Ma olen Usbekistanist tihti mõelnud ning alati on see jäänud tahaplaanile kui päevakorda tuleb Araabia, Aasia või Aafrika. Seekord olid pühad tulemas ning vaatasin sihtkohta vaid selle järgi, kus lennuajad on kõige paremad ning annavad kohapeal oleku aega kõige rohkem – ehk varahommikune saabumine ning öine lend tagasi.

Ma pidin juba kesest ööd kolme paiku üles ärkama, et jõuda päikesetõusuks Abu Dhabisse. Kuskil kella 1 paiku öösel ärkasin närimise hääle peale üles. Talitha hoidis mu passi armsasti oma käppade vahel ning muudkui nätsutas. Ma ei tea, millal ta mu passi kätte sai, kuid töö oli tehtud. Mu pass oli just kehtetuks näritud.

Kindlasti on palju targutajad, et kuidas oma dokumente nii lohakalt hoian, et koer kätte saab? Ei. Minu pass oli mu koti kõrval köögilaua peal. Kindlasti oli mu kass Kärri passi laua pealt põrandale käpaga lükanud ning maast võttis Talitha juba projekti üle. Õnneks on mul kaks passi. Reisin teise passiga ning elu oli jälle ilus.

Abu Dhabi lennujaamas oli järjekord päris pikk, kuid jõudsin kenasti lennule. Lend Abu Dhabist Samarkandi kestab ca 3 tundi ning enamuse ajast ma magasin – nagu enamustel oma lendudel. Lennukis väljudes olid minu kõrval 2 Pakistani meest. Vahekäik oli kõik blokeeritud. Lennuk ei olnud veel ust avanud, kuid mehed pidid ruttu maha saama. Üks mees pöördus minu poole ning küsis, et kas ma väljun? Vaatasin mehele suure naeratusega otsa ning vastasin üle lennuki, et kuigi seda võib olla raske uskuda, siis on see ka minu jaoks lõpppeatus 🙂

Tõeline piin hakkas peale hoopis passikontrollis. Emiraatides elab palju erinevaid rahvuseid, kes ei saaks muidu viisavabalt Usbekistani reisida, kui ainult olles Emiraatide resident. Nüüd oli mu ees lennukitäis inimesi, kes peale passi pidid ka tõendama Emiraatide residentsust. Minusugusel kärsitul inimesel võttis see juba silme eest mustaks. Tahtsin minna turvameeste poole nõudma eraldi leti avamist neile, kes saavad passikontrolli kiiresti läbitud oma passiga – see valge Euroopa bicth lõi minus välja, kes peab end paremaks kui teised 🙂

Kogu trobikond jäi raha vahetama lennujaama sees pagasilintide juures. Mina läksin välja ning lennujaama ootesaalis sain raha ära vahetada ilma igasuguse järjekorrata. Ma vahetasin 100 USD, mille eest sai üle 1,2 miljoni sommi. Ette ruttavalt võin öelda, et selle rahaga sain 3 pikka päeva ilusti hakkama.

Lennujaama eest läheb välja ka kohalik liinibuss M1, millega saab otse kesklinna. Bussipilet maksab 2000 sommi, mis on ca 15-16 eurosenti. Kõik linnaliini bussid on 2000 sommi, olenemata mitu peatust sõidate. Ma saabusin ajal, mil kool lõppes. Tänavatel olid ummikud ja bussipeatused olid kooliapsi täis. Bussiga sõit on Samarkandis omaette elamus. Bussijuhi kõrval on piletipoiss, kes igas peatuses hüüab inimesi bussi. Kui buss on tühi, siis oodatakse, et äkki täitub. Kui buss on täis, siis hüütakse edasi ja pressitakse ka need inimesed peale 🙂

Jõudsin oma majutuskohta nii tunniga. Vahetasin riided ja olin valmis linna avastama. Esimese asjana võtsin kohe vale suuna. Iga asi on millegi jaoks hea. Tänavanurgal müüsid vanamehed termosest kalja ning minu esimene ost Samarkandist peale bussipileti oli tehtud. Rääkisin nendega vene ja türgi keele segus. Kumbki ei ole mul sorav. Seega tulemus oli koomiline. Sain teada, et usbeki keeles on tänan “rahmat” ning sellest mulle juba piisas.

Jalutasin veinimuuseumisse. Sissepääs oli tasuta ning suurematele gruppidele pakutakse ka tasuta veini degustatsiooni. Minu pärast ei hakatud tervet pudelit avama. Edasi jalutasin läbi Samarkandi keskpargi. See meenutas mulle sügavat nõukogude aega. Läbi boulevardi jõudsin ka Amir Temuri monumendini. Tegin seal kohustuslikud pildid ning võtsin suuna Amir Temuri mausoleumi, Ruhobodi mošee juurde ning sealt edasi juba Samarkandi tiigrite memoriaali juurde.

Sealt oli juba väike maa Registani jalutada. Registani park on suur ja mitte kui midagi ütlev. Registani park on ainuke koht, kus kohtasin veel nõukogude sümboolikat. Kui nõukogude võim lõppes, siis usbekid tegin kõikide nõukogude monumentidega ning sümboolikaga üks-null. Samas on selles natuke irooniat. Sovietid olid just need, kes panustasid Usbekistani islami kultuuripäradi taastamisse. Mina oleksin teatud tänutundest natuke mütsi kergitanud 🙂

Registan on Samarkandi peamine vaatamisväärsus ning mulle jättis ta kõigist külastatud nekropolidest, mausoleumidest ja mošeedest kõige tagasihoidlikuma mulje. Jah, Registan on suur. 3 suurt hoonekompleksi koos oma ilusate siseõuedega. Kõikides siseõuedes toimub vilgas suveniirimüük. Naistele pakutakse abayasid ning rätte, sest mošee jaoks on meil vaja katta. Müügis palju keraamikat, mille läbivaks teemaks on granaatõunad. Valik oli kirju. Ma olen üldse halb shoppaja. Seega ei leidnud ma midagi, mida oleksin tahtnud omale soetada – peale veini 🙂

Esimese päeva lõpetasin Registaniga. Registani ees tutvusin snäkimasinaga. Panin raha sisse ja valisin välja snäki. Peale seda selgus, et ülemakstud raha ei tagastata. Seega pidin vaatama, mis tuurikud mul veel on ja mida siis krediiti jäänud summaga veel osta? Kokkuvõttes sain portsu vahvleid. Krõbstasin neid jalutades mööda tuldud teed tagasi hostelisse. Teel hostelisse tegin ka söögipeatuse. Magsitrat tee äärde jäi Lucky Restoran. Meenutas mulle sellist nõukogudeaegset sööklat, kus kogu toit on kile alla pandud. Võtsin kõik, mida tädi pakkus ja muidugi maitsesin kuulsat usbeki plovi. Tädi oli nii õnnelik turisti nähes – maja milaja, maja zolotaja, beautiful girl – kõik hellitused käisid läbi-segi. See naine tegi mu tuju nii heaks. Ta oli nii rõõmus – nii elujaatav.

Kogu tee restoranist hostelisse käisin mööda Samarkandi ringi, kui äsja armunud, Mulle meeldis see riik, linn ja inimesed oma kogu ääretus lihtsuses. Küsisin endalt, et miks võttis see minul nii kaua, et Usbekistani külastus teoks teha?