Bibi-Khanymi ja Registani vahel toimib selline golfikäru majandus. Saate tellida transpordi mugavaks liiklemiseks. Mulle seda vaja ei läinud, sest tulin Bibi-Khanymi hoopis teiselt poolt – Afrasyiobi poolelt.

Esimese kohana külastasin Bibi-Khanymi mausoleumi. See on selline kiire läbi hüppamine, kus te ei veeda rohkem kui 10 minutit. Kohe mausoleumi vastas on mošee, kuid see andis veel oodata. Enne tuli sööma minna. Kõik foorumid kiitsid Bibikhanymi teemaja. Ma olen muidu üldiselt väga skeptiline selliste “turistilõksude” suhtes, kuid teemaja kohta pean oma arvamust muutma. Teemaja oli väga populaarne. Toidud sugugi mitte kallimad kui vaatamisväärsuste juures eemal ning atmosfäär oli kihvt. Võimalus oli süüa nö lavatsil kui ka normaalse söögilaua taga.

Ma einestasin kahel korral seal. Mõlemal korral jäi mu arve nii 5 eur suurusjärku. Ühe arvega sõin nii pelmeene, lihapirukat ning joogiks sain liiter kompotti. Teemaja pakkus ka õlut. Kohalikku õlut nautisin ärasõidu päeval enne lennujaama minekut 🙂

Kõht täis ja tuju hea, ootas mind mošee külastus. Tirisin jälle oma abaya kotist välja ning olin suurteks tegudeks valmis. Bibi-Khanymi mošee on ilus. Siseõu jällegi muudetud suveniirituruks, kuid see ei risustanud otseselt vaadet.

Mulle meeldivad legendid. Ajaloolistest faktidest sana rääkida ka tööd tehes 🙂 Bibi-Khanym oli Timuri naine. Ta olevat selle mošee ehitanud austuseks oma mehe vastu, kes India reisilt naases. Sellest pidi tulema kõige suurejoonelisem hoone Samarkandis. See kuradi arhitekt aga armus kuningannasse ning hakkas tööde lõpetamisega venitama. See on nagu tänapäeva ehitusfirmad, kes oma deadline´e e täida. Samas vaevalt, et nad kõik ka tellijatesse on armunud 🙂

Anway. Nüüd tuleb väljapressimise osa. Bibi-Khanym oli tige, kuid arhitekt ütles “No worry! Kui sa lubad end suudelda, siis saab mošee Timuri tulekuks valmis”. Bibi-Khanym lasi tuua munad ning nad üle värvida. Käskis arhitektilt mune hoolega vaadada ning ütles et “Vaata. Munad on väljast kõik erinevaid, kuid seest samasugused. Samuti on naistega. Ma võin anda sulle ühe oma orjadest”. Selle peale lasi arhitekt tuua 2 klaasi. Ühe klaasi veega ning teise valge veiniga. Arhitekt ütles kuningannale: “Vaata. Kui ma joon ühest klaasist ei tunne ma midagi ja kui joon teisest, siis see tekitab minus põletamistunnet. Sama on armastusega.”

Bibi-Khanym nõustus arhitekti loogikaga ning lasi ennast suudelda. Suudlus olevat olnud nii kuum, et jättis kuninganna põse peale märgi. Timur tuli tagasi ning oli kingituse üle väga tänulik, kuid talle ei jäänud märkamata ka märk naise põsel. Keegi ei tea, kuid lugu täpselt lõppes. Ühe versiooni järgi lasi ta arhitekti tappa ja mattis ta oma enda mausoleumi alla.

Bibi-Khanymi mošee kõrval on Samarkandi kuulsaim turg – Siob. Enne turule minemist oli mul vaja leida liimi. Jah liimi! Ma sain postkaardid ning margid, kuid hostelis selgus, et minu tatt ei ole nii võimas, et seda marki seal postkaardi peal kinni hoida. Läksin ühte suveniiripoodi sisse ning mees ulatas lahkelt mulle liimipulga. Nii ma seal teiste turistide keskel oma postkaarte margistasin.

Siobi turg on avatud ainult kella 7. õhtul. Araabiast tulnuna tundus see mulle lausa karjuv füüsiline vägivald. Kuidas saab turu nii vara kinni panna? Õhtul ringi jalutades mõistsin, et ega mis sa seal pimedas siis ostad, kui turul valgustust ei ole?

Miks mulle Siobi turg meeldis? See ei ole nii suur kui Urguti turg ning seal on ka turistinänni. Väga suur valik keraamikat, tekstiili. Samuti on turul alkoholipood. Turismiosast edasi minnes hakkab maitseainete, pähklite, puu- ja juurvilja turg. Teise välisukse juures on suured melonid ja arbuusid reas. Ühesõnaga seal turul on kõike, mida üks turist tahaks koju kaasa osta või koha peal proovida. Mina näiteks tulin turult ära paari hapukurgi ning suure saiapätsiga. Saia närisin veel isegi Samarkandi lennujaamas oma lendu oodates 🙂 Turult ma ostsin ka kuivatatud melonit. Tõin ka kaasa kingituseks. See oli vale otsus. Mulle isiklikult kuivatatud melon ei meeldinud. Ma arvan, et kuivatatud aprikoos või fiigimari oleks kindlam valik.

Ma jõudsin Siobi turule lausa kahel korral. Enne äralendu jäi mul veel aega ning viimasel päeval käisin Bibi-Khanymis söömas ja õlut joomas ning tegin ka veel turul viimased tiirud. Korraga läks kisaks. 6 usbeki naist vaidlesid tuliselt millegi üle. Kõigil värvilised kitlid seljas ning rätid peas ning kuldsed hambad vaidluses vastu helkimas. Ega ma ei saanudki aru, mis neid nii pöördesse lasi, kuid vaadata oli neid kihvt. Ma võtsin koha sisse turul oleval pingil ning nautisin vaatemängu.