Jõulu laupäeval võtsime suuna Riyadhi linnast välja. Viimane soovitud sihtpunkt oli Ushaiqeri ajalooline linn. Teel sinna oli nii palju huvitavat, et tekkis isegi kahtlus kas ma sellise tempoga Ushaiqerisse välja jõuan 🙂

Esimene planeeritud peatus oli Sadus tamm. Tamm ise polnudki eesmärk iseenesest, kuid sealt lõppes ära asfalt ning ma poovisin, et kas saan oma sedaaniga maailma äärele. Ei saanud. Selleks on ikka maasturit vaja. Seega jäi mul maailma ääre peal kõõlumine ära seekord 😦

See-eest saime nautida järve, milles puudus vesi. Hoiatavad sildid olid veel üleval, et järves ujumine keelatud 🙂 Suure kurbusega sõitsin tagasi maanteele ning jätkasime teel Ushaiqerisse. Saduse tammi juures tegime ka minimarketi peatuse. Selles poes küll eriti midagi osta ei olnud. Ühe pika leti peale oli 4 krõpsupakki laiali laotatud. Saime sellegi poolest vett, jäätist, popcorni ja lahustuva kohvi. Ema on mul nõukogude aegne inimene, aga siiski pidin ma talle õpetama, kuidas piiratud tingimustes kohvi saada.

Jõin ühest veepudelist natuke vett pealt ära. Raputasin lahustuva kohvi sisse ja siis loksutasin meeleheitlikult, et kohvi külmas vees lahustuks. Ütleme nii, et ema ei osanud alguses minu käsitöö kohvit hinnata, aga päeva peale läks ka see loosi 🙂

Teel Ushaiqerisse on mitmeid väikeseid külasid oma ajalooliste majadega. Mõni neist vähem või rohkem lagunenud. Restaureerimistööd käisid usinasti nii Al Jeraisy, Qassabi, Sharqa kui ka Ushaiqeri külades. Al Yeraisy oli neist kõige rohkem lagunenud. Seal ei olnud ka ühtegi hingelist peale meie. Sain isegi trepist ühe maja katusele ronitud. Viimase korruse trepiastmed olid nii lagunenud, et seal oleks saanud end alla libistada.

Qassabi külakene oli huvitav selle tõttu, et seal oli avatud ühe imaami kodumuuseum ja ema leidis endale ka seal uue mehe 🙂 Qassabi linna ääres on soolaväljad. Sinna vist otseselt minna ei tohi. Sissepääsude juures olid väravad lukus, kuid ümber posti sai ilusti sisse. Huvitav oli näha keset kõrbe, kus ei olnud mitte ühtegi looduslikku veekogu soolaväljasid.

Kõikidest ajaloolistest linnadest meeldis mulle Sharqa kõige rohkem, kuigi Eesti turimisfirmad viivad teid Ushaiqerisse. Logistiliselt saan ma sellest aru, kuid see on nii mainstream. Ushaiqer oli kihvt. Mulle meeldis, kuid ta ei olnud nii audentne nagu teised ajaloolised külakesed.

Ma olen ise aastaid oodanud, et teha Saudi Araabiat oma klientidele. Ma jätan selle veel paariks aastaks ootele. Jah, ma ei ole esimene eestlane, kes turistid sinna viib. Ma tahan olla esimene eestlane, kes teeb sinna ägeda reisi ning ei jälgi mainstreami, kuhu kõik lihsasti juurde pääsevad. Ja kindlasti ei ole ma inimene, kes väidab, et kuu aega Saudi Araabias viibides muudab mind Saudi Araabia eksperdiks. Ma olen Emiraatides elanud 12 aastat ja ilmselgelt mööda Araabiat mööda reisinud rohkem kui paljud teised. Sellest hoolimata olen ma ettevaatlik, et ennast eksponeerida kui Lähis-Ida eksperti.

Ushaiqerist tagasi sõites soovisin jõuda Riyadhi enne päikeseloojangut. Maanteed väljaspool linna on auklikud ning suures osast maanteedest on ka valgustamata. Paar tänavalaternat on väiksemate linnade ja külade ees. Tagasi Riyadhi sõitsime läbi Dhurma. Dhurmast avanevad kaunid ja õrritavad vaated maailma äärele, kuhu ma ei jõudnud. Kilomeetrite pikkune teelõik, kus maa on niivõrd nihkunud, et sõidad mööda kanjonit. Riyadhi sisse keerates on läbi mäe tehtud ka suur ja uhke maantee ning lõpuks saime tagasi kõrgusesse tõusta oma platoole.

Riyadhis tegime väga hilise lõunasöögi Al Baikis ning sain ka emale tutvustada kohalikku KFC. Al Baiki kana on lihtsalt parem kui KFC. Suure näljaga tellisime rohkem süüa kui vaja. Nii saime poole toidu veel järgmine päev ära nosida.

Kuigi päev oli pikk ja väsitav, ei olnud see veel läbi. Ma olin tellinud laua Riyadhi kallimas hotellis – A Faisaliah Hotel. Pidime sinna veel jõudma õhtu kell 21:00. Jõule oli ju vaja korralikult tähistada 🙂