Kui te satute Salalah´sse, siis nii ekskursioonid kui ka muu elu jaguneb Ida ja Lääne Salalah´ks. Selliselt müüakse ka tavaliselt ekskursioone. Lääne-Salalah on merepinnast kõrgemal ning sealt tulevad ka enamus reklaampildid kõrgest pankrannikust. Kuna meie sõitsime seal ringi nö kuival perioodil, siis kindlasti kaotasime teatud võlu. Piirkond ei olnud nii roheline ning ojad ei vulisenud.

Minu eesmärk oli sõita peaaegu Jeemeni piirini. Üleval mägedes oli ka piirikontroll, kus Omaani sõjavägi tahtis teada, kuhu ja miks me sõidame. Andsime neile oma passid ja auto tehnilise kaardi ning nad käisid kuskil midagi väga tarka ajamas. Tõmbasime autoga teeserva ning jäime ootama. Mõned minutid möödusid ning nad juba tulid tagasi meie dokumentidega. Ma olin ise päris üllatunud, sest Jeemeni piir oli veel paarisaja km kaugusel.

Lääne-Salalah eesmärk oli Dalkuti mets, kuid nagu minule kombeks, siis ükski plaan ei ole kivisse raitutud ning sinna me lõpuks isegi ei jõudnud. Ma mõtlesin, et kui niiskust ei ole, siis ega see nende mets ka praegu väga lopsakas ei saa olla. Jätsin Lääne-Salalah kaugemaks punktiks Shaat vaateplatvormi. Tagasiteel hakkasime tegema lisapeatusi, mis parasjagu huvitav tundus. Fazayat randa ma ei julgenud alla sõita. Tee oli nii järsk ning ema ei paistnud ka väga happy mu kõrval, kui tegin ettepaneku.

Üleval mägedes on hea asi vähemalt see, et lehmi ei uita mööda teed nii palju kui Ida-Salalah´s ning ka kaamelite kooslus on tagasihoidlikum. Muidugi oleks seal järskudel kurvidel ka keeruline kaamelist või lehmast mööda manööverdada. Vähemat Masqatis ringi sõites ei pea loomade pärast muretsema.

Lääne-Salalah “must see” vaatamisväärsus oli “blowholes”. Kusjuures suunaviidad maanteedel ei ole üldse loogilised või lausa puudulikud. Samuti lõpetas minu telefon koostöö internetiga ning ma sõitsin terve päeva Lääne-Salalah´s ringi ilma igasuguse GPS-ta. Panustasin sellele, et kui mu silmapiiril on meri ja Jeemeni piir veel täiesti silmaulatuses ei ole, siis on kõik fine.

Leidsin ülesse ka blowhole´d. Kaardi pealt tuleb jälgida Mughsail Beachi. See on isegi üles vuntsitud turistidele. Loodud korralik rannapark, laudisteed ning blowhole´de peale on asetatud tugevad metallvõrgud, et keegi loll sisse ei kukuks.

Meie jõudsime sinna suhteliselt rahulikul päeval. Merel ei olnud lained suured, seega suurem show jäi nägemata. Lasin emal küll seal võrgu peal seista, kuid laine ei lükanud august vett välja ning nali jäi ära. Kuigi sellist effektset august vee välja purskamist ei olnud, oli kogemus huvitav siiski. Kuulda oli merekohinat ning tuulekohinat. Kohati muutus heli nii valjuks, et jäigi mulje, et kohe saame pahmaka vett näkku. Ainus mida tundsime oli suur tuulehiil ning mõned soolased veepritsmed.

Me jäime Mughsaili randa kohvitama. Seal on ainult üks kohvik ning siis läksime juba randa. Ema sai rahulduse kivide ja merekarpide korjamisest ning mina sain pikast autosõidust puhata.

Peale randa võtsime suuna tagasi Salalah linna. Puhkasime natuke ning tegime oma hotelli kaubanduskeskuses ja üle tee olevates kauplustes mõne tiiru ning siis olime valmis olema ilusad. Ikkagi oli ju 31. detsember, kuigi eesmärgiks oli magada, enne südaööd äragata, klaasid kokku lüüa, klaas põhjani juua ning siis tagasi magama minna 🙂