Ma pakun harva giidteenust mitte-eestlastele. Kui just mõni tuttav ei palu. Seegi kord võtsin pakkumise vastu nii muuseas. Mis seal siis ikka? Pool päeva Dubaid – eks tulistan puusalt. Küsisin ka plaani, et kuhu nad viima pean ning elu läks veeli lillelisemaks – tuleviku muuseum, lõuasöök ja Ethiad muuseum. Kõik. Poole ekskursioonist söön ning teise poolest pool ootan kliente 🙂

Päev enne küsisin, et mis hotellidest on klientide pealevõtt? Vastuseks saadeti mulle parkimisplatsi asukoht. Küsisin, et oot, kas nad ei ole turistid? Ei! Tegemist on Abu Dhabi Sheikh El Zayed mošee töötajate ja juhtkonnaga. Oppaa. Nüüd võttis seest kõhedaks.

Hommikul leidsin bussi koos bussijuhiga ning jäin oma gruppi ootama. Bussi astus ca 40 valges kanduuras ning mustas abayas tegelast. Endal käis peast läbi, et kas nad ei oleks eelistanud araabiakeelset giidi? Miks mina? Kui palju ma nüüd enda poliitiliselt ebakorrektset kõnepruuki pean ohjama? Ja peamine. Kas ma tõesti pean hakkama Ethiad muuseumis rääkima selle riigi kodanikele nende enda ajalugu, kuidas jõuti omariikluseni?

Stiilset võtsin mikrofoni oma lühikeses varrukateta kleidis ning tutvustasin ennast ja päevaplaani. Rääkisin tuleviku muuseumist arhitektuurist ning tekkeloost kuni jõudsime muuseumini. Tuleviku muuseum ei lase giididel muuseumis sees ekskursiooni teha, sest neil on enda majagiidid. Seega andsin neile ülevaate ning piletid kätte ning kohe peale 15 minutit tööd oli mu juba 1,5 tundi puhkust 🙂

All fuajees on neil automatseeritud parfüümirobot – algorythmic perfumery. Tegin omale konto ning vastasin 27. küsimusele. Arvuti arvutas välja 3 lõhnakoostist. Maksin tellimuse eest ning sain koodi, millega parfüümirobot aktiveerida. Pudelid ilusasti sildistati ning seal oli ka töötaja, kes need lõpuks karpi pakkis. Pool ooteajast oli juba täidetud 🙂 See oli ka popp mu klientide seas, sest paljud jäid seal omale parfüüme arvutama.

Tööd nagu poleski teinud ja juba oli söögipaus 🙂 Teel restorani rääkisin neile veel Dubai projektidest. Kuna tegemist on kohalikega, siis meile võib olla harjumatult toimus naiste ja meeste jagunemine. Mehed istusid kõik ühele poole restorani ja naised moodustasid oma gängi teisel pool. Mina võtsin koha sisse nende keskel, kuigi naised käisid ka mind enda lauda kutsumas.

Mina soovisin olla üksida, sest ma tegin kiire meeldetuletuse nimedest ja kuupäevadest, et ma nende ajaloomuuseumis infoga puusse ei pane. Oleks ju kohe väga piinlik.

Muuseumisse jõudes kogusin rahva enda ümber ja lähenesin teist tee mööda. Ma hakkasin neilt küsima infot nende enda ajaloo kohta. Pärast paari küsimust sain aru, et ega nad ei teagi kõiki kuupäevasid ning suursündmusi. See võttis kohe pinge maha ja jutt läks ladusalt. Ma andsin neile ka aega, et ise muuseumi eksponaatidega tutvuda.

Hästi sügava mulje jättis mulle nende fookus filmi vaatamisse. Muuseumis oli nii 5 minuti pikkune film riigi tekkest ning nende asutajatest. Kõik vaatasid filmi haudvaikselt. Mitte keegi ei olnud telefonis. Mitte keegi ei ajanud juttu. Kui film lõppes siis kogu saal plaksutas. Mul tuli lausa pisar silma. Ma ei usu, et kui Eestis näidatakse lühifilmi Pätsist või Merest, oleks vaatajad nii aupaklikud kui nemad.

Edasi liikusime külastajate paleese ning siseõue, kus ma andsin teatepulga üle kohalikule majagiidile. Nimelt nendes kohtades ei tohi ma ise ekskursiooni läbi viia. Esimese asjana hüüdsid mehed grupist, et giid räägiks inglise keeles. Ja seda vaid austusest minu vastu. Ainukese mitte-araablase vastu, kes juhtus olema ka ise giid. Ma palusin tal jätkata araabia keeles ning tegin grupile selgeks, et see on mulle sobilik. Kohalik majagiid kinnitas ka neile, et ma mõistan araabia keelt ning tean nii kui nii kogu infot.

Tegime suures kuumuses ja õhuniiskuses kiire tiiru. Araablastele meeldib ka olla jaheda konditsioneeri all. Kohati isegi jahedama all, kui meie harjunud oleme. Peale muuseumi külastust viisin nad tagasi parklasse. Nad tänasid mind viisakalt ning kutsusid mind ka mošeesse. Mõni grupist isegi tundis mu ära, sest käin ju minagi tihti oma klientidega Abu Dhabis. Nüüd on mul mošees oma “wasta” sees 🙂