23.02 startisid minu kliendid Tallinnast, et Vabariigi sünnipäeva vastu võtta Dohas. Nii nagu alati kuhjus mulle viimase minutini igasuguseid töökohustusi. Nii läksin varahommikul klientidele Dubai lennujaama vastu. Pärast seda sõitsin kohe tööle. Koju jõudes haarasin koera, et teha veel üks pikk jalutuskäik ning siis pidi sõber mulle juba järgi tulema.. Ma olin niigi arvestanud, et jõuan lennujaama suhteliselt hilja, kuid ummikute tõttu jäi sõber hiljaks ning siis tekkis isegi teatud ärevus. Ma lendasin ka esimest korda Abu Dhabi uuest lennujaamast, mis oli mulle uus kogemus ning ma ei teadnud, mis suunas ma jooksma pean.

Ärasõidu hommikul teavitas Ethiad, et ma olen äriklassi upgrade’tud. See oli meeldiv uudis ning ühele küünilisele eestlasele lausa tragikoomiline. Lend Dohasse kestab 50 minutit. Seega ma oleksin võinud ka vabalt lennukis püsti seista 🙂

Muidugi oli sellel upgrade’l ka oma eelised. Esiteks ma sain eraldi äriklassi lounge’s check-ini teha. Seal olid mõnusad diivanid ootamiseks ning puudusid järjekorrad. Samas sai ka äriklassi check-ini letist privaatsesse passikontrolli, kus ma ei pidanud üldjärjekorras olema. See hoidis mul juba palju aega kokku. Kuigi mul on oma krediitkaardiga lounge’i sissepääs, andis äriklassi pilet ka Ethiad lounge’i kasutamise. Abu Dhabi Ethiad lounge on üks parimad, mida ma kasutanud olen ning Dubai lennujaama lounge’d meenutavad rohkem nagu sööklat.

Veini serveerides anti degusteerimiseks alguses maitsta ning kui tähtsa noogutusega kiitsid veini heaks, siis valati juba juurde. Täpselt nagu restoranides. Ethiad lounge kasutab lauanõudena Armani Casa kollektsiooni.

Mis on aga arusaamatu Ethiad puhul on nende online check-in. Sa ei saa teha check-ini Dohasse ilma Katari viisa detailideta. Peaksin vist Ethiadi teavitama, et tegelikult on väga palju riike, kes saavad Dohasse viisavabalt. Isegi Emiraatide elanikud ja kohalikud 🙂

Lennuki äriklass oli sellised suured ja pehmed tugitoolid. Eraldi kabiine ei olnud, aga kuna ma selle eest ei maksnud, siis polnud ka sisuliselt vahet. Snäkid olid head ning mu kõrval istus üks Iraani noormees, kellega saime kohe jutu peale. Samas, kellega ei suuda mina rääkida? Tellisin veini, aga pidev kommunikeerimise vajadus takistas alkoholi tarbimist. Ja juba olimegi maandumas. Stjuaardess tuli viisakalt plasttopsiga minu juurde ning palus veini klaasist ümber valada. Spontaanselt laususin üle äriklassi, et see meenutab mulle keskkooli aegu, kus alkohol villiti ümber limonaadi pudelisse.

Dohas maandudes sõitsin kohe hotelli, et tegeleda hotelli broneeringuga. Nõudsin teatud tubade vahetust ning kontrollisin üle, mis seisukorras on teised toad. Hotell oli paari aastaga oma tasemega palju alla tulnud. Kogu hotelli personal oli fuajees kikivarvul, kui ma saabusin. Ma olin teel Abu Dhabi lennujaama telefoni teel selline fuuria, et kõik kartsid, kui minusugune bitch neile hotelli jõuab. Usun, et nad hingasid kergendatult, kui ma lõpuks grupiga sealt check-out tegin.

Öösel maandus klientide lennuk ning läksin sinna Eesti lipuga ka vastu. Lennujaamas sai ka Eesti naise kurja häält kuulda nende lennujaama rep, kelle töö oli meid bussi peale juhatada. Transpordi firma andis mulle lennujaama repi asemel bussijuhi numbri ning ma ei saanud alguses aru, miks tüüp bussiparklas konutab. Mingi hetk saatis rep mulle whatsapp sõnumi, et tema on kohal. Mina ei näinud kedagi lennujaama ootesaalis. Saatis mulle pildi. Tüüp oli väikese tahvelarvutiga infoleti taga peidus. Nii on tõesti raske kliendil teda märgata. Küsisin ta käest, et kas on mingid takistused või klaustrofoobiline hirm olla nähtavas kohas? Kuidas klient leiaks bussi, kui mind ei oleks lennujaamas või kui ma maanduksin koos klientidega? Ma saan aru tänapäeva meeste suhtumisest “hard to get”, kuid uskuge, kliendid ei mõtle niimoodi 🙂

Järgmistel päevadel ootas meid ekskursioonid Dohas ning kogu reisi kokkuvõttev tegevus oli pidev söömine.

24.02 oli meil selline vaba kava, kus jalutasime imelisse Katari rahvusmuuseumisse, mis on kindlasti üks Jean Nouvel’i kaunemaid töid. Muuseumis on ka armas kohvik Desert Rose, kus ma sain väga imeliku sooda, kuid kus teenindas meid väike robot. Pealelõunaks ootas meid õhtusöök The Torch tornis restoranis 360 Degree. Süüa oli väga palju ning kuigi ma palusin neil magustoit asendada Eesti temaatilise tordiga, siis saime topelt. Saime magustoidu ja tordi, mida keegi ei jaksanud enam süüa 🙂 Oma kalorid saime maha jaluatada The Villagio kaubanduskeskuses, mis nägi välja kui Veneetsia linn koos Veneetsia kanali ja gondlitega.

