Ma mõtlesin, et mida jõulude ajal teha? Mul tekkis paaripäevane vaba aken ning ma ju pean kogu aeg reisima. Otsustasin, et viin ema Riyadhi. Mitte just kõige traditsioonilisem sihtkoht jõulude tähistamiseks 🙂

Lennuk jõudis Riyadhi varahommikul ning läksin kohe autorenti, et auto kätte saada. Sain peaaegu täiesti uue auto, mille läbisõit oli ainult 1400km. Alguses oli ka väike ärevus, sest mu internet ei hakanud google mapsi peal tööle. Kui ma suutsin Dammamis ilma kaardita sõita, siis Riyadhi puhul ma selles nii kindel ei olnud. Ikkagi suur linn ning märgatavalt rohkem võimalusi eksimiseks. Suunaviidad ei olnud ka kõige loogilisemad.

Kõige ennem sõitsime JAX Districusse. Sellest tuleb selline moderne kunstilinnak. Hetkel oli see veel suuresti pooleli. Ainult mõned kunsti installatsioonid olid avatud. Kohe JAX District lähedale jääb ka Al Diriyah. Al Diriyah on vana ajalooline Saudide rajoon, kus Al Turaif oli nende endine pealinn.

Al Turaif oli Saudi kuningapere koduks ja pealinnaks aastatel 1727-1818. Al Diriyah on rajoon või maakond, mis jaguneb erinevateks aladeks. Tänapäeval on Al Turaif UNESCO kultuuripärandi kaitse all olev nö suur vabaõhumuuseum. Wadi Hanifah on kohe Al Turaifi külje all olev park ning Al Burjaimi Terrace on uusarendus kallite ja ägedate restoranidega. Nendest eemal jääb ka Al Diriyah küla, mis on tänapäeval osa Riyadhi linnast. Ajalooline Al Turaif asub ca 600m merepinnast. Nüüdisaegne linn jääb madalamale.

Kuigi Al Turaif oli pealinnaks 18-19 sajandil, jääb linna teke 15. sajandisse. Al Turaifi tähtsamad hooned on Salwa Palee, Sa’d bin Saʿūd Palee, külalistemaja, Imām Muḥammad bin Saʿūd mošee, Ghasiba ja Al Burjaimi. Ajalooline A Burjaimi ei ole sama, mis Al Burjaimi Terrace. Ajalooline Al Burjaimi oli religioossne keskus ning asus üle Wadi Hanifah.

Al Diriyah keskus on avatud alates kella 10 hommikul ning läheb südaööni välja. Sinna on vaja pilet tellida. Enne kella 17:00 on pilet tasuta, kuid QR koodi peab sisenemisel ette näitama. Peale kella 17:00 on pilet SAR 50 ning selle summa eest saate ka restoranide/kohvikute krediiti. Võimalik on tellida kohapeal ka giid.

Parkimisega on probleemid varsti lahendatud. Nad just teatasid, et uuest aastat avatakse maa-alune parkimismaja. Al Turaifi ümber ei ole hetkel parkimisvõimalust ning ainuke võimalus on jätta auto tasulisse Valet Parkingusse. Hinnaks SAR 100 parkimise eest.

Meie alustasime Al Turaifist, sest kella oli alles 10 saanud ning restoranid ja kohvikud olid kõik kinni. Al Turaifis endas on ka paar kohvikut, kuid need avati alles kell 13:00.

Kõigepealt suunatakse teid Visitor Centerisse, kus näidatakse linna ajalugu ning siis saate juba ise minna linna vahele jalutama. Kogu jalutuskäik kestab ca 1-2 tundi. Iga nurga peal on ka suunanäitajad. Teil puudub võimalus eksida või, et lähete olulistest hoonetest kogemata mööda. Al Turaifi linnas on sisse ehitatud ka 2 muuseumit. Esimene on ajaloomuuseum ja teine sõjaväemuuseum.

Ajaloomuuseum meile meeldis, sest seal jagati tasuta vett. Peaaegu igal pool Saudi Araabias saate te tasuta vett. Tänavatel ja isegi maanteede ääres on rajatud veekraanid. Iga mošee ees samuti veekraanid. Kohvikud olid veel küll kinni, kuid ma sain isegi pehmetele patjadele puhkama heita. Magamata öö ja lennusõit oli ju selja taga.

Kogu Al Turaif oli natuke liiga üle vuntsitud, kuid selle kompenseeris järgmise päeva külade avastamine, kus sai lagunenud hoonetes avastamas käia 🙂

Peale Al Turaifi jalutasime ringi ka Wadi Hanifa pargis. Parki jõudes hakkas peale ka palvus. Palmisalude vahel kõlas palvus veel eriti võimsana. Nägime üle wadi ka ajaloolist Al Burjaimi ning siis oli aeg ka nii palju edasi, et esimesi restorane ning kohvikuid hakati ka Al Burjami terrassil avama.

Võtsime kohvikus koha sisse ning jäime oma jooke ja võileiba ootama. Korraga oli rahvas nagu paisu tagant välja saanud ning minutitega olid pea kõikide välikohvikute lauad hõivatud. Kohvikutes oli isegi mõnda valget eurooplast näha. Meie kohvikusse istusid maha 4 briti naist. Kõigil lühikeste varrukatega t-särgid seljas.

Siinkohal tahan ma kummutada eelarvamuse, et naine Saudi Araabias peab olema kangasse mässitud ning ringi käima meessaatjaga. Naised ei pea kandma abayat. Nad ei pea oma juukseid ega nägu katma. Neil ei ole vaja meest ennast saatma ning nad võivad ise ka autot juhtida.

Mina käisin ringi avatud helesinine abayaga, sest see lihtsalt meeldib mulle, mitte et see oleks olnud kohustus. Kus ma ikka oma kauneid abayasid kanda saan, kui mitte Araabia maailmas. Ja kuigi lühikesed varrukad on lubatud usun, et kohalikele meeldis, et me nende kultuuri ja usku austasime ning nende moodi ringi liikusime ennast liigselt paljastamata.