Mošeest väljudes jäin maantee äärde seisma. Küll mõni takso või buss ikka millalgi mööda sõidab? Ma ei pidanud kaua ootama. Väike minibuss peatus ja küsis, kuhu ma minna tahan? Ma püüdsin hääldada koha nime, kuid ilmselgelt ei tulnud see mul hästi välja. Näitasin asukohta kaardil. Mees võttis mind bussi ning me hakkasime sõitma. Mul ei olnud aimugi, et Chorchinor asub mäe otsas.

Teekond sinna oli huvitav. Teed muutusid väga kitsaks. Kohati nii kitsaks, et tekkis kahtlus kas auto üldse läbi mahub? Iga kurvi peal andsime signaali, et vastutulijad teaksid vastutulevast autost. Ja peale meeleolukat bussisõitu jõudsin ka kohale. Küsisin, et kui palju ma bussipileti eest maksma pean? Mees ütles, et las ma vaadaku ise. Teekond ei olnud pikk, kuid keeruline. Otsustasin anda sama summa, mille maksin Samarkandist Urguti – 10 000 sommi (mis on alla euro). Mees väitis, et seda on liiga vähe. Eks seda summat oligi vähe, kui arvestada hinnad ümber dirhamiteks või eurodeks. Samas kui ma maksin sama summa 50km eest, siis paari km eest peaks nagu piisavalt olema? Arvestades veel, et ta ei pakkunud mulle privaatteenust. Ütlesin, et seda on talle parajalt ning astusin Chor Chinori uksest sisse.

Maksin seal pileti eest ning hakkasin uurima ümbrust. Läksin vist vale ukse juurde, sest sealt astus välja väga üllatunud näoga mees. Ta oli ilmselgelt minust sisse võetud. Küsis, et kas reisin üksinda ning kas mul on mees? Näitas näpuga mäe otsa ning väitis, et tal on väike kodu, kus ta tahaks mulle teed pakkuda 🙂 Ma keeldusin viisakalt, kuid mees jätkas jutuga. Endal samal ajal silmad minu rindade peale suunatud ja muudkui kiitis kui ilus ma olen. No eks mu tissid ongi kenamad kui mu nägu 🙂

Jalutasin plaatani puude all kuni tiigini. Vesi oli seal nii puhas. Nii nagu enamus legendidega oli ka see allikavesi püha. Chor Chinori alal on kuskil 50 plaatani puud, kaks mošeed, lehtla ja katusealune. Jalgtee viib tiigini ning rahustav veevulin saadab sind kogu sealoleku aja.

Chor Chinori aed tähendab tõlkes 4 plaatani puud, kuid seal kasvab neid üle 50. Iga puu juures on ka silt nende vanuse kohta, mis varieerub 800-1200 aasta vahel. Mõne vanima puu ümbermõõt ulatub lausa 10m. Täna on muidugi keeruline oletada, millised olid just need esimesed 4 puud.

Legend räägib, et puud istutati araabia kindrali poolt, kes Urguti islami usku pööras. Ja muidugi on võimalus, et sellel pole religiooniga mitte mingit seost ning puud jäeti lihtsalt maha raiumata. Uskudes araabia kindrali legendi, siis Abu Talib Sarmast oli see suur botaanik. Aias on ilus lehtla, mille alla ta väidetavalt on ka maetud.

Üks suurimad plaataneid on 35m kõrgune ning mille tüve sisse on tehtud uks. Tüvi on juurte juurest õõnes. Seda tühimikku kasutati privaatse palvuseruumina ja hiljem ka koolina. Sinna sisse mahub paarkümmend last. Puu nimi on Mekteb-Chinor, mis on tõlkes kooli puu.

Minu Urguti ägedam osa tuli mäest alla jalutamisega. Ega ma teekonda ei teadnud, aga mu talupoja mõistus ütles, et see maantee algab kuskilt, kus lõppeb mägi. Tee alla oli super. Kitsad tänavad, savist majakesed, inimesed vastu teretamas – ja mitte vene keeles. Ikka oma kohalikus usbeki keeles. Lada sõitis minust mööda põhuhunnik katusel. Isegi üks usbeki vanamees peatas auto ja küsis, kas viib mu alla?

Kui ma nägin pirukaputkat, siis olin kindel, et olen alla jõudnud. Mul oli see putka meelde jäänud enne mäkke tõusu. Kohe haakus mu kõrvale kohalik külatädi. Ma temast palju aru ei saanud, kuid mõistsin, et ta sõidab kuhugi. Ütlesin, et tahan minna Samarkandi. Viipas käega ettepoole ja näitas, et seal on bussid. Enne bussipeatusesse minekut jäi paremale ka kohalik turg. Läksin ostsin viinamarja. Kogu turg hakkas kihama. Mehed üle platsi küsisid mammi käest, et kui kallilt ta mulle need viinamarjad maha parseldas? Olen tänulik oma vähese türgi keele oskuse üle. Seal oli türgi keelest rohkem abi, kui vene keelest. Selles külas ei kuulnud ma kedagi vene keelt kõnelemas.

Mulle pakuti natuke uhkema jagatud autoga piletit Samarkandi 80 000 sommi eest. Sorry poisid. Ma üle 10 000 ei maksa. Sain ka kohe järgmise bussi peale. Istusin ühe mammi kõrvale, kelle kõik hambad olid kuldsed. Lootsin, et äkki minu kõrvale ei tule kedagi ning saan vabalt olla. Korraga tuli kiire sammuga bussi üks hästi lahe kohalik vanamees. Viipas käega, et ma koomale tõmbaksin, samal ajal “zut-zut” mulle öeldes 🙂 Mõlemal oli kotis hunnik saiasid. Ega mina ka kehvem ei olnud. Mul oli ka kotis poolik saiapäts eelmise päeva Siobi turust 🙂

Ja nii ma tagasi õhtuks Samarkandi jõudsin. Läksin Bibi-Khanymi teemajja ning tegin veel viimase jalutuskäigu Siobi turul. Kuna mul oli piisavalt aega, siis otustasin ka jalutada Samarkandi lennujaama.

Lennujaamast ostsin kaua ihaldatud veinid ning olin valmis saabuma koju. Lootus lennuki peal magada luhtus, sest seal oli korralik draama. Sellest ma räägin eraldi. Tundus nagu seal oleks olnud BSH-i kadunud õde 🙂