin rentida elektriauto, kuid tuli välja, et Failaka politsei ei luba nendega ringi sõita. See jäi mulle arusaamatuks, sest kogu saar oli nagu sõjast maha jäetud. Viimane kord kui ma seal aasta tagasi olin, siis ei olnud selliste mopeedautode rent veel keelatud. Ajad muutuvad, nii ka Kuveit 🙂

Saarelt tagasi tulles nautisime õhtusööki hotellis ning siis rentisin meile juba bussi Kuveidi suurimasse kaubanduskeskusesse. Andsin seal paar tundi aega, kuigi selle ajaga kindlasti kaubanduskeskust läbi ei kõnni. Samas ega paljud meist ei olnud suured shoppajad. Kokkuvõttes tegin mina oma Carrefour’i tiiru ning sain sealt oma nänni kätte.

Järgmise päeva hommikul hakkasime juba sõitma Bahreini poole. Lennufirmaks oli Al Jazeera, mis on Kuveidi odavelennufirma. Valikuks osutus see puhtalt väga sobiva lennuaja tõttu. Nende kontoripoolne asjaajamine oli märgatavalt viisakam kui seda Kuwait Airlines’i kontoris. Seal ma vihastasin end juba siniseks ainult nendega suhtlemisel. Pärast ebameeldivat klienditeenindust jäigi sõelale ainult Gulf Air ja Al Jazeera.

Al Jazeeral on ground handling lennujaamas väga kehv. Üks filipiini töötaja oli väga usin ning teised olid täiesti mõttetud tüübid seal check-ini letis. See ei olnud isegi suutmatus, vaid puuduv tahe oma tööd tema. See usin filipiini mees suutis teha üksida peaaegu kogu grupile check in, kui tema mõttetud kolleegid tegid sama jaga check-in paarile inimesele. Nad tegid endast kõik oleneva, et töö ei liiguks kiiresti. Ühe mehe käest ma isegi küsisin, et miks ta seal üldse istub? Mingu puhkeruumi ja puhaku jalgu. Pärast seda muutusid mehe liigutused veelgi aeglasemaks.

Lendu oodates võtsin ema ning läksime lennujaama lounge’i. Vot nii kehva interjööri ning toiduvalikuga lounge’i annab otsida. Kuna selle kasutamine on meile tasuta, siis fine. Saime oma õuna, saiakese ja kohvi. Kui ma oleks võtnud kaasa tasulise kaaslase ning kaaslase eest maksnud 32 USD, siis ma ei oleks nii mõistev olnud 🙂

Aastaga oli ka Kuveidi lennujaam arenenud. Duty Free poodi oli isegi tekkinud lett magnetite ja veel paari suveniiriga. Enne seda oli ainuke koht, kus suveniire osta Kuveidi tornid. Ka meie ostsime sealt oma suveniirid ära. Mina hoiatasin veel kliente, et see võib olla nende ainuke võimalus magnetit saada. Nüüd on hea teada, et ka lennujaam on hakanud magneti business´ga pihta 🙂

Ka selle korral jäi postkaartide Eestisse saatmine ära. Mul ei olnud aega süveneda, kas seal on üldse selline teenus olemas? Ma isegi ei vaadanud, kus võiks postkontor asuda, et sinna üldse sisse kiigata. Eks see eksperiment jääb mulle järgmiseks korraks 🙂

Kuveidi hotell oli väga super ning mul on ka väga head suhted hotelli juhatajaga. Kõik teenindasid meid ette ja taha ning kindlasti nende klienditeenindus tegi silmad ette paljudele 5 tärni hotellidele. Hotell oli keskse asukohaga, uus ning väga hea toiduvalikuga. Ja mis peamine, teenindus kliendile suunatud.

Järgmisest aastast hakkab pakkuma ka paaripäevaseid lühitrippe Kuveiti otse Emiraatidest. jälgige mu FB ja kodulehte ning sinna ilmub ka millagi info 🙂