Järgmisel päeval ootas meid Doha linnaekskursioon ning Põhja-Katari külastus. Al Khoris vedas meil ajaliselt. Jõudsime sadamasse ja laeva ehitusplatsile täpselt selleks ajaks, kui toimus ühe aluse vette laskmine. Jalutasime mööda laudisteed magroovide vahel, nautisime Al Zubarah kindlust ning siis sõitsime juba tagasi Dohasse. The Pearl saarel nautsime lõunasööki. Tellisin toidu küll 20-le, kuid koguse järgi oleks saanud veel paarkümmend inimest ära toita. Ma isegi ei tea mitu kilo riisi meile lauale toodi. The Pearlis nautisime euroopalikke vaateid ning liikusime edasi Katara juurde. Katara on neil väga ambitsioonikas kultuuriprojekt. Katar on siiski üks maailma suurimaid kunsti kokkuostjaid. Dohas nautisime veel Mina District uusarendust. Mina tähendab araabia keeles sadamat. Vana Doha sadam on üles vuntsitud ning sinna on rajatud pastelsetes toonides hooned. Hoonetes on enamjaolt kohvikud ja restoranid. Sinna jääb ka Doha kuulsaim kalaturg oma suure kalarestoraniga. Kui te saabute Dohasse kruiisilaevaga, siis see on täpselt see koht, kus teie laev randub.

Linnast natuke eemal on Education City. Sinna koonduvad 8 Katari ülikooli, Katari rahvusraamatukogu ja üks kõige modernsem ning unikaalsem mosee, mida olen külastanud. Me jõudsime sinna just päikeseloojangu ajaks. Kaks minaretti suunaga Mekasse olid eriliselt kaunid loojuva päikese taustal.

Ekskursiooni lõpetasime Souq Waqifil, kus toimus sellel ajal datlifestival ning kunstinäitus. Souq Waqif on selline ehtne turistikas. Kordades suurem kui Deira turud. Kõigile andsin seal vabad käed veeta turul täpselt nii kaua kuni soovitakse. Hotell oli jalutuskäigu kaugusel.

Kataris ootas meid veel Lääne-Katari ekskursioon koos lõunasöögiga Doha lahel. Lääne-Katar ei ole kindlasti selline koht, kus oleks midagi tohutult palju vaadata. Samas programme kokkub pannes vaatan alati selliseid sihtkohti, kuhu kliendil ise on raske juurde pääseda või mis on ajakulukas ning ebamugav. Ma usun, et kokkuvõttes inimesed reisivad minuga selle tõttu, et ma ei lase puhtalt mainstreami peal.

Lääne-Katari peamine kirss tordil on maailmakuulus Richard Serra skulptuur East-West/West-East. Teekond skulptuurini oli ilus, sest läbsime Katari kõrbe – oma tuulest tekkinud formatsioonidega. Kuigi Katar on pisike riik, jaguneb nende kõrb kolmeks. Näiteks Lääne-Kataris on kivikõrb ning lõunas liivakõrb merre ulatuvate liivadüünidega.

Richard Serra on kunstnik, kelle juured ulatuvad Euroopasse. Isa oli tal Mallorca hispaanlane ning ema Krimmi venelane. Ema suunas ja toetas teda, tema teekonnal kunstilise eneseväljenduse poole. Kunsti leigele inimesele on tema skulptuur kaootilised 4 metallplaati keset kõrbe. Kui me paneme juurde tehnilise teadmise ning idee, siis skulptuur annab teise hingamise. Kuigi jah, eks ta kokkuvõttes ole üks keset kõrbe middle of nowhere rajatud väga moderne kunst, millest on paljudel raske aru saada. Kindlasti ei ole see ka koht, kus Katari elanikud käiksid nädalaõppudel piknikut pidamas ning perepilte vorpimas.

Tagasiteel Dohasse külastasime kaameli võidusõidu rada. Arusaamatul põhjusel kedagi raja äärde ei lastud, kuid me nägime kogu projekti mastaapi ning pikki treeningradasid, mida mööda kaamelid oma päevast jalutuskäiku nautisid. Dohas aga ootas meid väike Dhow laev ainult meie grupile. Ilm oli tuuline. Me ei saanud palju seal päikest nautida. Isegi päike oli pilve taha peitu pugenud. Nautisime lõunasööki ning palusime kaptenil meid natuke varem sadamasse tagasi viia.

Dhow paatide sadama kõrval on kohe teine ilus muuseum – Doha Islami kunstimuuseum, mis on ehitatud merre. Muusemi pargis ilutseb kohe ka teine Richard Serra skultuur “7”, mis on väga sümboolne kummardus islamile. Mulle Richard Serra väga meeldib ning eks ma millalgi pühendan ka tema elule ja tööle ka ühe postituse.

Dohas oli meil jäänud veel vaba õhtupoolik ning mina pidin üleş leidma postmargid ja postkasti. Postkaardid ma sain juba esimesel päeval Doha rahvusmuuseumist. See ülesanne ei olnudki väga keeruline ning postkaardid läksid teele ja kaardid on tänaseks ka juba Eestisse jõudnud. Whohoo!

Varahommikul olime juba kõik uniste nägudega hotelli fuajees ning võtsime suuna lennujaama. Tutvumist vajas üks eestlastele võib olla kõige vähem tuntud Pärsia lahe riik – Kuveit.

Doha lennujaamas alustasime juba kell 7 hommikul pokaali veiniga. Kuveit on ju alkoholivaba riik. Kuveiti lendas suur lennuk, kuna Kuveidis olid riigipühad läbi saanud ja eks paljud sealsed elanikud lendasid tagasi koju. Kuveit tähistab oma riigi sünnipäeva 25.02.