Minu viimane päev oli vaieldamatult kõige huvitavam päev Usbekistanis. Lugesin ühe naise blogist, et 50km Samarkandist lõunasse on Urguti linnake. Seal on Usbekistani suurim turg ning just pühapäeval tuleb sinna kogu elu kokku. Mind ei olnud vaja rohkem veenda!

Internetist püüdsin leida infot, et kuidas sinna bussiga saada. Info oli väga kaootiline – vähemalt inglise keelsetes allikates. Mis seal ikka? Suu on mul peas, kätega oskan vehkida. Küll ma selgeks teen, mida ma tahan. Panin oma koti selga, sest ega mul plaani enam hostelisse tagasi tulla ei olnud, ning võtsin sammud Urguti poole.

Hostelist lahkudes küsisin veel võõrustajalt üle, et äkki tema teab teekonda, kuid ta ei olnud kindel. Soovitas mul minna Registani pargi vastas olevasse bussipeatusesse. See pidavat olema lemmiklooma poe ees. Õnneks oli teekond sinna enamus ajast allamäge.

Leidsin lemmiklooma poe ning seal lähedal oleva peatuse. Nüüd tekkis kohe järgmine dilemma. Kas pean olema seda pool teed või teisel pool teed? Lasin paar bussi endast mööda, sest need tundusid linnaliinibussid. Kolmas buss peatus ja poisid seest küsisid, et kuhu minna tahan? Ütesin, et Urguti. Poiss hõiskas vastu “Paidjom”. Nii ma bussi astusin teadmata, kuhu ma välja jõuan. Buss viis mind kuskile bussijaama. See bussijaam oli suur liivaplats, mis oli täis tikitud sellised 8-kohalisi minibusse, Bussi väiksust vaadates mahuks siina 5 hea toitumisega eestlast koos bussijuhiga ruumi jagama 🙂

Linnaliinibussist välja astudes ei olnud mul õrna aimugi, kuidas ma Urguti bussi üles leian. Kiirem viis oli üle platsi hüüda kõva häälega URGUT – ja juba tuldi mind kättpidi bussi viima. Bussiga sõitsime ca tund aega Urguti turule. Seal käis juba korralik mäsu. Seda oli näha, et pühapäev oli eriline turu päev. Turu piirid olid laienenud ka tänavale ning palju oli ajutisi lette. Minule kõige huvitavam osa oli söögi osa. Otse tänaval tegid müüjad kebabi ja grilli. Sees olid söögisaalid ning said kohe ka kõhu täis. Mina tellisin kaks kebabi rohke sibulaga ning see oli minu hommikusöök kell 10 hommikul. Suu mõnusalt sibula järgi lõhnamas, alustasin turu avastamisega.

Turu peamine rõhk oli tekstiilil. Seal oli sellist Kadaka turu osa, ilus ja uhke kangaturu ala, palvemattide ja nende traditsiooniliste riiete osa ning magusa ning maitseainete osa. Ma ei näinud seal ehete osakonda ning keraamikat. Samas ma ei käinud ka tervet turgu läbi. Välilettide juurest ostsin vorsti, mille Dubaisse kaasa võtsin. Vorst oli söödav, kuid mu maitsemeeled hindavad kindlasti Eesti vorste märgatavalt kõrgemalt.

Magusa leti ääres sain ühe mehega jutule, kelle käest ma ostsin rulli keeratud vahvlit. Tema uuris, et kus ma pärit olen? Eestit ta teadis hästi. Hakkas kohe ümisema Jaak Joala “davai, poigrajem ljubov”. Turul oldi üldiselt üllatunud, et kuidas ma eestlasena nii kehva vene keelt räägin 🙂 Point taken.

Turu ees on ka kaubamaja. See on rohkem selline Kadaka turu modernsem laiendus. Võib olla mehed isegi leiaksid sealt turult endale riideid, kuid ma kahtlen, et Eesti naised omale midagi meelepärast saaksid. Riided on nii värvilised ja läikivad. Maanteed pidi sõites sädelesid naised päikese käes nagu diskokuulid. Kuna ma suur shoppaja ei ole ning reisisin ka käsipagasiga, siis kilode viisi kangast ma endaga kaasa ei ostnud. Näiteks teksapükste hinnad algasid 75 000 sommist, mis on alla 6 euro.

Turu juurest oli näha eemal mošeed mäe otsas. Sinna ma pidin saama. Hakkasin turu juurest kõndima. Arvan, et teekond oli nii 1,5 km kuuma päikese all pidevalt üles mäge kõndimist. Kui olin juba poolele maale jõudnud mõtlesin, et kas mul oleks olnud 15 eurosendist kahju, et sinna bussiga sõita? Liigne agarus on ogarus!

Mošee juurde jõudsin palvuse lõpu ajaks. Just siis, kui ma oma tulipunase näoga sinna jõudsin ning pilte soovisin teha, hakkasid mehed mošeest välja valguma ning oma papusid otsima. Istusin trepile maha ning ootasin, et nad mööduksid. Ma olin kindlasti kummaline vaatepilt neile. Seljakotiga turist kurvalt mošee ees trepiastmel istumas.

Järgmine plaan oli jõuda Chor Chinor´i. Ilmselgelt sinna mingit arusaadavas versioonis transporti ei läinud ning olin valmis ka takso võtma, kui vaid oleks selle leidnud.