Postkaartide Eestisse saatmine Saudi Araabiast oli üks korralik projekt. Päris nii lootusetu ei olnud nagu Kuveidis, kus minu käest küsiti, et miks ma meili ei saada? Olin eestlaslikult irooniline ning küsisin vastu, et mis asi see “email” veel on? 🙂

Idee postkaardid saata Eestisse tekkis juba suvel Dammamis olles. Kohe tuli ka esimene takistus. Kus kohast saada postkaardid? Mitte üheski poes ning isegi suveniiripoodides neid ei olnud. Õnnega pooleks sain postkaardid Al Qara koopa juurest. Seda ka tänu sellelel, et seal oli selline “sõprus-vendlus-armastus” organisatsioon, kes tahtis Saudi Araabiat maailmale tutvustada ning muud maailma nendele. Eksootilise eestlasena sain kohe nendega jutu peale. Oh seda õnne, kui tuli välja, et neil on ka postkaardid.

Ma tulin sealt koopast välja nagu oleksin Bingo Lotoga jackpoti võitnud. Kohe aga mu rõõmujoovastus lõppes, sest sain aru, et nüüd on vaja üles leida postmargid ja postkast. Ma käisin vist kõik Dammami postkontorid läbi lootes, et äkki mõni on pühade ajal avatud. Enamus google maps peal märgitud postkontoreid ma ei leidnudki ülesse ja need, mis olid tuvastatavad, need olid suletud.

Lõpuks sain Dammami peapostkontori juurde. Üks kohalik hüppas kohe autost välja, et mind aidata. Ukse juurde jõudes oli selge, et see postkontor on remondis. Töömehed tulid kipsplaatidega välja, kuid minu abistaja ei olnud veel veendunud. Läksime sisse. Seisime keset krohvi ja värvi täis saalt ning ta veel küsis, et kas postkontor on avatud? No shit Cherlock 🙂 Punkt läheb talle aga selle eest, et ta tõesti üritas mind aidata.

Viimase lootusena jäi lennujaam, kuid seal kustus ka minu viimane lootus. Panin postkaardid kotti ning tõin nad Dubaisse. Nüüd Riyadhi minnes võtsin nad uuesti kaasa – ikkagi loll ja järjekindel.

Google mapsi järgi läksin lähimasse postkontorisse. See oli kohalikus elurajoonis kooli kõrval. Mulle kutsuti lausa postkontori manager kohale, kes sai mulle pidulikult öelda, et nemad selliste väikeste asjade nagu postkaartidega ei tegele. Nemad võtavad seal vastu ainult pakke. Juhataja oli väga abivalmis. Võttis mu käest mobiili ning näitas google mapis, kuhu ma täpselt minema pean ja kinnitas käsi südamel, et tõesti ainult 5 minutit autosõitu. Mind suunati Riyadhi peapostkontorisse.

Dammami mälestused esile kerkimas, liikusin peapostkontori poole. Endal käis peast läbi mõte, et kas tõesti üle riigi, mitte keegi postkaarde ei saada?

Läksin sealse supervisori juurde ning selgitasin ära mure, et need postkaardid tuleb ikka kuidagi Eestisse saata. Mees tegi mulle selgeks, et neil enam postmarke ei ole. Nendel on kõik digitaalne ning saavad panna peale ainult triipkoodi. Mis postkaart on ilma postmargita? Kuna see mees sai aru, et see on mulle niivõrd oluline, siis ta palus mul oodata. Käis ära tagaruumis ning tõi ühe klade. Klade vahel oli palju erinevaid ja koledaid postmarke, mis pole olnud enam aastaid käibel.

Ta soovitas mul valida välja, millised ma ise soovin. Seda siis lihtsalt minu kinnisidee rahuldamiseks, et postkaardi peal peab olema ka postmark. Ma valisin välja kõige pealt pistrikutega postmargi lehe. Ta ütles, et pane see oma rahakoti vahele ning jäta omale mälestuseks ning vali saatmiseks mõni tagasihoidlikum. Nii ma ka tegin.

Selle supervisori juurde oli tekkinud ka teine mees. Ikkagi oli huvitav ju teada saada, mida see blondiin seal sehkendab. Korraga küsis üks mees teiselt, et kuidas nad postmargid postkaartide peale kleebivad. Nad olid päris ehmunud, kui nad said aru, et ma mõistan araabia keelt. Ütlesin neile, et ma olen väga lihtne inimene ning tõmbasin keelega üle postmargi ning kinnitasin postkaardile. Neil oli kohe reaktsioon, et “oh Corona” ja ise lõgistasid naerda.

Nüüd tuli need postkaardid ka Eestisse saate. Hinnaks öeldi ühe postkaardi kohta 39 SAR, mis on ca 10 eur. Ma ütlesin neile, et need on mu elu kallimad postkaardid ning, et kui need kohale ei jõua, siis lähen ma sinna raha tagasi küsima 🙂

Iga postkaart tuli eraldi süsteemi sisestada. Saaja ees-ja perekonna nimi, aadress, saatja ees- ja perekonna nimi, telefoninumber, riik kuhu saadetakse jne. Vaene neiu, kellele see töö anti. Ta küsis lausa mitu korda, et kas tõesti peab ta kõik postkaardid eraldi sisestama? Viimase postkaardi juures oli juba näha, et naisel tuli naeratus näole.

Postkaardid jõudsid Eestisse päris ruttu, sest mulle öeldi, et võib minna lausa kuu. Igaljuhul, kes mu kaardid kätte said või saavad, siis raamige ära ning pange voodi kohale. Ma luban, et rohkem ma 10 euro eest postkaarte teile Saudi Araabiast Eestisse ei saada 🙂