Hommikul ärkasin vara, sest plaan oli läbi sõita ka Al Uqairist enne Al Hofufi jõudmist. Al Uqair on Dammamist 100km lõuna pool Pärsia lahe kaldal. Ajalooliselt on seal üks vana kindlus ja amfiteater. Amfiteater Saudi Araabias tekitas minus uudishimu ja ma ei leidnud mitte midagi tarka ka selle kohta internetist. Kuna infot ei olnud, siis tuleb ise kohale sõita 🙂

Mida kaugemale ma Dammamist jõudsin, seda kehvemaks teeolud läksid. Ühel hetkel sain aru, et vastassuuna vööndis on kergem liigelda – vähem auke. Al Uqairi jõudes olid teeolud ka võluväel paremaks muutunud. Kogu Al Uqairi rannaala on avalikud rannad koos grillimismajakestega. Rannad olid eraldatud ning igale rannaalale oli omane isemoodi värv. Üks rand oli roosa, teine sinine, roheline, kollane jne.

Al Uqairis toimub ka iga aasta liivaskulptuuride võistlus. Selle jaoks oli randa paigaldatud kai, mille peal siis see võistlus toimub. Tark otsus. Pärast võistlust saab liiva otse merre lasta. Rand ise oli väga puhas, valge liivaga ning roheline pargiala eemal paistmas. Meri oli nii sinine. Al Uqairi ranna ääres oli ka üks hotell. Kui ma antud piirkonda tagasi satuks, siis võiks isegi ühe öö seal veeta 🙂

Hotellist edasi tuleb pooleliolev pargiala ning eemalt paistab kätte juba amfiteater. Mida lähemale teatrile jõuad, seda selgemaks saab, et tegemist on väga kehva nüüdisaegse ehitisega. Ajaloolist väärtust sellel ei ole. Selline suur betoonmürakas. Kindasti toimuvad või on plaanitud tulevikus sinna kontserdid ja festivalid, kuid hetkel tundus see mulle suhteliselt mõttetu koht. Koristaja oli ennast trepi alla kerra tõmmanud ning tuvi situsid püüne peal 🙂 Kuigi amfiteater mulle ei meeldinud, oli piirkond kaunis ning kui ei oleks nii palav olnud, siis oleksin ka seal rohkem ringi jalutanud.

Mul jäi Al Uqairis avastada veel vana Al Uqairi kindlus. Tee kindluse juurde oli lihtsalt wow. Türkiissinine meri, palmid, valge liiv. Ma tegin isegi mõned peatused keelatud tsoonides. Lõpuks jõudsin ka kindluse juurde. Külastajad pole sisse lubatud, kuid aia tagant näeb kindluse ilusti kätte. Ja sellel kohal on korralik ajalugu.

Al Uqairi peetakse üheks esimeseks sadamalinnaks Pärsia lahe kaldal. Kreeka ja Rooma allikad seovad Al Uqairi ka Gerrha linnaga. Peale selle toimus Al Uqairis ka konverents, kus 1922. aasta Al Uqairi protokolliga aidati määrata praeguse Saudi Araabia piirid. Peale Gerrha on arvatavaid ühendusi ka Dilmundi tsivilisatsiooni ja Mesopotaamiaga.

Mere äärde jääb Al Uqairi kindlus. Pole kindel, kes selle kindluse ehitas, kuid kindlus on suur. Kindlus on igast küljest ca 50m lai. On teooriaid, et kindluse on ehitanud portugallased, kuid tõendid selle kohta puuduvad.

Kuna ma peaväravast sisse ei saanud, siis läksin vaatasin, mis maja taga toimub 🙂 Korraga oli mul posti peale pandud paat ja eemal paistis hoone okastraatidega ümbritsetud. Ma olin jõudnud Saudi Araabia piirikontrolli 🙂 Nii palju oidu mul oli, et autol suund ümber pöörata ning sealt ära sõita.

Al Asha oaas jääb Al Uqairi kindlusest nii 70km kaugusele. Võtsin suuna läbi kõrbe Araabia poolsaare suurimasse oaasi. Teel läbi kõrbe olid hoiatavad märgid, et tegemist on “liivatormi alaga”. Minu sõidu ajal oli seal väga vaikne. Huvitav tähelepanek oli vaid see, et buldooserid olid püsivalt teeserva pargitud. Kuna liiv matab teed ruttu liiva alla, siis käis seal regulaarne liiva tee pealt eemaldamine. Kui tööd ei olnud, siis buldooser lihtsalt seisis tee ääres. Kindlasti oleks nende pidev toomine ja viimine olnud kulukam.