Lennujaamast võtsime suuna wadidele. Kuna talv ei ole Salalah kõrghooaeg, siis rahvast oli ringi liikumas vähe ning samuti ei olnud Salalah nii roheline. Kõige popim periood Salalah´t külastada on Al Kahreef perioodil – juunist augustini. Sellel ajal on on kõige vihmasem ning tänu sellele ka loodus lopsakas.

Me sõitime läbi mõned wadid ning kohustuslikus korras käisime ära ka Wadi Darbatis. Kohti oli tõesti ilus ning seal oli ka väga lahe ja ilusa vaatega kohvik. Kõikidest külastatud paikadest oli Wadi Darbat kõige turistikam. Wadi Darbat on aga muidugi Salalah kilukarbi panoraam.

Suveniire wadi juures küll ei müüdud, kui see-eest sai osta värsket mangomahla. See oli seal suur hitt. Wadi Darbatil saab kanuudega ja paatidega sõita. Sinna on rajatud piknikualad ning lastele mänguplatsid.

Edasi läksime karstilehtreid avastama. Me ei läinud küll maailma sügavama juurde, milleks on Tawi Atair karstilehter. Mõõdetud diameeter 100m ja sügavus 211m. Meie jõudsime hääldamatu küla juurde. See oli peaaegu täielikult maha jäetud. Küla taga oli karstilehter, mis oli aiaga ümbritsetud. Suurelt oli veel silt araabia keeles, et sisenemine keelatud. Kuna värav ei olnud lukus, siis läksime ikka keelatud tsooni. Ma ei ole muidu suur kõrguse kartja, kuid seal võttis mul jalad nõrgaks. Piilusime eemalt üle ääre ning siis läksime juba auto juurde tagasi. Antud koht tekitas tõsiselt kõhedust. Bimmah karstilehter Masqati juures on nagu lapsemäng võrreldes sellega.

Ja nagu eelmisest kogemusest vähe oleks, otsutasin edasi minna Jabal Al Shamani mäele. Mõnikord õnnestub sinna selge ilmaga saada. Enamus ajast on pilved allapoole kaljuserva, aga seekord oli terve mägi mäe sees. Juba paar kilomeetrit enne vaateplatvormile jõudmist sõitsin täielikus vatis. Mitte midagi ei olnud näha auto aknast eemale. Vaikselt kulgesime ning ma isa mõtlesin, et nii kaua kuni olen autoga veel asfaltilt on elu veel ilus 🙂 Kuna nähtavus oli null, siis ega täpselt aru ei saanud, kus see kaljuserv vastu hakkab vaatama. Kõige sitemas versioonis oleksime seda tundnud. Esimene vaatepunkt oli täiesti ääristamata. Sealt oleks saanud ilma igasuguse takistuseta alla sõita, aga asfalt oli minu safe zone.

Autost välja astudes oli natuke kergem hinnata, kus on ohutu kaugus. Samas tekkisid pilvedesse sellised selgemad augud, kus oli ka näha, mis meie ümber toimus. Tegime mäel ka teise peatuse, mis oli juba turistide jaoks üles vuntsitud Jabal A Shamani Resorti kõrval.

Mäes alla Mirbatisse sõites läbisime ka zero gravity punkti. Panime auto neutraalse peale ning auto hakkas visuaalselt ülesmäge sõitma. Tehniliselt seal muidugi zero gravity punkti ei ole. Tegemist on puhtalt optilise illussiooniga.

Mirbatis jalutasime lagunenud vanalinna varemete vahel, külastasime kohalikku kalasadamat ning ostsime Salalah parimad shawharmad. Teel tagasi Salalah linna läbisime Al Taqah linnakese oma Al Taqah kaljuga. Sealt saime väga ilusad päikeseloojangu pildid ning õhtul pimedas läksime Hawana Salalah´sse sööma.

Päevast tuli võtta maksimaalne. Niimoodi öötundidel nautisime veel Salalah turge ning lõpuks saime ka pikale päevale punkti ning läksime hotelli magama.