Võrreldes Riyadhi või Jeddahga on Dammam pisike linn Pärsia lahe kaldal. Dammam mulle ise eriti suurt muljet ei avaldanud. Peamiselt on kaunid kohad Corniche’d ja kullaturg on lahe. Kullaturu hellitav nimi on “Armastuse turg” – Souq Al-Hubb.

Saudi Araabias reisides peate arvestama, et nad on öö inimesed. Päeval on tihti liiga palav ning paljud poed ja turud võivad päeval kinni olla. Isegi kui pood on avatud hommikul, siis südapäevaks lähevad nad lukku ja inimesed naudivad lõunauinakut, et siis öösel jälle aktiivne olla.

Kui mina Dammami lennujaamas maandusin, siis olin vist ainuke eurooplane. Kui palju neid Euroopa inimesi ikka Saudi Araabiasse reisib ja seda veel suvel! Lennujaama passikontroll läks libedalt ning isegi auto sain SIXT autorendist kätte väga kiiresti.

Dammami lennujaam on Dammami linnast ca 40 km kaugusel. Kuigi üle Saudi Araabia ei saa just heade teeolude üle kiita, siis Dammamis ja Al Khobaris olid teed väga head.

Vähem kui tunniga jõudsin hotelli ning sain kätte oma toa. Hotelliks oli mul valitud tagasihoidlik Howard Johnsoni 3* hotell. Mulle hotell meeldis ning kindlasti võiksin ka seal oma klientidega ööbida. Hotellis pole midagi luksuslikku, kuid toad ja voodid olid suured ja mugavad. Tubade aknad olid lukus ja paksu kardinaga kaetud, sest ohh seda ohtu, kui keegi peaks sisse piiluma 🙂

Läksin õhtul kohe ka linna uudistama. Esimene koht, mida külastasin oli A Marjan Saart. See on selline poolsaare moodi saar, mille tipus on araabia arhitektuurile omane valvetorn ja selle ümber park. Saarelt läheb välja ka lõbusõidu paadikesed. Tahtsin ka nautida ühte suhteliselt mõttetut paadisõidu, kuid öeldi, et miinimum inimeste arv on 2. Mees oli suhteliselt üllatunud, kui ütlesin, et reisi üksinda. Paadisõit jäi ära. Küsisin, et kus ma saan saudi riaale vahetada? Ta tegi seda otse oma kassast. Maksin talle kaardiga nagu paadisõidu eest ning tema andis mulle tagasi summa sulrahas riaalides. Kogu oma 4 päeva jooksul Saudi Araabias ei kulunud mul sulraha rohkem kui ca 30 eur. Kõik muu maksin kaardiga.

Sularaha käes suundusin autoparkla ees olevasse turule. Ostsin sealt granaatõuna teed ja värsket ananassi. Seda ananassi ma sõin kuni ärasõiduni 🙂 Külastasin veel õhtul kaubanduskeskusi ning seda Dammami äärelinnas. Ma olin päris suur vaatamisväärsus nendes poodides, kuid kõik olid väga sõbralikud.

Öötundidel jõudsin tagasi hotelli ning minu esimene päev Saudi Araabias oli möödunud kutsikavaimustuses. Juba teel Dammami linna oli mul suur naeratus näol, kui möödusin tohutult suurtest discount centeritest. Ja neid oli terve tänava jagu. Ma kohe mõtlesin, et kui Tiina ja ema oleks minuga, siis nad vist ei oleks Dammami linna jõudnudki. Ma oleksin nad sealt samast 4 päeva hiljem üles korjanud ja lennujaama tagasi viinud 🙂

Järgmisel päeval ärkasin vara. Ma ei saanud ju kaotada ühtegi hetke, et avastada võimalikult palju sellest huvitavast riigist. Kuna hommikul maailm magab, siis tegin korraliku Dammami Corniche´te ülevaatuse. Tõmbasin ilusa helesininse abaya selga, jätsin oma blondid juuksed tuules lendlema ning ma olingi valmis Dammami vallutama.

Sõitsin välja peaaegu Dammami sadamani ning hakkasin sealt alla poole sõitma. Eesmärk oli läbida kogu Corniche, jõuda Al Khobari, teha tiir Half Moon Bays ning tagasiteel käia ära ka “armastuse turul”.

Dammami corniche´te äärde jäävad rannapargid, automuuseum, suur vabaõhumuuseum, kohvikud ja restonid. Hommikul näete seal vaid koristajaid ja turvamehi ning mõnda valget bondiini :), kuid õhtuks täitub kogu rannapromenaad peredega, kes peavad piknikut ja lapsed mängivad. Kogu Dammami elu on koondunud Corniche äärde.

Mina külastasin vabaõhumuuseumit ning tegin mõned pildid promenaadist. Hommikul kell 9 oli juba väljas peaaegu 35 kraadi. Päeva peale jõudis see 45 kraadi peale. Promenaadidel veetsin paar tundi ning siis võtsin juba suuna Al Khobari, mis linnana meeldis mulle natuke enam kui Dammam.